Salatühikud tähemärkide taga

Kiwa „Kummiliimiallikates“ mängivad sisu ja vorm pingpongi. Selles duellis tundub vorm küll juhtivat, aga seetõttu, et sisu on kiire võidu ärahoidmiseks oma silmad ja käed kinni sidunud.

SAARA LIIS JÕERAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Keskmisele romaanisõbrale ei ole Kiwa olnud kuigi kättesaadav autor: liiga punk, liiga meta, liiga palju tarbetuid kirjavahemärke ja liiga vähe hellust heauskse lugeja vastu. Kirjanike liidu romaanivõistluselt keeleauhinna napsanud ja seejärel ;paranoia asemel Tänapäeva kirjastuses ilmunud „Kummiliimiallikad“ on end aga enam-vähem söödavaks maskeerinud. Kuigi, ohtlikult oranžitriibuline on ta siiski.

Kaaneümbrise lakatekstiks on Jaak Tombergi tsitaat, kus too leiab, et „Kummiliimiallikates“ ei jutustata niivõrd lugu, kuivõrd luuakse maailma. See tähelepanek osutub lugemisel peagi kõnekamaks, kui võiks arvata: kuigi maailma loomiseks oleks kõige lihtsam just lugu jutustada, on Kiwa eesmärk nõudnud teistsuguseid vahendeid. Tema loodud aegruumi struktuur on keerukam, veidi rohkem nihkes, kui harjumuspärastele reeglitele vastava loo žanripiirid võimaldavad, sest „olemuslikkuse kese asub väljaspool olemasolevat“ (lk 106). Kuidas sellele keskmele siis lähemale jõuda?

Esmalt ehitatakse üles esimene reaalsus. Selleks on Nõukogude-laadse impeeriumi lagunemisele järgnev segane aeg, kui kõik, mis on tundunud olevat kindlalt paigas, on ühiskonnaprotsesside tagajärjel uppi läinud. Tehasetöölised, pioneerid, koerad, kuskilt näpatud vorst hambus (Kiwa tekstis «Kevade»1) – kõik uitavad tühjal pilgul ringi ja püüavad leida midagi, millest kinni hoida. Seda maailma valitsevad lineaarne aeg, loogika ja normkore (Kiwa mõiste).

Väike seltskond (post)punkareid – Alissa, Aljonka ja teised – selle asjaga aga kaasa minna ei kavatse. „Te olete liiga etteaimatavad ja kategoriseeritavad. Te pole iseendaga vastuolus, selgitas Alissa. Aga me oleme rahvamuusikakollektiiv, õiendas Värner“ (lk 62). Alissa otsustab tuleviku tühistada, kasutades selleks impeeriumis toodetud kummiliimi, mida saab nurgapealsest putkast tuubis osta. Kummiliim on alternatiivikute jäneseurg, kutse Sigatüükasse ja riidekapiuks Narniasse, see tekitab aja sisse salatühiku, mille kaudu saab „hüpermõõtmelisse hologrammi“ (lk 90). Normkore-maailma loogika ei oma selles tühikus enam tähtsust: „osutite ringikäimine on vaid hästi ettevalmistatud pettemanööver ja selle varjus ongi kell tegelikult alati kuus“ (lk 67).

Kiwa Eesti Kirjanike Liidu romaani­võistluse tulemuste väljakuulutamisel. Käsikirja „Kummiliimiallikad“ eest pälvis ta Eesti Keele Instituudi ja kirjastuse Eesti Keele Sihtasutus keele- ja stiiliauhinna.

Kris Moor / Eesti Kirjanike Liit

Kui palju neid tühikuid esimese maailma ajas on, kui paljud selle elanikest on tegelikult humanoidid, uri’d (romaanis kursiivis, „tohutule ainulaadsele objektiivsusele avanenud meelte agendid“, lk 69) või mõne kummiliiminuusutaja teisikud, selle elanikud ei aimagi. Küll aga märkab lugeja, et paralleelreaalsus imbub sisse igast praost, olles esimesest maailmast võrreldamatult palju keerulisem. Kuidas muudmoodi tõeliselt vastanduda? Kui propaganda ütleb „Elagu juht!“, siis on vastupanuvõitlus sildi all „Maha juht!“ allutatud täpselt samadele reeglitele, seadmata süsteemi küsimuse alla. Tõeline vastuhakk võib koguneda näiteks loosungi alla „Laske mind KEK-i juures maha“. „See suvaline olmest väljatõmmatud ja kaaperdatud lause tegi oma võidukäiku seal, kus keele ja sõnade paraad ühel hetkel ülemeelikuks muutub ja hüpertasandile jõuab – siis võisid mõned laused või ütlused hakata oma absurdsuse tõttu genereerima ajus lühiühendusi, mis mõjusid nagu tundmatud droogid, kohene väljaaste keelest ja seega ka reaalsusest“ (lk 53).

Püüd keele abil keelest välja astuda saab aluseks kolmandale paralleelruumile, mis ilmutab end oranžidel lehekülgedel. Esimeses ruumis viibijate silmis on see rühmapäevik, punkrühmituse meelest salajased käsikirjad, aga lugeja ehk kolmanda ruumi täisväärtuslik elanik, Kiwa autorimina naaber, leiab sealt midagi kirjalike kummiliimiallikate sarnast. Kirjandus küll, aga ka „füüsiliselt tuntavad tajunihked“ ja „aasta kõige stimuleerivam lugemiselamus“,2 nii et mingist segamatust pealtvaatamisest ei saa enam juttugi olla.

Nii ei leia me end ühtäkki enam jutustuse, vaid lugemise (või kirjutamise) ajast ning ruumi ei loo mitte lagunevad tehasehooned ja kultuurimajad, vaid tähemärgid, tühikud ja reavahed. „Kas juba saadeti s-i järele? Kus siin martipani pakutakse?“ (lk 123). Tekst pole valmis, vaid peab end lugemise käigus alles kiiruga looma, vajalikud esinejad etenduspaika kokku kutsuma ja kuidagi niimoodi ritta seadma, et tulemus vastaks võimalikult hästi kirjutaja-lavastaja ettekujutusele. Mõni lõik võib alata selgitusega, et nüüd proovitakse uuelt realt alustada, ja üks muidu müstiliselt tähenduslikuna tunduv reavahe saab paljastava sissejuhatuse: „Järgneb veidi kahtlane vaikus, mille käigus justkui midagi ütelda tahetakse“ (lk 113). Sisu ja vorm mängivad pingpongi.

Selles duellis tundub vorm küll juhtivat, aga seetõttu, et sisu on kiire võidu ärahoidmiseks oma silmad ja käed kinni sidunud: ta püüab aktiivselt igasuguse tähenduse tekkimise vastu võidelda, muutumata sealjuures nonsensiks. Lõputu balansseerimine! Nii et igal järgmisel leheküljel eelmist mäletada ei pruugi, sest võib-olla pole seal juttu olnud muust kui tekstist endast ja mingit kujutluspilti pole tekkida saanudki. Või tühistavad tekkinud tähendusi seosed, mis näivad lugemise mikroolevikus loogilised, aga viivad suures plaanis välja hoopis mujale, kui mu normkore-aju arvaks: „ja see õhk täidab meid ja see õhk oleme me ise ja see, mis ei allu sõnadele, on tähemärkide vahel ja tähemärkide vahelt algavad teatavasti alati rännud paralleelruumi ja paralleelruum allub teistele seadustele ja seal on võimalik kõike muuta“ (lk 132). Loen, kaifin ja kell on kogu aeg kuus – täiuslik vertikaal.

Ning kui siis Aljonka käsikirjad läbi loetud saab ja meid tagasi enda maailma tõmbab, siseneme sinna juba nagu omad inimesed. Trip on läbi, tühik läbitud ja needsamad tähed, mis olid just võimelised ükskõik mida korda saatma, hakkavad taas julgemini terviklikke tähendusi moodustama ja minevikust tulevikku, lause algusest lõppu liikuma. Kas pole see vabade tähemärkide suhtes ääretult ahistav? Teadja aga näeb, et kuigi vastupanuvõitlus käib põranda all, varjavad uri’d, selle agendid, end ka kõige ootamatumates sõnades. Ja muidugi ka kohtades. Iga sõna „Kummiliimiallikates“ teab oma kahetist rolli osaleda korraga nii keele kui ka reaalsuse protsessides.

Kuna Kiwa käsutuses on nii palju erinevaid meediume, pole selles muidugi ka midagi imestada – tal pole mingit põhjust väljendada romaaniga midagi, mille väljendamiseks mõni muu vorm paremini sobiks. Ja kui juba romaan, siis miks mitte romaanivõistlus, kus kirjutatu veel mõned piirangud juurde saab – muu hulgas väärikuse pihta käiva miinimumkoguse nõude. No mida veel, hüüavad anarhistlikult meelestatud tähemärgid, ning Kiwa, nende sõber ja eestkõneleja, lisab kõige taha veel 40 481 nähtamatut nulli.

1 Jah, just nende nõukaaegsete noolekujuliste jutumärkidega!

2 Ülevaade. Lemmikraamatud 2021. – ERRi kultuuri­portaal 26. XII 2021. kultuur.err.ee/1608447263/ulevaade-lemmikraamatud-2021

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht