Säärane Mutt

Diogenesel olid ta suveräänsus, üleolek kõigest maisest ja sokraatiline arutlusoskus. Mis on Mihkel Mutil? Suveräänsus küll, kuid mitte üleolek maisest maailmast siinpool Styxi.

PEETER OLESK

Kui on valida, kas lugeda mõnda ajalukku juba kuuluvat küünikut ehk täpsemalt seda, mida on ajalugu küünikutest meelde jätnud, või Mihkel Muti värsket artiklikogu, mis on koostatud sellest, mis võiks Mihkel Mutilt ajalukku kuuluda, siis vähemasti küll minusugune eelistab lugeda hoopiski seda, mida on Diogeneselt mulle arusaadavais keelis tõlgitud. Ma ei tee seda trotsiks, kaugeltki mitte. Lihtsalt kui Mihkel Mutt kirjutab kellestki või millestki, teeb ta seda kiusakalt varjatud juhul isegi seal, kus ta kaheldamatult on leidlik, nagu näiteks käsitluses „Umbisikuline käskiv kõneviis“ (2017, lk 263–269), mis on minu meelest sädelev. Ent miks peaksid mind huvitama Mihkel Muti heidetud varjud, hoopis teistsugused, kui neid annab edasi Mike Oldfieldi (1953) laul „Varjude mäng“ (1983) Marju Läniku esituses ja Leelo Tungla sõnadel, kui mind huvitab Mihkel Mutt ise ilma varjudeta?

Varjudega mängitsevale Mihkel Mutile meeldib panna hindeid – kuigi ta ei kasuta sugugi hindeskaala kõiki vahemikke. Pealegi võib küsida, mis oleks näidust põrpivalt suurem või jälle väiksem ühik või kas see üldse ongi ühik. Minu meelest mitte, sest pigemini on see suhteline hinnang kas raamatule või probleemile, vahel „kolm“, tihtimalt „neli“, kuid ei ilmaski „viis“ või „kaks“. Nõndamoodi võib hinnata heakodanlikku keskpärasust ehk statistilist läbilõiget. Nii võib muidugi ka, aga sedaviisi on igav, sest avastused jäävad ära.

Mihkel Mutt pälvis teosega „Maailmas peegelduv veetilk“ Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna.

Dmitri Kotjuh / kotjuh.com

Miks mõjub Mihkel Mutt oma hindepanekuis väga leebelt öeldes hillitsetuna, sellel on omad põhjused. Igaüht, kelles peitub ivakenegi süümet, kammitseb hirm hinde kategoorilisuse pärast ja ta ei naudi eksamineerimist, sest mis on õpilase rumalus kontrolltöö ning eksami järel võrreldes õpetaja ja õppejõu lihtsameelsusega sealsamas! Eksamil on võimalik, et paned tudengile ebasoodsa hinde välja ka kaastundest ning sellega on vastus lõpetatud, ent kas keskhariduslikku või koguni akadeemilist kooli analoogiliselt ei lõpeta. See ei jäta sind maha, vaid tuleb sinuga kaasa. Aastate, koguni aastakümnete pärast. Ses suhtes ei ole muide kuigi suurt vahet, kas meeliskled või arvustad ja eksamineerid, sest arvusta, kui palju tahes, ikkagi on see üldiselt ühekordne akt, mida enam ümber ei tee, ja juhtub aniharva, et sama raamatut õnnestub arvustada täiesti uuesti. (Kui Rein Veidemann võttis kasutusele mõiste „retroretsensioon“, siis ta pidas silmas arvustust „kunagi hiljem“, mitte aga ühe ja sama raamatu teistkordset retsensiooni.)

Mitmed kirjanduse ning raamatute parameetrid kirjeldavad kunsti seda omadust, mida ma parema puudumisel nimetan autori suutlikkuseks elada sisse enda omast erinevasse maailma. Ühed ütlevad, et sellise elamise mooduseks on tühja ruumi sisustamine, teistele on see küüni täitmine, kolmandatele olemine selles maailmas või teises, neljandatele tegelikkusemäng, viiendatele minek vasakule või paremale ära (kuid mitte lahkumine lavalt!). Võimalusi on palju, kuid eksib see, kes usub, et alles nende võimaluste vahel valides oleme tõeliselt vabad või veelgi enam, saame tegelikkuse poolt determineeritud realismist kohe loomuomaselt vabaks. Loova isiku keelelist vabadust uuris noorepoolne Jaan Kaplinski, Ülo Matjuse ja Mati Undi põlvkonnakaaslane. Keelelisse vabadusse põikab mõnikord ka Mihkel Mutt, ent talle on alverliku looja mõõduks pigemini ratsionaalsed kui kontemplatiivsed ühikud, mitte äratundmine, vaid mõistusepärasus. Koolitarkuseks on see küllaldane, süvenemiseks pealiskaudne. Paraku just nõnda on juhtunud Mihkel Muti käsitlusega renessansist pikas etüüdis „Diskreetse inimese elu“ (2018, lk 198–217), mis ei püstita küsimustki keskaja jõudmisest sügisesse ja renessansiaegsete titaanide osutumisest argisteks kääbusteks. Tüpoloogiliselt mõistetud renessanss oli indiviidi- ja mitte antiigikeskne, aeg, mil islamiusuline kultuur Püreneede poolsaarel suruti sealt üle mere tagasi Põhja-Aafrikasse ning romaani rahvaste maailm hakkas laienema Vahemerest kuni Põhjamereni. Renessanss Balkani poolsaarelt kuni Bretaigne’i poolsaareni oli selle epohhi üks episoode, mitte epohh tervikuna.

Mulle hakkab vastu, kui kunstist, iseäranis aga tema mõjust rääkides kasutatakse nii umbmäärast sõna nagu „midagi“ (või „miski“, mis pole teragi parem). Oma ehituselt on kunst alati väga konkreetne, olgu selleks või naerukunst Mihhail Bahtini karnevali moodi või rahvakultuur laadal või õukondlikud vigurid usuvahetajast kuninga Henri IV joomapidudel. Mihkel Mutt on säärast umbmäärasust vältinud viisil, mille avamine nõuab kannatlikkust. Viisiks on aristokratism mitte seisuse järgi, vaid positsiooni poolest, see hoiak, mida apteegi-ladina keeles annab edasi poolfraas „non pluribus impar“, eesti keeles vahest „enamikuga võrreldamatu“. Äraseletatult tähendab see poolfraas, et Mihkel Mutt ei taha olla samastatud õigupoolest mitte kellegagi. Kas teised pole tahtnud? Ain Kaalep ilmselt tõesti ei tahtnud olla pisut noorem Jaan Kross ja arvatavasti mõistis noor Betti Alver küllalt varakult, et ta ei saa ega võigi olla veel üks Heiti Talvik. Küll tahtis Betti Alver olla lõpuni ta ise, s.t luuletaja, kes võis andestada küll teistele arbujatele nende tuulepealse (aga mitte tuulemaise!) elu, ent ei andestanud pööblile selle kõigeeitamist. Kus Mihkel Mutt talle iseloomulikku aristokratismi ära ei peida, on need kohad ta raamatus, kus ka tema kasutab sõna „pööbel“, tõsi, kujul „plebs“. Kuid ka niisugusena on see ikka seesama „rahvas, harjund jooma halbu viinu“.

Eespool visandatud äärjoonte alusel võiks küsida, kust kulgeb piir postfeodaalse aristokratismi, Aleksander Suure ajastu künismi ja Senecast hilisema stoitsismi vahel. Feodaalsus ehk omandi­õiguslikkus maa järgi sai otsa Inglise Kuulsa ehk Veretu revolutsiooni (1688) ning Suure Prantsuse revolutsiooni (1789–1794) vahel, aastakümnetel, mil pärilusaadlike kõrvale sugenes mõõga-aadel ja omakorda viimase kõrvale tulid tõusikud ehk kodanlasest aadlimehed (Molière, „Le Bourgeois gentilhomme“, 1670). Säärast aristokratismi Mihkel Mutt muidugi ei esinda, tema on aristokraat oma sõltumatuse poolest, mille kirjeldamiseks Shakespeare’i „as you like it“ ei sobi. Paraku on säärasel aristokratismil ka oma pahupool, sest kirjutades võimalikult paljudele, ei kirjuta Mihkel Mutt õieti kellelegi. See, mida ta teeb, on püsimine tempereeritud üksilduses, mitte klaveriharjutused Mozarti moodi. Kas ma ei tee vahest liiga? Arvan, et ei, sest konservatiivsus eeldabki väljapeetust ehk järjekindlust – isegi siis, kui see lähtub teistsuguse looja ette antud teemast. Kunagi oli aeg, mil nn sekundaarsesse inspiratsiooni suhtuti põlastavalt. Oo, vaimupimedad ööd ja päevad! Mitte teemad variatsioonidega ei vii tapva kordamiseni, vaid seda teeb arusaamatus erisugusesse kompositsiooni kätketud võimaluste vabadusest, Mihkel Muti juhtumil järelikult kirjutamine teisiti, kui lugeja ootab.

Mõttekäikude pillerkaari lugeja vististi ei oota. Ent kirjutades kodanlastest, näikse Mihkel Mutt unustanuvat, et kodanlasel puudub maitse – puudus, millest Mihkel Mutt teiste juures saab väga hästi aru. Kuna tema kirjutab kodanlastest mentaliteedi järgi, siis on arusaadav, miks kodanlane Mihkel Muti ühiskondlikku ideaali ei rahulda. See ei ole aga sõna „kodanlane“ algupärane tähendus. Hiljemalt XVI sajandi algupoolel tähendas „kodanlane“ hoopiski nüüdses mõistes kaubanduskeskuse püsiasukat ehk väikeettevõtjast ärimeest, keda pilkavalt kutsuti kaubasaksaks. Säärasel saksal oli oma lett või putka, aga, eks ole: juba Diogenes andis ühemõtteliselt mõista, et tema on oma vähenõudlikkuses suurejoonelisem kui kes tahes rikkur või jälle purupaljas kerjus. On, nagu tahaks Mihkel Mutt olla mõnigi kord arutleja just Diogenese moodi – või on koguni nõnda, et ta ei saa sugugi alati aru, millal ta tõepoolest arutlebki nagu Diogenes, kes ühel hetkel, olles kamandatud seisma, nagu see oli orjadega kauplemisel tavaline, küsis seepeale: kui te müüte kala, kas te ka siis nõuate temalt, et tõusku üles ja seisku saba peal? Diogenesel olid ta suveräänsus, üleolek kõigest maisest ja sokraatiline arutlusoskus. Mis on Mihkel Mutil? Suveräänsus küll, kuid mitte üleolek maisest maailmast siinpool Styxi. Mihkel Mutt on diogeneslik poolel teel Seneca juurde. Ülekohtune oleksin ma siis, kui sedastaksin, et Mihkel Mutt asub oma rännakutel kohas, kus loov inimene võib muutuda niisuguseks, kelle kohta ütleb Hamlet, et „little more than kin, and less than kind“. Seal kohas Mihkel Mutt olla ei tahaks ja vaevalt on tal tahtmist kuulata Hamleti sõnu lavast kõrvale.

Teiste kidaste probleemide hulgas on üks, mis teeb Mihkel Muti valitud artiklitest sarjas „Eesti mõttelugu“ ta raamatu üle kirjutamise äärmiselt keeruliseks. Nimelt koosneb tema raamat tugevatest artiklitest, mida ilmtingimata peab lugema, ja artiklitest, mille võib püsivama kahetsuseta jätta lugemata. Need viimased pole sugugi kergesisulisemad kui esimesed ning üldse pole Mihkel Mutt kerge autor. Selle vastu räägib juba ainuüksi see tõsiasi, millest tavaliselt ei kõnelda: see on küsimus kohast ja kommetest (laenatud siin Caesarilt), kus Mihkel Mutt osutub moralistiks Cicero moodi. Pärinedes ratsanike hulgast (keskajal oleks öeldud, et ta kuulus mõõga-aadlisse), ei olnud Cicero tõusik, aga kui ta laskis end määratleda kui homo novus, siis tähendas see, et ta pidas ennast nooreks radikaaliks, kellele oli tähtis, kuidas keegi pääses võimule. Just see ning mitte eetika üleüldse ongi moraalsuse tunnuseks, mispuhul oleks väga karvupidi kistud väide, nagu olnuks Cicero mõõdukas. Ka publitsist Mihkel Mutt on rohkem radikaal kui mõõdukas pragmaatik, moralist seega eeskätt sel põhjusel, et teda huvitab, kuidas tekib võim sõna kaudu või, mis teeb umbes sama välja, millisel väel tekib sõna tugevus. Mihkel Muti järgi annab sõnale tugevuse tema kuulumine nobiliteedi vaimsesse maailma ehk, nagu öeldaks meie päevil, ta on vastandatud pööbellikule ilmaruumile ilma vaimuta (Horatius kirjutas otse, et ta lausa vihkab niisugust pööblit). See võib tähendada, nagu oleks nobiliteet Mihkel Mutile lähemal kui pleebs.

Kuid see võib tähendada ka seda, et ta ei taha kummagi lähedust, sest kui tahaks, võib ta kaotada oma suveräänsuse. Sisustan selle kaotusekartuse järgmiselt: rebelleeriv Cicero ei ole Mihkel Mutile ligitõmbavam kui kontemplatiivne Seneca, kuna viimases sisaldub seegi parameeter, mida kriitikuna alles alustav Hando Runnel nimetas kontradiktoorsuseks. Temal tähistas see väitlemist iseendaga ehk üleminekut dialektikale (ega mitte vasturääkivust enesele ehk kahevahelolekut). Mihkel Mutt võiks proovida, mis tunne on loobuda postuleerivast esteetikast, kuid mitte romantilisusest taganedes, vaid selle juurde jäädes. Teatavasti on see igivana, juba enne Horatiust püstitatud probleem, kumb on võluvam, kas vormi rangus ja mõõdutunde väljapeetus või esimesest loobumine ja ning teise võõristamine. Mille vastu Mihkel Mutt sõdib? Selle vastu, et pleebs ei saa kummastki aru. Väga alverlik positsioon, mida näiteks Ain Kaalep isegi kirglikult jagas!