„Sa oled iseenda kultuuriekspert“

Inga Žolude seisab hea Baltimaade kirjandussuhete hoidmise eest nii kirjaniku kui ka ürituste korraldajana.

PILLE-RIIN LARM

Küll tahaks öelda, et läti kirjanik, kriitik ja tõlkija Inga Žolude enam Sirbi lugejale tutvustamist ei vaja, kuid ilmselt siiski vajab. Žolude sulest on ilmunud kaheksa romaani ja jutukogu ning näidendeid. Kirjanikuna on ta pälvinud mitmeid Läti auhindu, „Mierinājums Ādama kokam“ ehk „Aadama puu lohutus“ tõi talle ka Euroopa Liidu kirjandusauhinna (2010). Hariduselt on Žolude doktorikraadiga kirjandusteadlane. Tema nimi tasub meelde jätta mitmel muulgi põhjusel, millest järgnevalt juttu tuleb.

Kevadel ilmus läti keeles üks ebatavaline raamat, sinu ja Tiit Aleksejevi koostöös sündinud „Livonijas debesis“ ehk „Liivimaa taevas“. Palun räägi sellest teosest lähemalt.

See raamat on tõesti ebaharilik. Kirjutasime seda kõrvuti kumbki omas keeles, kasutades sillana inglise keelt. Juba teema ise on huvitav – Läti ja Eesti puutepunktid, ühine ajalooline taust ning pühakirja tõlge nii inimhinge kui ka rahvusidentiteedi ja -kultuuri alustoena. Raamatu mõlemad peategelased on ajaloolised isikud – Tiit Aleksejevi loos on see Adrian Virginius ning minu „Marta“ puhul Marta Skowrońska, tulevane keisrinna Katariina I.

Kirjandusloost leiab terve peotäie ühiskirjutamise näiteid, kuid ma ei tea, kui palju neist raamatutest on kirjutatud keeleüleselt … Ulja väljakutse ajend oli ühtlasi lähendada üksteisele Baltimaade kirjandusi, tehes seda kirjanike vahendite abil – kirjutades.

Naljaga pooleks: oleme alati vaadanud Balti riikide seas mõneski aspektis esirinnas olevale Eestile alt üles. Siis aga taipasime, et vähemalt piibel tõlgiti esimesena läti keelde ning alles hulk aastaid hiljem eesti keelde.

Aleksejevi peatükk „Adrian“ ilmus algselt pealkirjaga „Tõlkija“ ajakirjas Looming.¹ Kas sinu peatüki „Marta“ vastu on juba mõni tõlkija huvi tundnud? See oleks teretulnud, sest eesti keelde on seni tõlgitud üks sinu jutustus – „1904“ kogumikus „Läti jutud“.²

Mulle teeb heameelt, et „Läti juttudes“ on avaldatud just „1904“. Olin loo just valmis saanud, kui Livia Viitol avaldas soovi see tõlkida, nii et jutustus ilmuski kõigepealt eesti keeles ning alles seejärel Lätis raamatuna: „1904. Melanhoolne valss“. Tegu on helilooja Emīls Dārziņši tuntud muusikapala omamoodi arheoloogiaga.

„Marta“ tähistab mu kestvat huvi ajalooliste isikute vastu. Muide, praegu töötan läti kirjaniku Jānis Poruksi eluloo ainelise romaani kallal. Osa tegevusest leiab aset Tartus, kus Poruks külastas kaasmaalastest üliõpilasi, kandis koguni Jaani kiriku vastas vanglakaristust. Poruksi vangipõli oli lühike, ainult kaks nädalat. Karistus määrati talle selle eest, et Saksamaal muusikat õppides oli ta puudunud kohustuslikust sõdurikoolitusest. Hiljem viibis Poruks mitu korda Tartus psühhiaatriakliinikus, kus ta 1911. aastal ka suri. Poruksi teoseid on eesti keelde tõlgitud, need olevat omal ajal olnud üsna populaarsed.

„Liivimaa taeva“ mõlemat lugu võib lugeda ka teineteisest sõltumata, nagu on juba tõestanud Aleksejevi Loomingus ilmunud osa.

Panustad eesti-läti kirjandussuhetesse ka organisaatorina. Detsembri alguses leiab Riias 25. korda aset festival „Prozas lasījumi“ ehk „Proosa­lugemised“.³ Kas festival ikka toimub? Esmaspäeval kuulutati Lätis välja eriolukord ja ega Eestiski olukord kiita ole.

Kuigi on kiusatus tuua tähelepanu keskpunkti maailma kirjandussuunad, kirjutavad oma teoseid ju ka Läti, Eesti ja Leedu kirjanikud. Kui palju me neist teame? Kui paljusid nende teostest saame lugeda või loeksime, kui need tõlgitaks? Mõne aasta eest asusime läti-eesti-leedu kirjandussuhteid teadlikult uuesti looma.

„Proosalugemised“ on hea näide: festivali Baltimaade kirjanduste õhtu on kujunenud avamise ja lõpetamise kõrval üheks rahvarohkemaks sündmuseks. See tõestab publiku huvi. Tänavu ei saa kuulajad festivalil füüsiliselt osaleda, kuid tähtpäeva tõttu ei taha me festivali ka tühistada. Õigupoolest sai festival alguse juba 1977. aastal, esimene periood kestis kuni 1993. aastani. Seejärel tuli paus ning 1995. aastal alustati täiesti teisel moel, modernse rahvusvahelise festivalina. Sellest ajast saadik on festival üüratult laienenud – nüüd kestab see terve nädala, järgmisel aastal kauemgi. Festivalil osaleb umbes 70 eri põlvkonna kirjanikku Lätist, Eestist, Leedust ning teistest maadest, mullu Jaapanist ja järgmisel aastal Ühendkuningriigist.

Baltimaade õhtu leiab aset ka tänavu ning – see on ilmselt hea uudis – seda peetakse inglise keeles veebi vahendusel. Nii et ka Eesti ja Leedu vaatajad saavad sellest osa ega pea kohale sõitma. Muidu katastroofilisel aastal võtame seda kui tohutut eelist. Eesti külaliste Mudlumi ja Kaur Riismaa tekstid on juba läti ja inglise keelde tõlgitud ning publiku jaoks valmis! Leedust osalevad Jurga Tumasonytė ja Vidas Morkūnas, Lätist Kristīne Ulberga ja Osvalds Zebris. Eelmisel aastal esindasid eesti kirjandust Mehis Heinsaar ja Andrei Hvostov.

Mis on läti kirjanduses praegu aktuaalne?

Viimasel viiel aastal on huvi tuntud teemade ja isikute vastu, millega/kellega seob meid ühine kogemus, teisisõnu, huvi ajaloolise kirjanduse vastu kõige laiemas tähenduses, sh lähimineviku vastu. Samuti on esil feministlik ja aeg-ajalt geide hääl. Laiendatakse kirjanduse seniseid piire: leidub häid flash fiction’i näiteid, luuletajatele meeldib pöörduda lühiproosa poole.

Kaamos on kätte jõudnud, ülemaailmne lockdown kogub taas tuure. Palun soovita Sirbi lugejale, kuidas see kõik läbida.

Lukkupanek annab eelise istuda maha ja puhastada kapitalistlikest, ka trendi- ja snobismimustritest välja küsimus: mida tähendab mulle kultuur? Kas õigupoolest vajangi kultuuri või olen seda lihtsalt tarbinud, kuna leiduvad mingid peab-nägema-, peab-lugema-teosed?

Kunst meile vastuseid ei anna – kunst esitab väljakutse õige küsimusega ning müksib meid välja keskpärasest pool­eksisteerimisest. Sa oled iseenda kultuuriekspert. Vali midagi, mis sulle meeldib, selle asemel, mida kiidetakse kriitikas või mõnes ühismeediamullis. Võta riiulist kolm kuni viis lemmikraamatut, loe neid siit-sealt, lase lõikudel enda peal mõjuda. Või tõlgi üks luuletus ja saada see teisele poole piiri oma sõbrale, kes on samuti luku taga. Tõlkimine võib mõjuda peaaegu nagu luuletuse kirjutamine – kui sa ei ole seda kunagi tundnud, proovi kindlasti. Tee seda, mida naudid ja mis pakub sulle rõõmu. See on kõige tähtsam ellujäämisnipp nüüd ja alati.

1 Looming 2018, nr 7.

2 Läti jutud. Valik 2000. aastate läti lühiproosat. Koost ja tlk Livia Viitol. Libri Livoniae, 2018.

3 www.prozaslasijumi.lv