Sa ei ole sina ise. Sa oled enda koopia

Vahel küsitakse, kelle mängu me mängime. Hervé Le Tellier küsib, kes meiega mängib.

VALNER VALME

Üks tähelepanuväärsemaid prantsuse nüüdiskirjanikke Hervé Le Tellier annab taas märku, et meie, isikud Maa peal, inimesed, kellest igaüks tunneb end erilisena, võime olla juhitud kui punased või kollased nupud täringumängus, tänapäeval siis pigem arvuti- või virtuaalreaalsusmängus. Ta läheb kaugemale kui näiteks Shawn Levy hiljutises filmis „Vabamees“ („Free Guy“, 2021), kus Ryan Reynoldsi kehastatud peaosaline avastab, et ta polegi inimene, vaid tegelane arvutimängus, ning hakkab mässama oma isikuvabaduste eest. Filmis kerge komöödia võtmes ja pealiskaudselt antud tõsist ja sügavat teemat käsitleb Le Tellier inimeste vaatepunktist, kes me peaksime justkui olema pigem mängija, mitte virtuaallelu positsioonis.

„Anomaalia“ käivitab sündmus, millele on keeruline leida muud põhjendust kui Jumala käsi, mis liigutab meid samuti nagu mängunuppe, või siis meie osalus üüratus virtuaalses simulatsioonis. Üks ei välista teist ning mõlemad variandid tähendavad ka seda, et keegi võib meid hetkega kustutada. Eks ole mõnusalt särisevalt aktuaalne teemapüstitus ka selle kandi pealt, et meie kurjast kretiinist naaber ähvardab jälle tuumapommiga? Kõhedus läbib tervet Le Tellier’ romaani. Ehkki esimestel lehekülgedel ei saa lugeja veel aru, miks need tegelased ja sündmused on esitatud, võib kohe tajuda apokalüptilist pinget.

Ühtlustamine taandab inimkonna nullini

Kunstis on viimase poole sajandi jooksul üha sagedamini hakatud kompama piire inimese ja tehisinimese vahel, neid esmalt hägustades, siis aga üha enam tungides tehisintellekti võimalikku psühholoogiasse. Üks pioneere oli Ameerika kirjanik Brian Aldiss, kelle 1969. aastal ilmunud jutt „Superlelud peavad vastu kogu suve“ („Super Toys Last All Summer Long“) vaimustas Stanley Kubrickut. Kubricku algatatud filmiprojekti viis pärast vanameistri surma lõpule tema õpilane Steven Spielberg ja filmist „A.I.“ (2001) sai hitt.

Veelgi kaugemale olid läinud juba kaks aastat varem Wachovskid filmiga „Matrix“, mis lõhkus reaalsuse ja virtuaalsuse piirid, õigemini avas nende kahe vahel värava.

Le Tellier ei tegele tehisintellekti ega virtuaalreaalsusega, vaid astub „Ano­maalias“ veel sammu edasi, seades kahtluse alla kogu teadaoleva eksistentsi koos teaduse, religiooni ja inimeluga. Lisaks püstitab ta kloonide teema: kas me oleme originaalid või koopiad? Ja kui üks või teine, siis kummal ja kas üldse kellelgi on rohkem õigust elule, ja kumma ihus on (ainus?) hing ja tõeline süda? Muidugi on käsitlus spekulatiivne nagu kogu visionaarne kunst, aga Le Tellier on lähenenud üleelusuurusele teemale üliasjalikult, maapealsest vaatepunktist, meie kandi mätta otsast võiks isegi öelda, et talupojamõistusega. Ning samuti võib koopiate teemat vaadata filosoofilise pilguga: kas inimeste isikupära hakkab tehnoloogilise ühiskehandina toimivas ühiskonnas hajuma? Oleme robotid juba praegu oma praktilise rabelemise ja edukultusega, mille kummardamist jätkame pärast töötunde ühismeedias: mul on ilusam eine, pere, kass, puhkusereis kui sul, nii et laigi mind – ja ole kade.

Vasta, doktor Noormann!

„Psühholoogiliste operatsioonide esindaja peab pika pausi, ta tahab end koguda. – „Ei, minu küsimus ei ole teoreetiline. Me oleme vestelnud indiviidiga, kes on äravahetamiseni sarnane ühe teisega ja kelle ta väidab end olevat. Me oleme neid võrrelnud. See on hämmastav.“ – „Kas nagu kaksikud?“ – „Ei… Neil on sama isiksus ja samad mälestused ning mõlemad on veendunud, et just tema on originaal. Nende ajud on ühesuguselt kodeeritud nii keemilisel ja elektrilisel kui ka atomaarsel baasil.“ – Ruumis tekib sumin. Lendavad sellised sõnad nagu „pühaduseteotus“ ja „kõlvatus“ ning veel mõned, mis on rohkem skatoloogilised kui teoloogilised“ (lk 162).

Toodud lõik ilmestab enim „Ano­maalia“ peaküsimust, mis eeltoodute kõrval võiks minu meelest kõlada nii: kas kordumatus on pelgalt privileeg või eksistentsi eeltingimus?

Sama küsimuse juurde tuleb Kazuo Ishiguro romaanis „Klara ja päike“, kus inimpeategelase isa küsib tehisintellektilt, kes (või ikkagi mis?) on valitud ja kavandatud asendama surevat tütart: „Aga luba siis, et ma küsin veel midagi. Ma küsin sinu käest. Kas sina usud, et on olemas inimsüda? Ilmselgelt ei pea ma silmas lihtsalt elundit. Ma väljendun poeetiliselt. Inimsüda. [—] Miski, mis teeb igaühe meist eriliseks ja isikupäraseks.“1 Pange tähele, isa küsib robotilt, mitte sellelt isikult, kelleks robot on plaanitud saama, sellepärast rõhutab isa: ma küsin sinu käest.

Tolmuimeja õiguste nimel

Lõppude lõpuks, kah mul probleem, eks ole. Religioosselt võttes oleme kõik Aadamad või Eevad, kristlikust nurgast vaadates. „Anomaalias“, olgu öeldud, on kollokviumile kokku aetud kõigi usundite targimad pead, et leida vastus mõistatusele, mis kerkib taevasse koos ühe lennukiga. Ühe lennukiga, kus on koos inimesed, keda justkui ei seo miski.

Hervé Le Tellier astub festivalil „HeadRead“ üles neljapäeval, 26. mail.

Francesca Mantovani / Editions Gallimard / HeadRead

Jagades inimesed sotsioloogiliselt rühmadesse ning lisades sugudele rahvused, vanused (täiskasvanute puhul), ühiskondlikud kuuluvused, on demokraatlikus maailmas kõik võrdsete õigustega. Liitkem kolmas sugu ja vahevariandid, mille alla võiks vabalt kuuluda ka virtuaalne persoon või tehisintellekt (võib-olla ei peaks määratlemisel lähtuma ainult seksuaalsusest, vaid bioloogilisest/tehnoloogilisest koostisest).

Peaasi et oleme olemas – ja kas isegi see on tähtis? Kui hakata mõtlema, siis ega ei tea, kas näiteks minu, Valneri, eksistents annab midagi maailmale juurde, välja arvatud armastatud perele ja muudele lähedastele. Ei tea. Tasub mõelda igaühel enda kohta, kuigi rõvedalt ebamugav mõtteviis. Selliseid raamatuid nagu „Anomaalia“ peakski lugema kas või sellepärast, et võtta aeg-ajalt aeg ja juurteni lahti muukida, korrakski mõtte tasandil ära lammutada lõputuna näiv argirullumine, milles inimesed ületähtsustavad ennast ja endaga seotud pisiasju. Le Tellier, kes pole ulmekirjanik, pakub ketserliku vaate teadaolevale maailmale, avab ukse teadmatusse ega anna ühtegi pseudoteaduslikku vastust. Teos on seda mõjuvam, et jätab lugeja teadaoleva maailma äärele kõikuma: ees on kuristik, selja taga tunne, et teadaolev maailm võib olla samuti Suur Tundmatus või isegi üldse mitte olemas olla.

Muidugi ei saa niiviisi mõelda iga päev, iga hetk – hulluks võiks minna. Illusiooni purunemise ja ees ootava jõletu abjektsiooni vahele peaks end sättima aga hea kirjanik. Ma arvan, et Le Tellier on osanud end positsioneerida sellele täpikesele, milleks on lõputu tühjus. Abjektsiooni mõiste käibele toonud Julia Kristeva kirjutas seda küll Celine’ist rääkides, ent üldistades: „kaasaegne kirjandus, mida kirjutatakse kui võimatuse, see tähendab subjektituse või objektituse viimaks ometi võimalikuks saanud keelt, pakub tegelikult oma eri variantides välja ühe abjektsiooni sublimeerimise viisi. Sellega võtab ta üle pühaduse koha subjekti ja ühiskonna identiteedi piiridel. Ent see on pühitsemata sublimatsioon. Langenud sublimatsioon“2.

Parem kui ulme

Minu meelest on parimad ulmeromaanid need, mis ei ole ulmeromaanid sõna otseses mõttes. (Ma pole ulmespets, kuid austan ulmehuvilisi, oma nooremast pojast võhivõõrasteni, nende pühendumus väärib lugupidamist.)

Räägime siis võltsulmest nagu „Anomaalia“. Võtame eelduseks fantastilise olukorra, enamasti tulevikus. Huvitav on see, kuidas inimesed ebaharilikes oludes käituvad, mitte see, mis vidinate abil on saavutatud järjekordne tehnikaime, mis elu uueks loob.

Tulevik on tunni aja pärast ja mõjuvaim on pööre keset tavalist päist päeva. Oletame, et sõidame lennukis ja tee peal muutub midagi kardinaalselt. Seejärel pole maailm enam endine. See ei ole kaaperdus ega katastroof, mõtteline kannapööre aga siiski.

Prantsuse ühe tähelepanuväärseima tänapäeva kirjaniku Le Tellier’ fantastiline põnevusromaan „Anomaalia“ võitis 2020. aastal Goncourti preemia. Sellega astus autor Alphonse de Châteaubriant’, Marcel Prousti, Romain Gary, Marguerite Duras’, Pascal Quignardi, Michel Houellebecqi jt jälgedesse. Teos on tõlgitud juba umbes 50 keelde.

Tõlkest rääkides on Sirje Keevallik teinud tubli töö, andnud edasi Le Tellier’ napi, tungiva kõneviisi ning saanud üle ka mitmest karist, millele paljud tõlkijad komistavad. See puudutab näiteks muusikalisi termineid, mis lähevad käiku seoses Nigeeria popartisti osalusega sündmustes, samuti tunneb Keevallik sõna „kiiresti“ paari sünonüümi, mis hakkavad millegipärast keelest kaduma, ja ühe näitega vahedast tõlkest sobibki lõpetada: „„Laske käia,“ käratab tulivihane president. „Aga kähku““ (lk 149).

1 Kazuo Ishiguro, Klara ja päike. Tlk Aet Varik. Varrak, 2022.

2 Julia Kristeva, Jälestuse jõud. Essee abjektsioonist. Tlk Heete Sahkai. Tänapäev, 2006.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht