Rõõm olla välismaalane kodumaal

Praegune Moskva on Euroopa originaalide hiiglaslik burleskne, groteskne koopia.

MIHHAIL TRUNIN

Sissejuhatuse asemel olgu seekord väike tsitaat. Jelena Skulskaja romaanis „Piiriarmastus“ on öeldud: „Niiviisi võib kogu ajaloost teha narrimängu: Peeter [Esimene] ehib kuuske, Katariina Suur laulab kupleesid“.

Minu viimase kahe aasta Moskva-kogemus sarnaneb seesuguse bufonaadiga.

Kujutagem endale ette Daniil Harmsi või tollesama Skulskaja romaani vaimus teatristseeni.

Puškin. Seisab üksinda keset lava. Erutatud. Silmad põlevad, nägu tuhm, tumepruunid bakenbardid. Hanesulg tõuseb õhku. Puškin deklameerib ilmekalt:

Kuis igal elukäänakul
sa, Moskva, olid meeles mul!
Mis hääli-keeli vene rinnas
see nimi koondab-kajatab!1

Kõlab lask. Kirbe püssirohulõhn, mis meenutab marihuaanat. D’Anthes kõnnib lavale, muutudes käigu pealt Stingiks. Surnult maha kukkunud Puškinist väljagi tegemata pöördub ta publiku poole ja hakkab laulma. Kähe bariton leelutab:

If „manners maketh man“ as someone said,
He’s the hero of the day.
It takes a man to suffer ignorance and smile,
Be yourself no matter what they say.
Oh, I’m an alien, I’m a legal alien,
I’m an Englishman in New York.2

Ovatsioonid. Üldine karneval.

Pisut kroonikat

Eelmisel pühapäeval ehk 9. septembril toimusid 80 Venemaa regioonis mitmesugused valimised (valiti enamasti kubernere ja kohalikke seadusandlikke kogusid). Samal päeval protesteeriti Aleksei Navalnõi eestvedamisel kõikjal üle riigi pensionireformi vastu. Navalnõi enda olid võimud ettenägelikult juba 25. augustil trellide taha toimetanud: kinnipidamise ettekäändeks on märtsikuiste presidendivalimiste eel korraldatud „valijate streik“, mis, tõsi küll, oli aset leidnud juba 28. jaanuaril. Küsimusele, miks selle aktsiooni pärast käivitatud kohtuprotsessiga üle poole aasta viivitati, vastati Navalnõile: „Aga politsei otsis teid kõik see aeg taga, ent ei suutnud leida.“3

Selle artikli kirjutamise ajaks on üle kogu riigi kinni peetud üle tuhande meeleavaldaja, kõige enam Peterburis, kus inimesi võeti kinni rohkem ja peksti julmemalt,4 ja Jekaterinburgis. Ka Moskvas kasutas politsei protestijate vastu jõudu.5 Meeleavaldajaid manitsema tulnud (mõistagi mitme ihukaitsja saatel) riigiduuma saadik Vladimir Žirinovski vehkis rusikatega, loopis inimesi kingadega ja ähvardas nad kõik kolmeks aastaks türmi saata.6

Moskva linnapea valimiste ilmselt kõige eredam ja meeldejäävam seik oli reklaamklipi „Ära saada valimisi persse“ („Не клади на выборы“) levitamine suhtlusvõrgustikes.

Kaader videost

Valimised, valimised …“7

Moskva linnapea valimispäev, kui ametis meer Sergei Sobjanin kogus üle 70% häältest, ei langenud kokku mitte ainult protestiaktsioonidega, vaid ka linnapäevaga. Ehtimiskirg ja Moskva muutmine „peoks sinus eneses“ on Sobjanini valitsemisstiili kõige iseloomulikum joon. Tema valimisloosungiteks, mida linlased pidid nägema reklaamtahvlitel ning turistid võisid soetada linnavaadetega meenemärkidena, olid sellised üleskutsed nagu „Moskva veel südamlikumaks“, „Moskva veel sportlikumaks“ jms.8

Ehkki nendel valimistel ei olnud Sobjaninil ühtegi vähegi tõsisemat konkurenti (2013. aastal oli tal vastaseks Navalnõi, kelle saagiks oli 27,3% häältest; ametlikel andmetel andis Sobjaninile tookord oma hääle 51,4% valijatest, s.t võiduks vajaliku protsendi sai ta hädaga pooleks), läks valimisagitatsioon iga kuuga argessiivsemaks: meeri toetasid massiliselt nii meelelahutusmaailma staarid kui ka tavalised netikasutajad, kes kirjutasid tema „kangelastegudest“ ja „kallitest kingitustest“ Moskva linnale.9 Etteruttavalt mainin, et lihtkodanike reaktsioon nende linnaisa lakkamatule ülistamisele tipnes Twitteri kasutajate korraldatud flash mob’iga, kus Sobjaninit tänati kõige eest – alustades kaunist Kuust ja lõpetades maitsva Doshirakiga.10

Kuid ilmselt kõige eredam ja meeldejäävam seik oli valimistel osalema kutsuva reklaamklipi „Не клади на выборы“11 levitamine suhtlusvõrgustikes. (Sobjaninile nagu igale alternatiivita kandidaadile tegi enim muret liiga väikeseks jääda võiv osalusprotsent.) Seekord õhutati moskvalasi oma kodanikukohust täitma üsna spetsiifilisel viisil.

Kõigepealt on „Не клади на выборы“ puhul tegu ebatsensuurse väljendiga, mille samaväärne eestikeelne vaste võib olla „Ära saada valimisi persse“. „Mul pole suva, et kõnniteed on läinud laiemaks,“ ütleb klipis rulagasõitja tüdruk. „Mul pole suva, et poes on värsked toiduained,“ kiidab talle takka keskealine prillide ja teksatagiga mees ning viibutab kaamera poole ähvardavalt sõrme. „Meil pole suva, et kesklinna on tehtud pargid,“ ütlevad teineteisel armsasti käest kinni hoidvad noormees ja neiu.12 „Minul pole internatsionaalsusest pohhui,“ tõmbab joone alla valges särgis kõrvukas mees, kes jalutleb MMi lippude all Islandi vutikoondise fännide taustal.

See rõhutatult travestialik ja epateeriv videoklipp on mulle oluline iseenda ja ka viimase kümne aasta jooksul minu sünnilinnas toimunud protsesside mõtestamise seisukohalt.

Isiklik ja ühiskondlik

Minu Moskva jäi eelmise linnapea Juri Lužkovi aega, kuhugi 2007. või 2009. aastasse. Juhuslik, kuid väga kõnekas kokkulangevus oli see, et samal päeval, mil toonane president Dmitri Medvedev Lužkovi vallandas („seoses usalduse kadumisega“), toimus ülikoolis mu väitekirja eelkaitsmine. Elasin siis juba Tallinnas ning väitekiri, mis oli suuremalt jaolt valminud Lasnamäe servas asuva üürikorteri köögis, oli tol hetkel viimane suur asi, mis mind Moskvaga sidus.

2010. aasta sügisest kuni 2016. aasta sügiseni ei käinud ma Moskvas kordagi. Selle ajaga – aga kuus aastat on ikkagi päris pikk aeg – jõudis juhtuda igasugu asju. Protestid Bolotnaja väljakul, mis lõppesid kohtuprotsessiga enam kui 30 inimese üle, kellest 15 mõisteti reaalselt vangi; Putini triumfaalne sissesõit Kremlisse 2012. aasta mais läbi inimtühja Moskva; Lunastaja Kristuse katedraalis Putini-vastase kunstiaktsiooni korraldanud punkbändi Pussy Rioti vangimõistmine; „Venemaa põlvedelt ülestõusmine“ ja Krimmi annekteerimine; rubla kursi kahekordne kukkumine; sanktsioonid, vastusanktsioonid, toiduainete (armsaks saanud jamón’ide ja parmesanide) Euroopa Liidust ja USAst sisseveo keelamine; Boriss Nemtsovi küüniline tapmine otse Kremli külje all; metroojaamade ümbruses kümnete müügikioskite massiline lammutamine, mille rahvasuu ristis pikkade koppade ööks, ning palju, palju muud.

Tajun sidet Moskvaga väga isiklikult ning mu peamine hirm sinnasõidu ees oli tol ajal, et jõuan kohale – aga seal on kõik hoopis teistmoodi!

Esimene külaskäik üle kuue aasta polnud tõesti kerge. Kõndisin mööda tänavaid ja mõistsin, et kõik ümberringi on justkui võõras: kesklinnas oli jalgealune kõnnitee kaetud asfaldi asemel plaatide ja kividega, kõikjal mitmes hullumeelsusastmes installatsioonid (hiiglaslikud kõrvitsad, roosad pingviinid, rohust kokku mätsitud inimeste, karude, oravate jne kujud), eri värvi lehtedega kunstpuud või hiigelsuured lihavõttemunad Bulvarnoje ringteel, puiesteid ääristavad tuledevanikud, mis assotsieeruvad tulnukate sissetungiga … Kõigele lisaks mütoloogilise maa-aluse mao kombel vohav metroosüsteem, mis on linna kindlalt oma ringhaardesse võtnud.

Oleksin võinud pikalt ohata ja ohkida, kui poleks olnud üht, jällegi sügavalt isiklikku seika. Teatavasti on optimaalseks metrooga liiklemiseks (eriti suurtes keskjaamades) hea teada mitte ainult seda, millisesse vagunisse on mõttekam trügida, vaid ka seda, millise ukse kaudu on mugavam sellest vagunist väljuda, et vältida rahvasumma ja jõuda võimalikult kiiresti eskalaatori juurde. Sattunud kuueaastase vaheaja järel taas metroosse (muide, seal on juba aastaid WiFi), sisenesin hetkegi mõtlemata õigest uksest, et väljuda mulle vajalikus jaamas ja lipsata kiiresti eskalaatori juurde. Asi ei olnud mitte kaines kaalutluses, vaid lihasmälus – nii nagu kogenud autojuhi käed ja jalad teevad käiku vahetades õigeid liigutusi otsekui iseenesest.

Kuidas elada?

Muidugi võiks seoses pühapäevaste valimistega arutleda Vene võimude korrumpeerituse üle. Moskva erineb selles osas Venemaa teistest regioonidest ehk vaid korruptsiooni mastaabi poolest.13 Huvitavam on siiski see, kuidas tajuvad Moskvat tema elanikud ja külalised psühholoogiliselt.

Sellest rääkimine on aktuaalne kas või hiljuti Venemaal möödunud jalgpalli MMi kontekstis. Paljud pelgasid seda, sh mina: pidin suvel seoses teadustööga Moskvasse sõitma ning sättisin asjad nimme nii, et mu sõit ei langeks MMi ajale. Nagu seda sageli juhtub, osutus Venemaa (ja tema pealinn) riigiks, kes ei kinnitanud hullemaid kartusi: MMil ei juhtunud midagi hirmsat, selgus hoopis, et venemaalased olid väsinud pidevast valvsusest suhetes maailmaga (nagu neile õpetab telepropaganda) ja leidsid rõõmuga endas teise, mittesõjaka ja külalislahke patriotismitahu.

Mis siis häirib Moskva laiade kõnniteede juures? Nüüd on seal ju tõesti mõnusam kõndida. Või mispoolest on paha näiteks VkusVilli poekett, kus teenindus on tõesti tasemel ja kaubad korralikud (on olemas isegi kodumaine parmesan ja jamón!)? Patt oleks uues Moskvas kurta ka tänavatoidu üle: iga natukese maa järel leiab kohti, kus saab süüa maitsvalt, õdusalt ja laostumata. Ning poolteist korda laienenud transpordivõrgustik – on see siis halb? Mina näiteks olin rõõmus, et sain 30kraadise palavusega sõita arhiivi uue keskraudteeliini14 moodsate rongidega, kus vagunid on varustatud WCde ja konditsioneeridega.

Moskva muutumine linnapea Sobjanini ajal komfortaabliks euroopalikuks linnaks on vaieldamatu fakt. On vaid üks nüanss: komforti rõhutatakse nii väga, et see meenutab juba karnevali või tsirkuseetendust. Praegune Moskva on Euroopa originaalide hiiglaslik burleskne, groteskne koopia. Sellest on saanud „unelmate linn, kus isegi karsklast varitseb igal sammul hallutsinogeenne experience: iga minut hüppavad maa alt otsekui seened välja uued metroojaamad, just nagu kosmosetolm maandus üleöö Kremli juurde Zarjadje park, linna territoorium laieneb nagu agressiivne vähkkasvaja [—]. Peale universaalse pealinnasnobismi ja spetsiifilise upsakuse iseloomustab uut moskvalast, isegi kui ta ei ole muutustega rahul, päevast päeva kestva absurdiolukorraga harjumine.“15

Karnevalile või tsirkusse tulnud publik satub tavaliselt vaatemängust vaimustusse. Kuidas selle vaatemängu priitahtlikud või tahtmatud osalised tegelikult elavad, on sootuks teine küsimus ning see ei morjenda Moskva praegusi võime karvavõrdki.

Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg

1 „Jevgeni Onegin“ Betti Alveri tõlkes, 7. ptk, XXXVI stroof.

2 Vabas tõlkes: „Juhul kui „kombed teevad meist inimese“, nagu keegi on öelnud, / on tema päevakangelane. / Võhiklikkuse väljakannatamine ja naeratamine nõuab mehisust, / jää iseendaks, ükskõik, mida öeldakse. / Oh, olen võõras, olen legaalne võõras, / olen inglane New Yorgis.“

3 https://navalny.com/t/355/

4 Vt https://meduza.io/feature/2018/09/09/nam-otsyuda-ne-vybratsya

5 Lühike, kuid mõjuv video: https://meduza.io/video/2018/09/09/protestnye-aktsii-v-rossii-v-edinyy-den-golosovaniya

6 Vt https://www.youtube.com/watch?v=Ipp1PCV3Lt4&feature=youtu.be

7 Tsitaat ansambli Leningrad tuntud laulust, mille lõpus kõlab rööge: „Valimised, valimised, kandidaadid on piiderid!“

8 https://www.vedomosti.ru/politics/articles/2018/08/08/777702-moskva-sobyanina#galleries%2F140737494133447%2Fnormal%2F4

9 https://meduza.io/feature/2018/08/03/danilu-poperechnogo-ulichili-v-s-emkah-rolikov-v-podderzhku-sobyanina-videobloger-pozhalovalsya-na-yavnyy-vbros

10 Säutsuvalik https://meduza.io/shapito/2018/08/27/ves-tvitter-hvalit-sobyanina-tak-im-povezlo-s-merom-rebyata

11 https://meduza.io/shapito/2018/07/24/ne-kladi-na-vybory-v-krupnyh-soobschestvah-vkontakte-razmestili-maternoe-priglashenie-na-vybory-mera-moskvy

12 Kõnealune videoklipp valmis siiski enne, kui meedias hakkasid ilmuma arvukad teated mahalammutatud Rossija hotelli asemele (s.t Punase väljaku ja Kremli lähedale) rajatud Zarjadje pargis turvakaamerate ette jäänud seksivatest paarikestest. Moskva peaarhitekti Sergei Kuznetsovi oletuse kohaselt on säherdune nähtus seletatav sellega, et inimesed tunnevad end selles pargis mugavalt ja turvaliselt. https://www.m24.ru/news/obshchestvo/15082018/42271

13 Neil, keda huvitab, kuidas Moskva võimud linnaeelarvet kulutavad, soovitan lugeda Meduza erikorrespondendi Ivan Golunovi ajakirjanduslikke uurimusi („Kes teenib Moskva trollibusside hävitamise pealt?“, „Moskva teenus Aktiivne Kodanik laieneb üle kogu Venemaa. Selle pealt teenivad ametnikud“, „Moskva kulutab üle 1,6 miljardi rubla uute graniidist äärekivide peale. Ja maksab kõvasti üle“, „Moskvas on maha pandud rohkem graniiti, kui seda Venemaal toodetakse. Selle tõttu on Siberis tekkinud hauakivide defitsiit“, „Majandav subjekt. Kuidas Moskva abilinnapea Pjotr Birjukov tuulutab heakorrastamise miljardeid“). Vt https://meduza.io/

14 2016. aasta sügisel avatud reisirongiliin, mis on ühendatud allmaaraudteega.

15 Maria Kuvšinova, Moskva ja moskvalased, https://www.colta.ru/articles/society/19036

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht