Romantiline paatos ja selle feministlikud pimelaigud

Aija Sakova kirjad Käbi Lareteile kõnelevad julgusest olla autor – see on tahe kinnistada tavapärast arusaama kunstist kui „iseenese siseilma väljendusest“.

MERLIN KIRIKAL

Seni kirjandusteadlase ja -kriitikuna tuntud Aija Sakova esimene ilukirjanduslik teos „Elamise julgus. Kirjad Käbile“ koosneb kahest osast. Esimene on minategelase, kelle piirjooned on samased autori endaga, usalduslikud kirjad eesti pianistile ja kirjanikule Käbi Lareteile. Samal ajal käsil olnud muud kirjutised, millele viidatakse ka kirjades, moodustavad raamatu teise osa. Raamatu valgeid kaasi ehib Valeriy Sakovi „Kevad“, mis kujutab laia puhvvarrukatega kleidiga naist, kes vaatab uudishimulikult silmi meenutavate laikudega täidet taevasse, sümboliseerides kevadet ja taasteket. Graafiline leht kutsub „Elamise julgust“ tõlgendama kui minategelase belletristilist ümbersündi teatavat sorti teraapia käigus.

Esteetiline või ideoloogiline?

Iga kirjandusteose ilmumine on seotud kindlate ülesannetega, millest siinkohal võiks keskenduda kahele. Esimene neist ülesandeist on veidi lihtsustavalt väljendudes esteetiline. See funktsioon idaneb arusaamast, et kirjanduslik tekst ei ole tavaline tekst (juhis, kokkuvõte vms), vaid teistsugune, naudinguline ja mitmel moel ilus, meeli ja tundeid puudutav.

Teine ülesanne on (utopistlikult) instrumentaalne. Selle funktsiooni egiidi all on XX sajandi kultuurikriitikud väitnud, et kultuuritekstid ei seisa omaette, vaid on sotsiaalsete muutuste vallandajad või pidurdajad. Kirjandusteos astub aja(loo)ga suhtesse, mitte ei kõrgu otsustajana struktuuride kohal. Nii arvasid-arvavad paljud feministlikud ja marksistlikud kirjanduskriitikud (omavahel muidugi vihaselt kakeldes).

Ilukirjanduse roll lääne ühiskondades on vaidlusteema seniajani, kuid usun, et väljaspool debatti on see, et peale esteetilise aspekti, lepitava iseloomu, inspireeriva, meelelahutusliku jne tahu on kunstiteose võimuses tõepoolest ka midagi ühiskonnas muuta (parandada või halvendada). Sakova nimetab seda erisust esteetilise ja ideoloogilise probleemiks ja tundub uskuvat, et ka ideoloogiliselt vastuvõetamatut teost on võimalik kunstiliselt nautida (lk 164-165).

Et tekst midagi muudaks, peab see jõudma poest-kogust-veebist lugejateni. Ja praegu tähendab see vähemasti Eestis peale oskusliku turunduse ka metatekstide ilmumist. Kirjandusest, kunstist tuleb rääkida, uusi tekste on vaja arvustada. Aija Sakova – kui „Elamise julgus“ üleüldse kõrvale jätta – täidab seda missiooni eeskujulikult. Ta tahab kirjandust tutvustada ja vahendada. Aga samal ajal tahab ta kirjandust ka „teha“. Ja see on üks „Elamise julguse“ lähtepunkt. See raamat kõneleb julgusest olla autor, see on tahe näidata, mida tähendab „iseenese siseilma väljendus“ ehk kunst (lk 165).

Romantilise sügavuse otsinguil

„Elamise julguse“ minategelase ideed saab asetada kahte väga mõjukasse, ehkki nüüdseks mitte enam eriti populaarsesse mõttetraditsiooni. Esiteks viitab teost läbiv sõna „inimene“ tugevale humanistlikule ja/või eksistentsiaalsele traditsioonile, mille järgi seistakse igaühe vabanemise eest ja usutakse individualistlikult, et igas meist on jõudu ja julgust olla enam, nõuda enam ja saada seeläbi vabaks. Inimene on Sakova kirjades abstraktne, Sakovale pakub huvi „inimene kui selline, tema hingesügavused“ (lk 163).

Teine „Elamise julguse“ meelissõna on „looja“, millega tekstis tähistatakse autorit, kunstnikku, kirjanikku. See sõna asetub küll samamoodi humanistlikku mõttekäiku, kuid peenendab seda traditsiooni veelgi, tuletades meelde ka romantilist loojat, kes on elanud läbi midagi tõeliselt suurt või tajunud maailma terviklikult ja kirkalt ning valab seejärel oma kogemuse teksti, tegutsedes valgustavalt. Autor põleb, loob „kirglikult“ (lk 104) ja saab vabaks, võimaldades oma sõnade abil saada vabaks ka teistel. Kirglikkust rõhutab minategelane tekstis väga mitmes kohas, sedastades, et kui kirega ei tee, siis pole mõtet üldse teha (ibid.).

Mida aga tähendab „teha kirglikult“? Kas kirglikku tööprotsessi, kire eritumist tekstist, kire esile manamist selle puudumisel? Kirglikkus on ühes tekstilõigus iseenda panemine teksti, järgmisel leheküljel aga tegelemine sellega, mis meeldib. Sama juhtub ka mõne teise mõiste või mõttega, mida autor kasutab: idee, mis välja käiakse, on igati huvitav, aga jääb pinnaliseks, kutsuvaks.

Kirg iseenesest on jällegi üks romantismi märksõnu: kunstnik on väga tundlik inimene (traditsiooniliselt mees), ta tunneb intensiivselt, nüansseeritult, eristudes niimoodi tömbist ja nüristunud tunnetega massist.¹ Sakova kirjutab sellele alla: „… ma näen selles „meies“ peituvaid ohtusid. Ning mõistan, et minu roll elus on seista „meiest“ väljaspool. Nii lihtsalt on“ (lk 138, vt ka lk 162). Kirg on justkui mingi tundlikkus või oskus, mis lubab kunstnikul ainuliselt näha tähtsaimat elus ja kunstis, seda kogeda ja vahendada. Ehk viitab Sakova sellele kirglikkusele?

„Elamise julgus“ on kirjutatud isikliku (ühepoolse) kirjavahetusena, mis tähendab, et selle tõeväärtus on väga tugev (võrreldes näiteks mitteautobiograafilise romaaniga). Kirju kirjutab autoriga sama nime kandev minakuju. Huvitav on see, kellele ja kuidas minategelane Aija neid kirju kirjutab. Esiteks võib seda näha nn teisestamisena: Käbi Laretei on siin vahend, kelle kaudu mina end mõtestab. Adressaat on kohati pelk ettekääne iseendast rääkimiseks ja teise hääl kaob kirjade lisandudes mina kogemuste sisse ära. Samuti võib neid kirju käsitada dialoogikatse (lk 169) ja jäädvustamispüüdena. Käbi Laretei sisse­toomisega muudetakse kaanonit: see toob senisest enam eesti lugejate teadvusse Käbi Laretei nime ja temast kui naisest, pagulasest, pianistist, armastajast ja tema kirjanikukogemusest on kindlasti põnev lugeda. Kuigi kaanon on lääne maailma kultuuriteadvuses iganenud kontsept, ei ole see veel nõnda Eestis. Muuhulgas, kaanoni muutmine on feministlik tava.

Feminismi kriitika

Feministlikus kirjanduskriitikas valitses-valitseb (teatavale koolkonnale on feminism passé ja nüüd oleks tarvilik rääkida postfeminismist, kui üldse) seisukoht, et isiklik muutus toob kaasa üldisema poliitilise muutuse. Ehkki juhtmõte „isiklik on poliitiline“ on paljude meelest läänes äraleierdatud, passib see Aija Sakova raamatu konteksti väga hästi: isiklik kogemus (sõltuvussuhtest vabanemine ja emantsipeerumine, töövahetus, kirjutamine, autoriteedi nõutamine) on pihtimuslik (autentne) ja see võib võimestada neid (nais)lugejaid, kes ei ole suutnud end mingil põhjusel muuta, aga tahavad. Simone de Beauvoir on sedastanud, et sõltumatu naine on aktiivne võtja ja keeldub passiivsest rollist, mis end talle peale surub, ta on uhke oma mõtlemisvõime, tegutsemise, töö ja loomise üle.² Sama kuulutab Sakova tekst. Selles ja ka kaanoni muutmise mõttes on „Elamise julgus“ selge agendaga tekst. Minategelane ka defineerib end angažeerituna – feministina (lk 76).

Isikliku muutuse kumuleerumine ühiskondlikuks muutuseks jääb aga ilmselt utoopiaks: tõsiasi on nii kirjanduse ja ühiskonna suhete ülim keerukus kui ka erakordselt suure hulga inimeste täielik ükskõiksus ilukirjanduse suhtes.

Kui teksti feministlikust (utopistlikust) prismast tõlgendamist jätkata, tekivad segadikud, pimelaigud (lk 213). Feministliku teooria eesmärgiks on nimelt olnud ümber mõtestada ja lõhkuda ahistavaid binaarsusi, nii et sündida saaks üldine „inimeseks olemine“, mitte kesta naise ja mehe jäik vastandus. Selle teooria ühe kihistuse trajektoor on olnud säärane: 1) inimese mõiste võetakse koost ja avastatakse, et inimene on mees 2) inimese mõiste pannakse uuesti kokku nii, et see hõlmab kõiki sugusid. Kui minategelane must-valgel väidab, et soo küsimus ei ole talle (enam) oluline (lk 76), siis võib-olla teostab ta sellega midagi väga moodsat ehk unistab sootust kirjutamisest? Praegu on see intrigeeriv valdkond feministlikus teoorias. Ometi ei saa kuidagi rääkida naisest kui mitteolevast, naised on senini materiaalsete ebakohtade lõksus. Ja kuna Sakova on isiklik ja kirjutab paljuski materiaalsusest (kas rahaängist?), ei tundu sootuse poole püüdlemine olevat tema eesmärk.

Naine ja mees on Sakova minategelase ilmas olemas, aga naise vaatepunkti ta (eriti kirjanduse mõtestamisel) omaks ei võta. Samal ajal rajaneb ta mõtlemine siiski binaarsustel (mees-naine, tugev-nõrk, loov-teotsev, kirglik-kuiv, loominguline-korporatiivne). Veel mängitakse läbi vastandus eestlane–mitte-eestlane, milles esimene saab kolkliku maigu ja mina valib (mõneti raske, mõneti kerge südamega) teise (lk 96, 162). Mina seostab end niimoodi lääne levinud binaarsuste privilegeeritud poolustega. Ta sedastab ka, et teda ei huvita enam spetsiifiliselt naiseks olemise probleemid, vaid ta tahab liikuda millegi sügavama ja olemuslikuma poole. Eks naistel ole ka niisuguseid küsimusi, ambitsioone, huve ja tegevusi, mis ei ole seotud spetsiifiliselt naiseks olemisega.³ Feministid ei pea kindlasti tegelema ainult naiselikkuse ja naisesuse küsimustega. Küll aga peavad nad tõestama inimese mõiste (ka looja, autori jne mõiste) soopimedust või seda vähemasti teadvustama ning püüdma ühiskondlikku mittesolidaarsust ümber mõtestada.

See naiseks olemisest sügavam ja olemuslikum Sakova kirjatöös tähistab mõnes tekstikohas lihtsaid asju, igapäevaseid detaile (nt lk 81). Ometi ei tundu see lihtne olevat ainus, mida minategelane ihkab. Ta soovib rohkem, elada rohkem, julgeda. Ta tahab nautida igapäevaelu ja ühtlasi rahuldada oma ambitsioone kirjanikuna. Kui uskuda teose jutustajat – kes on kindlasti usaldusväärne jutustaja –, kerkib ikkagi küsimus, miks ei võiks selle lihtsa ja olemuslikuni jõuda kas või vahel naisena. Kas inimene olemine on siis nii palju sügavam kui naiseks olemine? Kas inimeseks saab oma sugu eirates või sellele mitte mõeldes? Või on mina selle juba läbinud (võib-olla)? Kas poliitilistest ja tüütutest naiseteemadest eemaldumine teeb elioti­likus mõttes suureks kirjanikuks saamise lihtsamaks?

Feministlikust vaatepunktist on tekstis veel mõned sõlmed. #MeToo liikumise pooldajana tekib küsimus, miks mina arvab, et süstemaatilise ahistamise ja võimu kuritarvitamise vastu võitlemine haavab ja pärsib rahuldavat seksuaalsust ja maskuliinsust (vt lk 37, 81). Samasse mõttevoogu läheb ka mina sedastus, et feminism on hingetu võimuvõitlus (lk 76). Kindlasti, mingi kiht sellest ongi – näiteks nn lean in korporatiivfeminism – aga üldiselt on feminismi eesmärk siiski vabadus ja solidaarsus. #MeTood analüüsides tuleks mõista selle nähtuse komplekssust. Määrav ei ole siin see, et seda kasutatakse vahel manipuleerimise eesmärgil ära, vaid see, et selle taga on tõelised lood naistest, keda on töösfääris ahistatud ja kiusatud ning kelle elu pimelaigud ujutavad üle teadvuse. Selle tõttu, et nähtust kurjasti ära kasutatakse või et seda on kritiseeritud kui valgete rikaste naiste liikumist, ei tohiks liikumist mõttetuks tembeldada. Minategelane näeb sellist lainetust ohvrimentaliteedi ilminguna – mida ta teises kontekstis kritiseerib (lk 137) – ja soovitab julgeda edasi elada või ka tagasi tõmbuda. Ometi on #MeToo kui süstemaatilise seksuaalse vägivalla ja struktuurse tööahistamise vastu võitlev nähtus liiga keeruline, et sellele paari lausega vastanduda.

Tähendusliku elu võimalik tähendus

Kui mõningad kiirustavad kordused ja trükivead kõrvale jätta, siis on „Elamise julgus“ lihtsa keelekasutuse ja nauditava tempoga voolav tekst. Esteetilisest vaatenurgast tõotab see Sakovale ilukirjanduslikku tulevikku. Ideoloogilises mõttes on teos Sakova katse luua endale kirjanikuidentiteet, mida ta näib soovivat enam kui tugevat teadlasemina. See tekst – mis arendtilikus mõttes on soov paljastada lugu jutustades tähendus ilma defineerimiseksimuseta – on võib-olla kindaheit liialt raamistatud kirjanduskriitikale ja -teadusele. Kas ehk palve võtta oma ülesannet tõsisemalt?

Igal juhul tundub, et kirjutada ilukirjandust tähendab autorile elada tähenduslikku, mõtestatud elu. Mitmel pool mainitud tähendusliku elu all näib minategelane silmas pidavat lugeva-süveneva, kirjutava ja esineva kogukonna elu, mille liikmed tunnevad pidevalt üksteist ära (lk 77). Selles kogukonnas kompenseerivad elu pimelaike vastutusrikka ja sügava, kirega tehtud kirjatöö eest saadud tunnustused. Tunnustuse narkootiline toime kestab paraku lühikest aega (vt Maarja Kangro „Minu auhinnad“). Ja tsükkel algab uuesti. Mainitud on ka autori teistsuguseid ootusi elule (lk 41). Olla hea kirjanik ja inimene, saada tunnustust ja luua, luua veel! Selles mõttes pole tõesti midagi patust: hea kirjandusteos peabki saama kiita. Me avaldame austust autoritele, keda peame suureks. Romantiline paatos käib asja juurde ka praegusel ajastul, mis on lõhestunud ja kärisenud igasse suunda.

Kokkuvõtteks pean aga siiski sedastama, et „Elamise julgus. Kirjad Käbile“ jäi minu silmis poolikuks: kirju on raamatus pisut liiga vähe ja lisatud ettekanded mõjuvad mahutäitena. Päevalehtedes ja kultuuriajakirjades ilmunud arvustused ei peakski end vahest nii kähku raamatukaante vahele pressima. Teisalt mõistan minakuju tunnustus- ja võiduvajadust (lk 35) ning täiemahulise raamatu ilmumine on kindlasti suur õnnestumine. Eks aita see korraks ka aega maha võtta ja süveneda.

Teose teatav poolikus ilmneb muu hulgas selleski, et mina tiirleb sõnade­ahelas: tal on ilmselgelt tohutult mõtteid (ja väga huvitavaid mõtteid), aga tihti ei ütle ta nende kohta midagi põhjapanevat, näiteks väidab ta, et kompositsioon on oluline, aga lugejal ei ole kuidagi võimalik aru saada, mida ta kompositsiooni all mõtleb (lk 34). Ehk oleks see tekst pidanud ilmuma pärast paari n-ö fiktsionaalsema teksti ilmumist? Ehk aitaks see loomingulise päevikuna autori perspektiivi hiljem paremini mõista?

Võimalik, et asi on lihtsalt siinkirjutaja ja minategelase (võimalike) kirjanduskogukondade erinevuses. Siinkirjutaja skeptilisus naaldub seisu­kohale, et uus teadmine, väärtus ei sünni mitte nii väga juba öeldu kinnistamisest ja äratundmisest, vaid kriitikast ja debatist, analüüsist, mis struktureerib selle ümber, ehkki üritab seda teha solidaarselt. Autor kõneleb teksti tõsiselt võtmisest, küsimuste leidmisest tekstidest, teksti sügavusse vaatamisest (lk 83, 169), millele vastandub siinne lammutamisvajadus. Usk eri meetoditesse on aga hea võimalus alustada dialoogi. Ja see nagin peakski ehk olema kirjandus­kriitika kooruke.

Igal juhul tasub Aija Sakovalt oodata uusi teoseid. Pole kahtlust, et need õige pea ka ilmuvad.

1 Frank Kermode, Romantic Image. Routledge Classics, 2004, lk 9.

2 Simone de Beauvoir, The Second Sex. Vintage Books, 1989, lk 718.

3 Toril Moi, What is a Woman and Other Essays. Oxford University Press, 1999, lk 8.