Repliik akadeemilises mõttevahetuses

Vene vormikoolkonna tekstide esimese eestikeelse antoloogia tähtsust on raske üle hinnata.

Mihhail Trunin

Vene formalism on kahtlemata esimene ülemaailmse tähtsusega täiesti vene päritolu humanitaarteaduslik vool. Just seda (ja mingeid selle otseseid jätke nagu näiteks Tartu-Moskva semiootikakoolkond ja üldse nõukogude aja strukturalism) nimetatakse vene teooriaks. Võib öelda, et samuti kui rohkem tuntud „prantsuse teooria“ 1960ndatel aastatel kujundas mitu aastakümmet varasem vene vormikoolkond põhjalikult ümber kogu maailma humanitaarteaduste traditsiooni. Formalism oli tõeliselt uudne koordinaadisüsteem, millega suhestub isegi praegu vene humanitaarteaduste iga loome (muidugi võidakse nii tõmbuda vormikoolkonna poole kui ka sellest tõukuda). Tundub, et midagi sellesarnast vene humanitaarteaduste traditsioon enam ei sünnita (tänapäeva Venemaa patrioodid vastandavad sellele väitele vene usufilosoofia, aga iga kainelt mõtlev teadlane nõustub, et see „vene mõtteks“ nimetatu on kummaline). Vene teooria arendamine 1920. aastatel jäi kahjuks lühiajaliseks, sest see lõpetati poliitilistel põhjustel. Lühike õitseaeg osutus aga eriti viljakaks ja tollane loomepärand on senini kaasakiskuv uurimisobjekt. Vene formalismist on kirjutatud rohkem kui kümme monograafiat eri keeltes, samuti arvukalt artikleid.¹

Eelöeldu peaks hajutama kõik kahtlused ja veenma selles, et Märt Väljataga koostanud vene formalismi antoloogia on väga vajalik ja oluline. Raamat on heal akadeemilisel tasemel (ei saa jätta lisamata: nagu TLU teadusraamatute kirjastusel kombeks). Vormikoolkonna teosed on nüüd kättesaadavad, kommentaaride, autorite tutvustuse, nimeloendi ja aineloendi tõttu aga ka eesti lugejale arusaadavamad. Eriti tahan ära märkida Väljataga järelsõna. See võinuks olla tugev kontseptuaalne eessõna, aga raamatu koostaja on eelistanud kaadri taha jääda. Vene vormikoolkonna keelele üle minnes ütleksin, et selline uurija malbus on hea võte („приём“).

Futuristide liider Vladimir Majakovski (futurismi ja formalismi suhte jätan siinkohal kõrvale) on kirjutanud varemas artiklis, mis ilmus 1914. aastal (enam-vähem samal ajal kui Viktor Šklovski „Sõna elluärkamine“, vt artikkel nr 1 retsenseeritavas raamatus): „Kirjanik vaid vormib meisterliku vaasi, ükskõik kas sellesse valatakse vein või solgivesi“.² Esimene vormikoolkonna põhimõte on siin väljendatud poeetiliselt, silmatorkavalt ja selgelt. Aga sellega vene formalism ei piirdu. Järelsõnas leiame formalistide uurimisstiili iseloomustavate punktide loetelu (lk 351–352), mille puhul eelistaksin järgmist sõnastust:

1) poeetilise (see pole sama, mis värss!) ja praktilise keele vastandamine;

2) sõnakunst on „organiseeritud vägivald keele kallal“³: poeetiline keel tekib praktilise keele deformatsiooni tagajärjel;

3) ettekujutus „kunstist kui võttest“, millest „sai omamoodi vormimeetodi manifest“ (vt artikkel nr 15, lk 257; vrd kuulsa Šklovski artikliga, nr 2 retsenseeritavas raamatus): kunstis on küsimused „kuidas?“ ja „mille jaoks?“ olulisemad kui „mis?“ ja „ mille pärast?“;

4) püüd uurida „kirjandust kui eriomaste seadustega spetsiifilist nähtust“ (vt artikkel nr 16, lk 289), kirjandusteaduse uurimisobjekt on kirjanduslikkus („литературность“, vt nt artikkel nr 15, lk 251–252);

5)  kirjandusteaduse ja keeleteaduse lähendamine;

6) kirjanduse uuringutest peab saama range teadus.⁴

Suuremal või vähemal määral avanevad need teesid kogumiku artiklites. Veel enam: raamatu kompositsioon võimaldab jälgida dünaamikat: kui jutt käib vene formalismist, on see mõiste üks olulisemaid (kahjuks ei ole seda aineloendis). Järelsõnas on hästi välja toodud klassikalise ja romantilise kunstiarusaama vastandus (lk 347–348). Siia saab lisada ühe näite: Hippokratese väljend, mis on tuntud Seneca ladina tõlke kujul „vita brevis ars longa“, tähendas algselt seda, et eluajast ei piisa jõudmaks suure teaduse mõistmiseni („ars“ ladina ja „techne“ kreeka keeles tähendavad mõlemad nii „teadust“ kui ka „kunsti“). Postromantilisel ajastul aga tõlgendame seda väljendit nii, et „ah, kunst kestab kauem, kui meie lühike elu“. Vene formalistid tuletasid meelde, et klassikalises (kõigepealt Aristotelese) poeetikas tehakse kunstiteos kindlate reeglite kohaselt. Siit tuleneb nn mehhanistlik mudel, mis oli esindatud Opojazi grupi varasemates töödes (kõigepealt šklovski omades). See viis arusaamisele, et kunstiteost peaks käsitama „kui selle kunstiliste võtete pelka summat“ (artikkel nr 14, lk 243). Seda seisukohta hakkasid küll formalistid ise varsti kritiseerima. Kui Šklovski oma arusaamisega „kunstist kui võttest“ arvas, et võtte siht on kummastus („остранение“), s.t tajumuse deautomatiseerimine, siis Juri Tõnjanov väitis oma töödes 1920. aastatel vastu, et see tajumuse deautomatiseerimine tuleb kasuks kunstikonstruktsiooni dünaamika toetamisele: „ … kirjandus on verbaalne konstruktsioon, mida tajutakse just nimelt kui konstruktsiooni, s.o kirjandus on dünaamiline kõnekonstruktsioon“ (artikkel nr 11, lk 207 – mitte niisama ei ole see artikkel pühendatud Viktor Šklovskile). Sama kirjutas samal ajal Boriss Eichenbaum, viidates Tõnjanovi raamatule „Luulekeele probleem“: „Meid huvitab evolutsiooni protsess ise, kirjanduslike vormide dünaamika ise, sedavõrd kui see on jälgitav minevikufaktides“ (artikkel nr 15, lk 280).

Üleminek mehhanistlikult mudelilt ja võtte mõistelt hierarhilisele mudeli ja dominandi mõistele on selgelt formuleeritud Boriss Tomaševski õpikus „Kirjandusteooria (Poeetika)“ (1925). On huvitav, et Tomaševski ise pidas oma raamatut ikka traditsiooniliseks poeetikaks, mitte vormikoolkonna manifestiks. Tsiteerin siinkohal Tomaševski kirja Šklovskile (12.  IV  1925), mida kahjuks kogumikus „Kirjandus kui selline“ ei ole, ehkki kompositsiooni seisukohalt sobiks see sinna väga ilusasti: „Kogu minu „Kirjandusteooria“ asub vormimeetodist, teadustööst ja järjekordsetest probleemidest väljaspool. See on lihtsalt vana Aristotelese kirjandusteooria“.⁵ Vene formalistid lisasid Aristotelese teooriale ühe olulise faktori – dünaamika. Sel juhul ei ole vorm enam lihtsalt sisu mahuti, vaid ise elav struktuur. Tomaševski sõnadega jätkates: „… kõigepealt selgitasid formalistid – et vorm pole mingi kummi- või kissellitaoline asi, vaid on tugev, konstruktiivne struktuur, mis suudab elada, reageerida, vastu panna ja deformeerida seda „sisu“ jne“⁶ (vrd sama teadlase samalaadse arutlusega 16. artiklis, lk 291–293).

Kuna Vladimir Majakovski sõnul „mitte idee sünnitab sõna, vaid sõna sünnitab ideed“,⁷ tekib küsimus, mis on teoste esteetiline funktsioon. Selle probleemi üle arutletakse Roman Jakobsoni programmartiklis „Realismist kunstis“ (nr 3). Kunstiteoses hindame seda, kuivõrd väljendus annab edasi sisu, aga mitte seda, mil määral see sisu on tõene. Vaatleme kaht rida vene keeles, esimene on Majakovski luuletusest „Mõni sõna minust endast“ (1913), teise tõi näiteks loengutel minu õpetaja Maksim Šapir (1962–2006): „Armastan vaadata, kuidas lapsed surevad“ („Я люблю смотреть, как умирают дети“)⁸ ja „Väga armastan õrnusi lahkliha vallas“ („Обожаю нежности в области промежности“). Teine väljend lugejale küll pigem ei meeldi, sest on labane või banaalne. Seevastu esimene võib meeldida, sest sõnastus on õnnestunud. Tegelikult peaks olema vastupidi, sest inimestele meeldib harva vaadata, kuidas lapsed surevad, küll aga suhtutakse positiivselt eelmainitud õrnustesse. Järelikult ei seisne kunstiteose esteetiline funktsioon mitte selle sisus, vaid selle struktuuris.

Jakobson kirjeldab kunstiteose struktuuri dominandi mõiste abil. Jakobsoni järgi pole poeetiline funktsioon teoses ainuke, see vaid domineerib. Teadlane kordab neid arutlusi oma kuulsas artiklis „Lingvistika ja poeetika“: „Poeetiline funktsioon ei ole sõnakunsti ainus funktsioon, vaid ainult selle keskne, määrav funktsioon, samal ajal kui igas muus keelelises tegevuses toimib ta toetava, lisakoostisosana“.⁹ Väljataga järelsõnas on seda artiklit nimetatud küll 1960. aasta ettekandeks. Aastal 1960 oli artikkel juba ilmunud, kaks ettekannet tegi Jakobson varem, aastal 1958: täisvariant Indiana ülikooli konverentsil „Stiil keeles“ ja lühivariant IV rahvusvahelisel slavistide kongressil Moskvas.

Jakobsoni järgmine samm – „esteetilise funktsiooni määratlemine kunstiteose dominandina võimaldab meil kindlaks määrata üksikute keelefunktsioonide hierarhiat luuleteoses“ (artikkel nr 14, lk 242) – viib ettekujutuse tekstist kui mitmetasandiliste elementide dünaamilisest süsteemist arusaamiseni kirjandusest kui tekstide evolutsioneerunud süsteemist ja kultuurist kui „süsteemide süsteemist“.

Kuigi 1935. aastal rääkis Jakobson loengutel vormikoolkonnast Brnos Tomáš Masaryki ülikoolis, et „lähenemised arusaamisele kunstiteosest kui struktuurist, mida nägime formalistide õpetuses dominandist, jäid teostamata käsitlustes kunsti sisaldumisest kõrgema taseme struktuurides“,¹⁰ said just tema enda 1928. aastal koos Tõnjanoviga kirjutatud lühiteesid (vt artikkel nr 13) uute analüüsimeetodite lähtepunktiks – sealjuures ei käi jutt mitte ainult kirjandusest, vaid kogu sfäärist, mida tänapäeva rahvusvahelises keeles nimetatakse kultuuriuuringuteks (ehk studies of cultures). Just sellepärast on kogumiku „Kirjandus kui selline“ ilmumist raske üle hinnata.

Teen siinkohal ka kokkuvõtte ja mõned kriitilised märkused. Eesti lugejani on jõudnud vene vormikoolkonna kanooniline käsitlus. Raamatu peategelased on peterburilased Viktor Šklovski, Juri Tõnjanov ja Boriss Eichenbaum, kes olid Opojazis põhijõud. Nende kampa on lisatud Ossip Brik ning Roman Jakobson, kes tegutsesid ka Moskvas, aga olid siiski rohkem seotud Opojaziga. Raamatus on esindatud väga huvitav tegelane Boriss Tomaševski, kes elas aastatel 1918–1921 Moskvas¹¹ – miks see on oluline, ütlen viimases lõigus. Vene formalismi samastamine Opojaziga on levinud. Eesti kontekstis on see veel selgem: just seoses Opojaziga määratles ennast Tartu-Moskva semiootikakoolkond (mida ei saa öelda Praha lingvistikaringi kohta, vrd järelsõna, lk 363 ).

Märkused nagu vale täht tõlkija perekonnanimes või täpsustamine, millal pidas Jakobson ettekande ja millal publitseeris artikli, on juuksekarva lõhkiajamine. Teen veel vaid viimase märkuse seoses edasise tööga. Samal ajal Opojaziga tegutses Moskva lingvistikaring, teine vene formalismi tiib. Maksim Šapir, üks selle ringi tegevuse peamisi jätkajaid tänapäevafiloloogias, on kirjutanud: „See oli üks suuremaid vene keele- ja kirjandusteadlaste ühinguid – nii silmapaistvate talentide plejaadi, filoloogilisele mõttele avaldatud mõju kui ka senini rakendamata teaduspotentsiaali poolest. … Opojazist sai maailmakuulsuse tõttu vene formalismi sümbol, kuid uue filoloogia loomise põhitöö käis Moskva lingvistikaringi rüpes“.¹² Ringiga olid seotud mitmekülgsed ja värvikad teadlased nagu Grigori Vinokur (olulise raamatu „Biograafia ja kultuur“ autor), Boriss Jarho (tõenäosusstatistika meetodite kirjandusteaduses kasutamise pioneer), Pjotr Bogatõrjov ja teised. Neid nimesid on põgusalt mainitud ka kogumikus „Kirjandus kui selline“ (vt lk 342 ja nimeloendit). Jääb loota, et järgmine köide, mille Märt Väljataga sama kõrgel tasemel ette valmistab, ongi pühendatud Moskva formalistidele.

1 Koolkonna liikmed hakkasid reflekteerima seda kui uut teadussuunda üsna kiiresti: Boriss Eichenbaumi ja Boriss Tomaševski mõtted leiab retsenseeritava raamatu lõpus (artiklid nr 15 ja 16). Järgmine oli Roman Jakobson, kel oli aastal 1935 Brno ülikoolis vormikoolkonna kursus (trükis ilmus see alles 2005. aastal tšehhi ja 2011. aastal vene keeles; retsenseeritavas raamatus mainitakse mõlemat väljaannet, pean aga märkima, et vene keelde tõlkija õige perekonnanimi on Bobrakova, mitte Bobrikova, nagu lk 335). Üks peamistest vormikoolkonna levitajatest Lääne maailmas oli Jakobsoni õpilane Victor Erlich raamatuga „Russian Formalism: History – Doctrine“ (esimene väljaanne ilmus 1955. aastal ja ümbertöötatud variant 1965). Teised olulisemad vene formalismile pühendatud raamatud on järgmised: K. Pomorska „Russian Formalist Theory and its Poetic Ambiance“ (1968), A. Hansen-Löve „Der russische Formalismus: Methodologische Rekonstruktion seiner Entwicklung aus dem Prinzip der Verfremdung“ (1978), P. Steineri „Russian Formalism: A Metapoetics“ (1984), C. Depretto „Le Formalisme en Russie“ (2009). Tasub mainida veel kaht väljaannet, mis ilmusid hiljuti Venemaal: И. Ю. Светликова, „Истоки русского формализма: Традиция психологизма и формальная школа“ (2005); Я. Левченко, „Другая наука: Русские формалисты в поисках биографии“ (2012).

2 В. В. Маяковский, Два Чехова, Rmt: Полное собрание сочинений: В 13 томах, 1. kd, 1955, lk 299. Siin ja edaspidi tõlked vene keelest eesti keelde artikli autorilt.

3 Vt Р. Якобсон, О чешском стихе преимущественно в сопоставлении с русским, 1923, lk 16.

4 Vt detailsemalt: I. A. Pilštšikov, Il retaggio scientifico del formalismo russo e le scienze umane moderne. – Enthymema, 2011, nr 5, lk 70–71 jm. Siinkirjutaja tänab Igor Pilštšikovi vestluste eest selle arvustuse ettevalmistamisel.

5 Б. В. Томашевский в полемике вокруг «формального метода», Публикация Л. Флейшмана. – Slavica Hierosolymitana 1978, III kd, lk 385. Tsiteerin esmatrükist. Sedasama kirja tsiteerib Väljataga ka ise märkuses artiklile nr 8, lk 326–327 (tema allikas omakorda oli Natan Tamartšenko kommentaar Tomaševski õpiku 1996. aasta väljaandele).

6 Samas, lk 386.

7 В. В. Маяковский, Два Чехова. Rmt: Полное собрание сочинений: В 13 томах, 1. kd, 1955, lk 300.

8 Märt Väljataga tõlkes „Laste suremist meeldib vaadata mulle“ (vt Vikerkaar 2011, nr 4-5, lk 1).

9 Roman Jakobson, Lingvistika ja poeetika, Tõlkinud Neeme Lopp ja Arne Merilai. – Akadeemia 2012, nr  10, lk   1740.

10 Роман Якобсон, Формальная школа и совре­менное русское литературоведение, 2011, lk 83.

11 Vt Томашевский и Московский лингвистический кружок, Предисловие и публикация Л. С. Флейшмана. Rmt: Ученые записки Тартуского государственного университета, 1977, nr 422, lk 113–132 (= Труды по знаковым системам, IX).

12 М. И. Шапир, Московский лингвистический кружок (1915–1924). Rmt: Российская наука на заре нового века, 2001, lk 457.