Reekviem eesti kirjandusloole

ARNO OJA

Trooja sõda on tagasi.

Ta pole kunagi ära olnudki.

   Mats Traat, „Olemisõpetus“

Ilmselt ei olegi Trooja sõda kunagi ära olnud, aga Toomas Haug on kirjandusloolane, mitte sõjaõhutaja. Kuigi temalgi on oma TT alati kaasas ja käepärast, ei ole see Vene päritolu tulirelv. Tema TT koosneb A. H. Tammsaarest ning Friedebert Tuglasest, neist eestikeelse ja -meelse kirjanduse peamistest tunnetusvahenditest. Ja Troojamäe on Eestimaa vaimne keskpunkt, kus kohtuvad Vargamäe, Palanumäe ja Vallimägi.

Alguses oli „Troojamäe tõotus“ (2004), nime poolest müütilise Viru vande kauge sugulane, mis sisuliselt tähendab eesti Hamleti Indrek Paasi tõotust Tiinale A. H. Tammsaare suurromaanis „Tõde ja õigus“. Nüüd ei pääse enam ükski Tammsaare-uurija ei kristlikust lunastuse teemast ega kahe Toomase (Liiv, Haug) algatatud interpretatsioonist üle ega ümber. Niisama, nagu Toomas Haug ise ei saa kunagi priiks oma teadlasetee alglätetest Siurust ja Tuglasest, muuseumist ja Treieri kapist. Või siis Jaan Krossist, igavesti elava klassiku võrdkujust. Just neis peitub tema silmis suur üldrahvalik Eesti Asi.

Õigupoolest ta ei tahagi neist vabaneda, sest järgmise artiklikogu „Klassikute lahkumine“ (2010) alguses teeb Haug romantilise kõrvalehüppe, kujutades oma TTd Tuglase novelli „Popi ja Huhuu“ tegelastena. Tammsaarega kuulub kokku inimesele truu koer, Tuglase juurde aga sobib ahv, kes on ennekõike truu kirjandusele kui vaimu kõrgeimale vormile. Ning küllap Haug juba teab – ta ise on ahvi aastal sündinud ja juubeldab tänavu.

Concerto grosso

Autori eelmistest raamatutest kirjutades tõmbasin paralleele muusikaga ning ennustasin, et ega kaks kolmandata jää – Haugi sulest tuleb concerto grosso, sidus verbaalne triptühhon (Looming 2011, nr 2). Nüüd on see kaante vahel. Korraks August Kitzbergi appi võttes 90 kirjatööd, kokku 1360 lehekülge. Ja see on just triptühhon, mitte triloogia! Sest meil pole tegu sariromaani, vaid kolme iseseisva kunstiteosega, mis moodustavad ühtse terviku.

Seejuures oskab Haug sõnadesse kätketud sümbolid hinge minevalt helisema panna. Just nõnda, nagu tema enda kirjelduse järgi tegi seda rahvuslik tõerääkija Jaan Kruusvall (lk 437). Nüüd mängib kirjandusloolane Haug ise oma kadunud küla ja eestimeelsuse nimel pillikeelte katkedes verbaalviiulit ja Kruusvall saadab teda pilveklaveril. Ning lugu jõuab kadudeta kohale, nagu nähtus nüüdse tõelise rahvakirjaniku Andrus Kiviräha teleesinemisest „Kirjandusministeeriumis“ (26. I 2016). Kirjaniku asjalikku tunnustust oma raamatule ei kohta kriitik just iga päev.

„Tagasi Troojamäele“ vormi ja kompositsiooni on autor muusikaga sidunud teadlikult. Sellest annab tunnistust kahasse Kitzbergiga (Kitzbergi kirjad + autori saatesõna) kirja pandud raamatu tsesuuri nimetamine interluudiumiks. Sisuldasa kajastavad need kirjad Andres Pranspillile, meie mehele Ameerikas, rahvuslikku iseseisvusaega ja eestlase igiomast Ameerika-unistust ning on selles raamatus täiesti õigel kohal. Nagu ka Kitzberg, too vana tuuletallaja, kes sunnib mind aga mõninga kurvastusega tõdema, et „Tagasi Troojamäele“ ei helise enam nõnda kuuldavalt kui triptühhoni eelmised osad.

„Vana tuuletallaja“ sai rahvusliku ärkamisaja kaasaegsest Kitzbergist siis, kui ta hakkas mälestusi kirjutama. Haug tegi seesuguse tembu paar aastat tagasi, tähendades üles oma lapsepõlve Koidu tänaval. Vaadeldavas teoseski käivad autori memuaarid iga kirjatükiga kaasas. Juba pealkiri „Tagasi Troojamäele“ märgib ju meenutuslikku naasmist, tagasikerimist omaaegse tõotuse alglätetele. Miks stiil on seejuures kujundlikud nüansid pea minetanud ja tekst heliseb vähem, seletab autor Tuglase novellidega seoses ise: „noorus on metafoorne, vanadus eepiline“ (lk 235). Lugu Tuglase väikesest ja Underi suurest armastusest (lk 194) kuulub otsapidi samasse ritta.

Nii et Toomas Haug on enda arust juba vana, ärkamisaegne? Mida siis siinkirjutaja või Vaapo Vaher peavad ütlema? Meil kõigil on oma nostalgia, Toomase XIX aastasaja paradiisi-nostalgia ei tee teda sugugi rohkem ärkamisaegseks. Kõik siin nimetatud olid nii või teisiti Eesti riigi ja rahvusluse taasärkamise juures, nüüd oleme kahjuks samade väärtuste turuhindadesse devalveerimise tunnistajad. Asjata ei hoiatanud Euroopat näinud soome mees Olavi Paavolainen juba 80 aastat tagasi noorpõlve eneseimetluse, vaimse lõtvuse, ületootmise ja kunstilise vastutustundetuse eest (lk 240). Tõsi, ta pidas silmas eelkõige kirjanduslikku noorust, keda lootis veel arvustuse kaudu suunata. Kuid Toomas Haug kummutab kõik illusioonid – muidu ta ei tsiteeriks kirjaniku hea romaani tõlke järelsõnas tema ainukest kriitikaraamatut.

Oleme Haugiga tihtipeale juhtunud arvustama ühte ja sama teost. Selles raamatus Vaapo Vaheri „Vampiiride tantsule“ kaasa elades kirjutab Haug: „Kriitikuid on kahte liiki: osa koondub ühtsesse pilve, esindab justkui mingit üldisemat, oma ajajärgu objektiivset tarkust, teised eristuvad tugevalt, esindavad rõhutatult iseennast, oma elukogemust“ (lk 364). Mina eelistaksin sel juhul olla liigitu, kahtlustades kolleegi ennast mingi ajakohase nutividinaga salamisi pilves käimises. Mehis Heinsaare sabas luhta minnes sain aga teada, et mõeldud on Aare Pilve, aastakümnendi üht juhtivat kriitikut (lk 362). Selle määratlusega olen küll päri. Kuid Haugi ja Vaheri ihaldatud ideaalromaani, Eesti-eepikat, mis rahvuse identiteedimajakana ulatub Vildest Krossini (lk 367–368), meie silmad vist enam ei näe.

Pagulus, paradiis ja perifeeria

Tervele Haugi triptühhonile on andnud tooni Jaan Kross. Teise maailmasõja aegse „reedetud sugupõlve“ esindaja mälestusteraamatut „Kallid kaasteelised“ vaatlebki Haug kui reedetute eepost. August Gailiti romaanis „Üle rahutu vee“ kujutatud põgenikepaati võrdleb Haug sarnaselt Henrik Visnapuuga Noa laevaga ja tsiteerib seepeale Uku Masingu värsse tontide eest taganemisest. Seejuures leiab rõhutamist, et nood väikesed kuradid pesitsevad ennekõike inimese hinges (lk 24). Rohkem kui sisepagulusse jäänud Masingu luule huvitab aga autorit tema teoloogiline mõte. Sealt lähtub ka teose kindel kompositsioon ja muusikaline häälestus: kui „Troojamäe tõotus“ oli prelüüd eesti kirjandusloole ja „Klassikute lahkumine“ fuuga, siis „Tagasi Troojamäele“ on reekviem. Kuid mitte katoliku leinamissa, vaid kurbülevais, paiguti pühalik-eepilistes toonides helisev sõnakunstiteos, mille kohale ei maksa manada surmaingli varju.

Minnes edasi mööda pagulusradu, märgib autor Albert Kivika „Kodukäija“ (1963) kohta õigustatult, et see unenäoromaan „on kahtlemata Ristikivi „Hingede öö“ omalaadne siire otsesemalt poliitilisse sfääri“ (lk 28). Romaanist „Nimed marmortahvlil“ tuttavast Henn Ahasest on saanud Ahasveerus, igavene juut, kes unes külastab okupeeritud kodumaad. Mõneti võib seda tegelast pidada Ene Mihkelsoni Ahasveeruse (2001) eelkäijaks.

Ajamääratlustes on Haug täpne. Pealkiri „Toomas Liiv ja tema aeg“ on tähenduslik mitmes mõttes. Liiv oli iroonik ja õpetlane, luuletaja ja tõsiluterlane. Tema aeg oli niihästi sügav venestusaeg (1970.–1980. aastad) kui ka taasiseseisvumise esimene kümnend. Mõlemal perioodil otsiti mingit Eedeni aeda või kadunud paradiisi, aga igaüks tegi seda isemoodi. Haugi isikliku paradiisiga seostuvad esmajoones õpetaja ja mentor Mart Mäger ning tema Ussivee maastikud. Siin pole midagi lisada – Haug pani pärast Mägra surma kokku tema luule valikkogu „Taevasalla“ (2010), siinkirjutaja kirjutas sellele arvustuse (Looming 2011, nr 5).

Toomas Haug on mitut puhku rääkinud ja kirjutanud kirjanduslikust perifeeriast. Selle sildi all hakkasid nad kunagi koos kadunud Rein Kruusiga uurima Eesti vabariigi algaegade Viljandi kirjamehe Jüri Loigu elu ja tegevust. Nüüd on Haug alustatu lõpule viinud, isegi Loigu surematu kommunisti Marsi pealt üles leidnud (lk 174). „Klassikute lahkumises“ andis ta uue elu Eesti ainsale luuletajast riigikohtunikule Jaan Lõole, selle raamatu lõpus tutvustab lugejale EKSi kirjastuse juhti ja EÜS Liivika ideeromantikut Herman Evertit.

Rangelt võttes kuuluksid nõnda perifeeriasse ka Villem Grünthal-Ridala tegevus ning Mait Metsanurga näidend „Kindrali poeg“. Haug on mõlemat Eesti aja ja asja peegeldajaina vaadelnud. Esimesest kirjutas ta 1985. ja teisest juba 1979. aastal, põhjuseks 100. sünniaastapäevad. Kumbki polnud tol venestusajal soositud autor. Takkajärele pihib Haug nüüd Ridala rahvuslikkuse rõhutamisest tingitud kahtlusi ning avaldamisraskusi (lk 281), ent loole „Kindrali pojast“ sellist märkust ei järgne. Ometi kuulusid nii see Metsanurga näidend (1925) kui ka tema romaan „Jäljetu haud“ (1926) kindlalt keelatud kirjanduse erifondi. Kas tõesti viisid loo Keele ja Kirjanduse veergudele (1979, nr 11) üksnes autori kavalad viited näidendi lavastustele Siberi eestlaste hulgas ja hinnatud Johannes Semperi arvustusele (lk 158)? Kaldun siiski arvama, et toonased toimetajad Heldur Niit ja Olev Jõgi teadsid väga hästi, et Metsanurgaga ühel aastal saanuks 100-aastaseks ka Landeswehr’i alistaja kindral Ernst Põdder (keda on otseselt seostatud „Kindrali poja“ sündmustikuga) ning hilisem vapsikindral Aleksander Larka, kuid seda ei teadnud ei võimud ega nende siseorganid.

See omakorda viib mõiste „perifeeria“ tõelise sisuni tänapäeva teooriatega ülenuumatud kirjandusuurimises. Me kõik oleme kuulnud jutte peavoolukirjandusest ja -meediast. Nojah, kui kogu pea juba voolab, siis ei saa rääkida pelgalt ajude väljavoolust. Siis voolab nimetu miski teadmata kuhu, aga kirjandus asub mujal. Perifeerias. Teel tagasi Troojamäele parodeerib Toomas Haug tervet seda kompleksi. Ta laenab Kolumbuselt laeva Santa Maria, võtab möödaminnes 1960. aastatest pardale Suumani Sassi samanimelise maali ja Paul-Eerik Rummo luuletuse, lisab otsa moesõna forever ning nimetab kõik kokku Eesti-Portugali kirjandussuheteks. Vahva!

Ent kirjandusloolane Haug on juba teisal, tema reekviem võtab tumedamad toonid. Ta käib koos Andrus Kasemaaga Poeedirahul leskede kadunud maailma vanavara uurimas, äratab siis A. H. Tammsaare majas Andrus Kiviräha ja viib ta kokku Jeesusega (lk 423) ning käib Mehis Heinsaarega võimatul missioonil. Nendega koos kohtab ta eestikeelsust ja -meelsust.

Kuid kes õieti on eestlane? „Lind vist ikka,“ arvas Valdur Mikita ja kaotas Välgu lingvistilise metsa veerel Tammsaare koeraaset otsides ühe kõhh-tähe ära. Seepeale ütleb Haug, et kirjandus elab ning kirjutab noorematele (Heinsaar, Pilv) valmis uue Troojamäe tõotuse (lk 362), ikka Vargamäe Indreku vaimus. Nii sai Toomas Haugi triptühhoni reekviem valmis, aga kirjandusloolaste seas on selle autori järel endistviisi tükk tühja maad.