Positiivne askees: pühendumine, esivanemad ja ökoerootika

Hasso Krull on maha saanud eelikteosega. See ei loo valmis programme ega positsioone, vaid visandab teatavat laadi hoiaku, millest programmid ja positsioonid saavad tuleneda.

MARGUS OTT

Pühendumine

Askees tähendab kreeka keeles harjutamist. Askeesiväline mõistab seda aga enamasti võõriti, negatiivsena, mingit sorti kannatusena. Aga ütleme, et keegi elab „askeetlikult“: tema elamine on väike, seal on vähe asju, ta sööb vähe jne. On võimalik, et ta teeb seda loomuldasa ega pane tähele, et tema elus oleks mingeid piiranguid. Tal on lihtsam elada, kui ei pea liiga suure elamisega jändama, liiga palju toiduga mässama jne. Ja ehkki nood kasinad elutingimused pole otseselt või pole kuigivõrd tema harjutamisobjektiks, siis küllap millelegi ta ikkagi pühendub ehk seeläbi ta harjutab midagi. Tema olmeline eluviis on muidugi sinna kaasatud, nii et ses mõttes võib teda askeediks nimetada.

Teine variant: inimene elab nõnda kasinalt lihtsalt seepärast, et tal pole raha ja ta ei saa endale lubada suuremat eluaset jne. Aga vähemasti vahetult ei harjuta selline inimene midagi.¹ Ta on lihtsalt õnnetu, need tingimused lihtsalt ahistavad, piiravad, masendavad, nõrgendavad teda ning pigem hoopis pärsivad harjutamist („läheks tantsutrenni, aga pole raha“, jne).

Kolmas variant: keegi ise, meelega ja teadlikult piirab oma eluviisi kasinaks. Kõigepealt võib see käia teiste inimeste kaudu: nt kui mängusõltlane kehtestab ise endale kasiinokeelu või kui joodik laseb endale ampulli paigaldada. See läheneb eespool kirjeldatud teisele variandile: välistel mõjudel eluviisi piiramine, mis on talle vahetult ebameeldiv (pärsib tema hasartmängu-, jooma- jne himu), aga millest ta loodab (enamasti õigustatult) kaudset kasu. Nii et see ise veel ei ole askees, aga võib sellele pinda luua.

Aga kui me võtame olukorra, kus inimene tõepoolest ise seab endale piiranguid, siis me peame muidugi küsima: kes käsib keda? See on ju üks ja sama inimene. Nii et kahest üks. See on kas teise variandi negatiivne askees, mis pole õieti askees, aga võib luua tingimusi selleks. Inimene võib tõesti piirata endale midagi (juua vähem kohvi, suitsetada vähem), sundida ennast millekski (käia jalutamas, võtta igal õhtul raamat kätte), ja kuigi see piirang ja sund veel iseenesest ei ole askees, siis tõesti võivad seeläbi inimeses vabaneda mingid jõud, avaneda uued perspektiivid. Aga on ka võimalik, et see jääbki pelgalt piiranguks ja sunniks, eneseahistuseks, misläbi inimene on õnnetu. See on üsna kurb sündmus, sest pahatihti hakkab säärane inimene oma frustratsiooni teiste peal välja elama. Ta pingutab edasi, aga vihaselt, ja nõuab koguni, et kõik teised samamoodi pingutaksid ning enese-ahistusest saab teise-ahistus. Siis saab ta muidugi oma perversse naudingu, aga see on pisuke ja kurb rõõm.

Või teiseks (mis ongi eelmise juhtumi tuum ja tõde): ta piirab ja sunnib ennast mingi suurema naudingu nimel. Ja mida suurem nauding, seda enam see kaldub kokku langema esimese variandiga, kus inimene ei märkagi, et ta kuidagi pingutaks või askeetlik oleks, vaid see kukub välja täiesti loomulikult. Ainult see ongi askees ja õige harjutamine – see harjutamine on kerge (kui teised ütlevad selle raskeks – või kui ta ka ise võltseneseteadvuses nimetab seda raskeks, siis on see vaid puru silmaajamine, mis vahel võib ka vajalik olla, et tõrjuda ebadiskreetseid pilke ja ebatervet uudishimu). Askeesi aluseks on alati mingi pühendumine (koos sellest saadava naudinguga), ja see muudab kõik sellega kaasnevad pingutused kergeks.

Ökoerootika

See, mille nimel käivitub kolmandat sugu askees, mis läheneb esimesele, see kõrgem nauding võib olla seotud kas fiktsioonide või ehtsas mõttes müütide külge. Fiktsioonide külge on seotud ta siis, kui inimene loob endale sümbool-imaginaarse struktuuri (kus on jumalad, paradiisid, põrgud, lunastused, virgumised jne) ning see annab talle pidepunkti, distantseerumaks kõigest „maisest“, „tolmu-ilmast“ jne, mille abil välmida oma harjutusi või ka muuta mis tahes „maine“, „tolmuilmne“ nähtus harjutuseks. See on väga riskantne tee, sest tugevad jõud tõmbavad selle eespool kirjeldatud negatiivseks askeesiks, enda- ja teise ahistamiseks, halvas mõttes võimumänguks. Sümbool-imaginaarse struktuuri elemendid saavad fetišiks, iidoliks, Bergsoni mõttes suletud religiooni piirikupitsateks.

Müüdid pakuvad askeesile palju parema pidepunkti (ja eks sümbool-imaginaarseid struktuuregi on võimalik müüdistada, võtta neid müüdina). Üks tänapäeva askeesile olulisemaid müüte räägib sellest, et kunagi olid loomad inimesed ning et nad on seda praegugi, ehkki on ülle tõmmanud mitmesuguseid karva- ja sulekuubesid. See on animismi iva: n-ö sisemiselt on kõik olendid ühesugused (ja see võib laieneda isegi teispoole loomi ja linde: putukale, taimele, kivile, lõkkele, maastikuelemendile). See tähendab, et me saame maailmaga suhestuda kahel moel: välispidiselt ja seespidiselt, semiootiliselt ja semainootiliselt.² Välispidiselt, lugedes ja tõlgendades nende märke, ning seespidiselt, liikudes omaenda eksistentsi läbistuvamatele tasanditele – millel ma läbistun ka teiste olenditega.

Animism avab ka ajalise mõõtme. Läbistuvuses pole ma ühenduses mitte ainult teiste praegu eksisteerivate olenditega, vaid ka varem elanud olenditega, oma esivanematega. Kui ma elan koos esivanematega, siis ajendab see teatud pühendumusele ja askeesile. Ma olen oma keha esivanemailt pärinud, nagu ka selle maailma, mis mu ümber on. See on esivanemate kingitus, mille ma pean omakorda järeltulevatele põlvedele edasi andma. Sellel on oluline implikatsioon ökoloogilisele käitumisele.

Eespool nimetatud müüdist tuleneb ka ökoerootika ja ökoseks. Kui animistlikult mõista ja kogeda oma läbistumist teiste olenditega, siis saab laiendada erootikat ja seksi teispoole inimest ja teispoole teatud spetsiifilisi inimlikke (või loomalikke) erootika- ja seksiavaldusi. Siis on seks ka „inimese ühtimine vihmaga, puu ühtimine tuulega, heli ühtimine kõrvaga, varju ühtimine kuuga“ (lk 56). See rajab fundamentaalse avatuse teistele olenditele, sisemine läbikäimine soodustab välist läbikäimist (ja peaks olema ka ümberpöördult). Sel juhul me laiendame kantilikku kategoorilist imperatiivi väljapoole inimsfääri ning mõtestame ka teisi olendeid kui „eesmärke iseeneses“. Või isegi mitte pelgalt kui eesmärke iseeneses, vaid kui maailmu, perspektiive, sõpru, partnereid, mille tähendus ulatub kaugemale kui vaid vahend-eesmärk terminitega saavutatavast.

Positiivsel askeesil, pühendumisel, esivanemate austusel ja ökoerootikal on ka võimas kriitiline jõud. Nende abil saab vastustada negatiivseid askeese (ehk Nietzsche terminites „askeetlikku ideaali“) – igasugu võimuahneid, ennast ja teisi ahistavaid ametlikke ja mitteametlikke preestreid.³ Ja praktikaid, mis kahjustavad sidet esivanemate ja teiste olenditega.

Sidet esivanematega kahjustab nii progressivism kui ka reaktsionäärlus, nii esivanemate elupaikade hävitamine (nt hiite maharaiumine) kui ka esivanemate asustatud vormide konserveerimine. Esimesel juhul kaob materjal, milles esivanemad teataval moel asuda saavad; teisel juhul võib materjal säilida, aga esivanemate vaime selles enam ei ela. Materiaalsed pidepunktid on mõeldud selleks, et nende abil liikuda läbistuvusse, sõita esivanemate päriselupaika. Kui pole pidepunkte, on raskem leida ust, kuidas nende juurde pääseda. Kui aga pidepunkt on pelgalt museaal, siis jääb sõit üldse ära.

Sidet teiste olenditega kahjustab eeskätt ekspluateeriv majandusmudel, mis muudab kõik teised olendid, asjad ja nähtused (ning ka inimesed) ressursiks, pelgaks vahendiks kasumi teenimise eesmärgi teenistuses. Praegune majandusmudel toob kõik olevad asjad ohvriks transtsendentse kapitali altarile. Inimkond on jõudnud sinnamaale, et on saanud täiesti selgeks, et senisel moel enam jätkata ei saa – me hävitame omaenese eksisteerimise ökoloogilised tingimused. Me peame ennast ümber mõtestama, ja müütidest võib siin olla abi.

Teos

Hasso Krulli esikteosest on möödunud palju aastaid, aga nüüd on ta maha saanud eelikteosega⁴ – mis teatud mõttes eelneb tema esikteosele. See kronoloogiliselt hilisem teos eelneb loogiliselt varasematele; Hasso näib aegamööda kirjutavat mitte järgnevaid, vaid eelnevaid teoseid. See teose-eelik asub punktis, mis eelneb lahknemisele proosaks ja luuleks, kirjanduseks ja filosoofiaks, ilu- ja ajakirjanduseks, akadeemiliseks ja eneseabikirjanduseks.

Ühest küljest on see teos nagu luule­raamat. Üks osa teksti genereerimist on keele- ja häälepõhine: „Varise, varakambri vari“ (lk 16), „Ilu on orientiir. Ta on orient, ent mitte ori“ (lk 24), „Keel pole kaal“ (lk 26), jonnita-punnita-sunnita-on’ita (lk 31), imeloom-pimeloom (lk 31) „Ta ei olene ega olele, ainult oletab“ (lk 50), „maheneda, taheneda, laheneda“ (lk 70). Samuti on siin jõulisi kujundeid ja võrdkujusid, nt „Hirm nagu herilase pirin, sabas nõel. Aga hirmu kollektsioon? See on vapsikupesa magamistoas“ (lk 55). Ja märksõnade lühiloend lk 75-76 on ise nagu luuletus. Eelikteost ilmselt ei saakski üheski teises vormis esitada; just luulevahendid aitavad üles sulatada liiga tahkeid käesolevaid vorme ning liikuda nende eeliku-olusse, intensiivsustesse ja n-ö väesolevatesse liigendustesse.

Teisalt on siin kätketud olulisi filosoofilisi mõisteid, millest mõningaid sai eespool avatud (esivanemad, öko­erootika) ning ülejäänuid saab lugeja ise avastada (nt mõistet „ülejäänu“). Teoses loetletud neljakümmet märksõna saab võtta filosoofiliste mõistetena, mille juurde saab veel võtta teisi, mis esinevad märksõnade all või mida need märksõnad ise ligi tõmbavad. Ma tunnen, et suudaksin sellise teose kirjutada. See oleks minu askees, ajendaks teatud laadis pühendumise täis filosoofilisi naudinguid.

Kolmandaks on siin eneseabivõtteid, sümboleid ja sihte: meele puhastamine, nägemisluukide sulgemine silmade avanemiseks, adiktiivse ühismeedia vältimine jmt. Tasub rõhutada, et tegemist on positiivse, mitte negatiivse askeesiga. Siin ei jutlustata loobumist söögist, joogist, seksist ega isegi mitte kogu rahast või igas mõttes võimust. Söök ja jook on tähtis naudinguallikas – aga nagu Epikuros näitas, on arukas piirduda tagasihoidlike, lihtsate naudingutega, sest liiga ohtrad või peened söögi-joogi nõudmised võivad hakata elu segama. Seksi saab ökoloogiliselt laiendada ja peenendada. Raha puhul saaks näiteks tagatud üleüldine baassissetulek muuta eesmärgist ja sundijast taas vahendiks (lk 53).⁵ Tavamõistes võimust peab askees hoiduma (lk 12), aga sedagi võib mõista püüdlemisena peenemate, generatiivsemate võimuvahekordade poole. Teiste olenditega ühtides ma annan end teatud mõttes nende võimusse – aga see ei ahista mind, vaid ma saan ise niimoodi jõudu juurde. Puuk-alistajast puukallistajaks, enda ja puu klapinguni.

Neljandaks saab siit ainest poliitiliseks aktivismiks, ühis- ja keskkonna ümberkujundamiseks, vastustades ühis- ja keskkonna käsitamist ressursi, raha ja majanduskasvu terminites ning edendades vabamat, anarhilisemat elamisvormi nii ühiskonnas kui looduses tervikuna. Ning tegemist on just tänapäeva askeesiga; askees omandab igal ajastul ise kuju. Näiteks perekond ei pea olema vastuolus askeesiga, vaid võib anda alust arvututeks improvisatsioonideks hierarhiata suhtes (lk 48). Või sporti saab laiendada või peenendada miniatuursemate vormideni (lk 58).

„Tänapäeva askees“ on pealtnäha väike teos, kõigest 80 lehekülge. Aga see on petlik just sellepärast, et on teose eelik, teos kokkupakitud kujul. Kokkupakitus ei tähenda üldsegi hämarust, ebamäärasust, segasust. Vastupidi, kõik on väga selge, liigendused on olemas ja neid on suurel hulgal. Lihtsalt need on suuresti eelikulised ning inimene peab need ise välja arendama, välja töötama. Näiteks on armastuse juures välja toodud kolm harjutust intuitiivselt hästi hoomatavad, aga kuidas nendeni jõuda, konkreetselt milliseid harjutusi sooritada – selle peab igaüks ise leiutama. Ja see ehk ongi hea, sest siis loob igaüks just täpselt sellised harjutused, mis talle sobivad.

Eelikulisus puudutab nii eneseabivõtteid, filosoofilist mõistestikku, ühiskondliku aktivismi programmi jm: teos ei loo niivõrd valmis, käesolevaid programme ega positsioone, vaid visandab teatavat laadi hoiaku, millest programmid ja positsioonid saavad tuleneda – ning nad saavad tuleneda kunati mõnevõrra eri moel, sõltuvalt tuletajast. Ses teose-eelikus on eos suur hulk tekste, tema liigendusi välja arendades saaksime suure hulga mahukaid eri žanrites tekste. See ei tähenda, et selles tekstis, nii nagu ta praegu on, oleks midagi puudu või et eri žanrite eelikud ebamugavalt üksteise kõrval oleksid. Luulevahendid võimendavad siin filosoofilist, eneseabilist, poliitilist programmi, filosoofiline mõõde võimendab luulejõudu, poliitilist kandepinda jne.

Lühidalt: Hasso teos on teos ja toes. See on vormistatud, käesolev tekst, mis aga on eelikuline ning mille liigendused pakuvad tuge mitmesugusteks uuteks, edasisteks kättetoomisteks, jäädes teos ehk tegemises olevaks.

1 Vahendatult, kaudselt võib muidugi see olukord saada talle askeesi vahendiks: kui ta avastab, et niimoodi tal ongi parem elada ning kui ta avastab seeläbi uusi pühendumisvõimalusi.

2 Selle mõiste kohta vt Margus Ott, Ootika kaks poolt: semiootika ja semainootika ehk märgiteadus ja märkamisteadus. Rmt: Filosoofilised esseed. Väekirjad 2. EKSA, 2015, lk 189–197.

3 Küllap saab preestergi tegeleda positiivse askeesiga, aga ilmselt pole see kerge.

4 Eelikulisuse kohta vt nt Eik Hermanni magistritööd „Ebaküpsus“ (kaitstud Tallinna ülikoolis 2005) jm tema kirjutistes.

5 Vt Margus Ott, Tagatud põhisissetulek. Rmt: Poliitilised esseed. Väekirjad 4. EKSA, 2017, lk 273–289.