Peipsi udude aegu

Andrus Kasemaa

Olin Juhan Liivi luuleauhinna järele minekuga hädas nagu lits lapsega, aga ära ma käisin.

Alatskivi kant on alati olnud kummaline. Sa võid seda kas vihata või armastada, sealt ära soovida või igatseda tagasi sinna, kus tagamaa viletsus, pajuvõsa ja laokil õued kokku saavad. Millised harukordselt aukus tänavad on Kallastel! Igal pool laiutab vaesus, allakäik – see on hoopis teine pilt kui see, mida raadio, valitsus, riiklikud uudised näidata tahavad. Üks teine maa, mida ametlikult olemas ei ole.

Ma polnud seal üle kolme aasta käinud. Minu lapsepõlve lesed on kadunud, uued on peale tulnud. Vana Torila koolimaja, kuhu kord tahtsin leskede muuseumi teha (kui uhke see oleks olnud, kui ma ära poleks kolinud ja viitsimist oleks olnud: täis kodukihelkonna vanu kleite, sänge, elulugusid ja roosasid öösärke), oli sama räämas ja peremehetu nagu mu äramineku aastal. Sealkandis ei muutu enam midagi, kõik suured muutused olid õndsal vene ajal ära. Kokora-Kuningvere vahel tundsin äkki, nagu oleks aeg seal seisma jäänud. Peipsil oli paks udu, järveäärsed külad olid kaotanud piirjooned – kõik oli üks suur Peipsi Udu. See udu ulatub sügavale sisemaale ja nii kaugele, kuhu ta end laotab, käivadki Peipsimaa piirid.

Mulle ei tähenda Peipsiveer ainult vanausulisi, samovare ja sibulaid, vaid ka eestlaste külasid, XIX sajandi talu­arhitektuuri pärleid, toredaid Savastvere ja Väljamõisa küla vanu inimesi, kes rääkisid mulle kord vahvaid legende ja lugusid sellest, kuidas Pala mõisas inimestel pea torusse pandi, et nende kisa kaugele ei kostaks, ja siis neile vitsa anti.

Peipsimaa tähendab mulle ka Mustjärve vaikust, Takulaane koolmekohti, Välgi metsade algust Kokora jõe taga, vana Kokora viinavabriku varemeid. See on tegelikult ilus maa, kuigi kehv, tume, mahajäetud. Tore oli käia lapsepõlveradadel.

Võib-olla kolin kord sinna tagasi ning viin oma unistuse täide. Torila koolimaja on laokil, kasvab varsti võssa, aga kui mina asja käsile võtan, saab sellest kahekordsest tsaariajal punasest tellisest laotud hoonest Peipsi­maa leskede muuseum. Ja selle direktor on Juhan Liivi luulelaureaat aastast 2018 ehk siis mina. Istun teisel korrusel oma kabinetis, seal, kus noortel leskedel-koolitüdrukutel oli magamistuba, muuseum on vaikne, täis vanade asjade lõhna, sama hubane kui Liivi muuseum. Kuivanud seinalaudade pragudest piilusid lesed enne magamajäämist teises toas elava õpetajanna Piibari ja ta armukese öiseid kohtumisi. Ja Mari Niitra töötab koos Mart Velskriga mul muuseumis fondihoidjana.

Peipsiveer võib paista ääretult kole – kuidas inimesed sellises kohas üldse elada saavad, miks nad Tallinna ei koli, või Rakverre? –, aga sinna kummalisse teistsugusesse maailma võib end ka kaotada ja sellesse armuda.

Juhan Liiv! Sa liigutasid minu maailma. 250 kilomeetrit oli vaja sõita järele su märsile – minu esimene auhind, millest kord unistasin ja mida enam ei taha. Nüüd Tallinnas tundub see käik unenäolise retkena peeglitagusesse maailma, kus on soised võsapõldudega looritatud maastikud ja kus elavad isevärki inimesed. Igal aastal korraldavad nad Peipsi udude aegu sulle taas sünnipäevapidustuse.