Õrn paremakssaamissoov

Timo Marani filosoofilised luuletused rõhutavad inimese ja looduse ühtekuuluvust.

ANDRUS KASEMAA

Mällusööbiv – kirjeldaksin uut Timo Marani luulekogu sellise sõnaga. Üks õrnemaid lugemiselamusi viimasest ajast, üks metsasemaid, looduslähedase­maid teoseid. Rahulik, hästi komponeeritud luulekogu. Kui need luuletused oleksid ARKi autosõidueksam, siis üksikud libastumised, mõned igavad luuletused, aga saab läbi, B-kategooria load saab kätte. Poliitskaalal võiks „Metslooma­truuduse“ asetada tugevalt roheliste poolele. Eestlastele paraku ei lähe rohelised eriti peale: liiga vaesed oleme, et huvituda mingist keskkonnast.

Mina aga püüan „Metslooma­truudust“ hinnata internetikeskkonna Goodreads.com meetodiga. Esimene tunne enamasti ei peta, viiest tärnist kolm panen kohe ära. Ehk siis mulle meeldis (Goodreadsis „I like it“): lausa vaimustav just pole, kuid piisavalt hea, et ka paar kuud hiljem mäletada. Kehva teose puhul ei mäletaks enam sedagi, millest see oli. Nii et hea lugemine. Olen ma liiga range?

Tuletan meelde Goodreadsi tärnide tähendused:

1 tärn: mulle ei meeldinud see teos

2 tärni: teos oli okei

3 tärni: mulle meeldis

4 tärni: meeldis tõesti väga

5 tärni: olen vaimustuses

Ma ei tea, mida peaks Timo Maran tegema, et ma tõesti oleksin vaimustunud ja hindaksin tema uut luuleteost viie tärniga, et raamatul oleks uudsus, külgetõmbejõud. Ilmselt peaksin ise olema noor, alles ennast otsiv lugeja, kes avastab raamatuid (eesti kirjandust). Leiaksin Marani uue raamatu olevat realistliku, mõnusa lugemise, õhuke oli natuke, aga nad on nüüd kõik õhukesed. Viis tärni! Olen vaimustatud! Tegelikult ei oska veel väga hinnata. See oli „Lugeja 1“.

„Lugeja 2“: natuke edasijõudnum, kriitilisem, teda nii kergelt enam ära ei osta. On lugenud Timo Marani teisi luuleraamatuid ja mõistnud, milleks autor võimeline on ja mida juba korda saatnud. Jah, tegu on looduslähedase luuletajaga, kelle filosoofilised luuletused rõhutavad inimese ja looduse ühtekuuluvust. Maran elab teistmoodi, paremas maailmas, omamoodi luule Pärt, tema luuletused aitavad kehtestada seda maailma siin ja praegu, levitada headust. Väga palju on juttu mõistmisvajadusest – vajadusest mõista, et inimene on osa loodusest, elab looduse sees, ise samal ajal loodus olles, surev, sündiv, lagunev ja taastekkiv. Inimese ülesandeks selles maailmas on saada ise ka paremaks inimeseks. Kas ta saab? Kas Marani luuletused aitavad tal saada?

Seda küsib „Lugeja 3“. Tema on selline kuri nagu mina. Hindan Maranit, ta on mu peas lausa väike bränd, minu keskkooliaegne looduslaulik, ja isegi kui „Metsloomatruudusest“ ei saa mu lemmik, siis on siin kindlasti tekste, millest saab Marani klassika. Kogu tervikuna jääb aga natukesekene nõrgaks, ambitsioonituks, puuduvad intriigid, teos algab üllatava tõusuga, lõpeb paraku, võiks öelda … harilikult. Maran on hariduselt bioloog ja semiootik, ta on terane vaatleja, seda on tunda, kuid luuletusse oleks rohkem vaja, midagi veel … mingit intriigi, vastuolu kas või luuletajas endas. Seda teoses pole. Vaimustusin viiest esiluuletusest, need olid midagi täiesti uut, mida keskpaiga ja lõpu poole aga jõudsin, seda maranlikumaks luulekogu läks, nagu jätkaks aastatetagust „Metsa pööramist“. Teemad on samad, lausa korduvad. Mitte et see halb on, ise olen ka omaenda õpetuse vastu eksinud, aga näengi, et kordamine ei mõju. Et see on viga, tüütab lugejat. Viie esimese luuletuse jõudu ja energiat oleks võinud kasutada millegi uue tegemiseks, tallamata samu meeleoluradu – siis oleksin öelnud: jah, inspiratsioon on külas käinud.

Igasse uude raamatusse, kui ta juba kord välja anda, tuleks ka mingi uus knihv sisse panna. Alguses väike krinks, siis kronks ja lõpuks kranks. Luuletaja on tänapäeval kapitalist, toob oma tekste turule. Lõputult samade lõigete ja toonidega toodete väljastamine muutub igavaks, tarbija läheb särtsakamate lahenduste poole. Ja noh, liiga õhuke ikkagi ka, ainult 36 luuletust! Kui kirjandus aitab elada ja pakub lohutust (just lugesin seda põhikooli kirjandusõpikust), kui luule lugemine võib olla teraapiline, siis sellest seansist jäi väheks.

Timo Maran tallab natuke sellist kaplinskilikku, igati sümpaatset loodus- ja keskkonna- ja elufilosoofia rada. Küllap seetõttu ootan temalt samasugust ühtse suure omamaailma loomist. Maranil ongi kõik eeldused olemas, aga puudub see Kaplinski teravus, täie jõu sissepanek, luulet tehakse justkui poole kohaga. See teistmoodi maailm, mida luulest ootan, jääb justkui lõpetamata.

„Metsloomatruuduse“ kaanel on vist hunt, metsakutsa, väga kaunis Netsor Ljutjuki töö. Pilt sümboliseerib aga pigem peremeest koju ootavat koera – peremees läks reisile, kas koer unustab peremehe või ei, kas koer mõtleb peremehele, kas metsloom on inimesele lõputult truu? Iga luuletuse sees on teised väiksed luuletused. Marani tekstid pole õpetlikud, vaid õrnad. „Oled kõigi käidud radade summa / laiali inimestes, kellega kohtusid“ (lk 6). „Kuuse juured ja pihlaka juured / läbisegi su jalgade all“ (lk 7). Teos algab palvega, et elav loodus ise aitaks märgata oma ilu ja suurust. Ühtlasi on avaluuletus ka hoiatuseks: kui me õigel ajal ei märka või ei õpi keskkonda hindama, hävitame end ise. Kõik on ÜKS maailm. Väga aktuaalsed, siirad ja lihtsad teemad, aga ei midagi uut.

Muidu paneksin viis tärni, aga enesekordamise eest üks maha. Teise tärni võtsin maha lihtsalt ja ainult sellepärast, et raamat on liiga õhuke. Seega saame kerge rehkendusega 5–1–1 = 3 tärni. Sellegipoolest on see üks väheseid raamatuid, mis mu riiulile alles jääb. Järelikult läks korda.

Milline lugeja oled sina, pead „Metsloomatruudust“ lugedes ise teada saama!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht