Õhtu toob tagasi kõik

Kuldset keskteed ja isikliku vastutuse teadvustamist otsiv mõttesuund on Jaan Kaplinskile olnud omane aastakümneid.

SILVER ÕUN

Õhtu, tagasi tood kõik,
mis pillas laiali kirgas koit,
tood lamba, tood kitse,
tood emale tagasi lapse.

Sappho1

 Pidin arvustuse esmaspäeval, 9. augustil valmis saama. Tahan hommikul end üles ajades kohe kirjutama asuda, kuid elu tuleb ette, laps tirib välja mängima. Ilm on õrnalt pilves ja soojalt sombune, kummaliselt vaikne. Jään tükiks ajaks keset õue seisma, tuult kuulatama ja kõrvalaias tunglevaid rästaid jälgima. Enesele teadmatagi miks. Kui end viimaks tagasi tuppa sunnin, ei saa ühtäkki enam sõna paberile, sest hommikused uudised tabavad mind: Jaan on eile õhtul lahkund.

„Vaimu paiga“ eessõnas olevast kirjavahetusest Tõnu Õnnepaluga leian Jaani küsimas: „Kui inimene, elu, maailm on tõsised, siis on meie tegemistes ja mõtlemistes küllap ka midagi tõsist. Aga kui maailm on Vanajumala nali?“2, ja tahan ise küsida: kas on tõsi, et Ööülikooli Raamatukogu sarja esimene raamat jäi Jaani viimaseks? Ja kui see on tõsi, siis mis nali see on?

Enne, kui raamatu endani jõuan, peatun veel ühel natuke pikantsel lool, kuid luban, et see tasub end ära. Lugu, mille autentsust võin kinnitada, juhtus üsna hiljuti ühe kristlikus lasteaias töötava kasvatajaga. Esimesel tööpäeval märganud ta osal rüblikutel kaelas rippumas riste. Et lasteaed on paras segasummasuvila ja ehk isegi sõjatanner, kus kasvueas kutsikad päevast päeva mõõtu võtavad ning lähevad eneseületust nõudvatele seiklustele, on paljudes laste­aedades kaelakeed ja ka sallid pigem keelatud, et suur sangar kuhugi ei takerduks, misjärel kaitsev amulett võib ohtlikuks silmuseks muutuda. Seetõttu võeti üles arutelu kõige selle vajalikkuse üle. Lasteaia juhtkonna seisukohast jäi kõlama lause: „Rist pole veel kedagi tapnud, kui siis vaid õndsuseks.“ Selle loo üle järele mõteldes jäi mul kripeldama, kas sellele ilmselt eneseteadliku huumoriga öeldud kaitselausele ei oleks pidanud vastama Hiina chan-budismi (Jaapanis zen-budism) meistrile Linjile omistatud mõttega: „Kui kohtad tee peal buddhat, siis tapa ta.“3

Ühest religioonist, ideoloogiast või mõnest muust eeskätt headele alustele rajatud mõttesuunast (ükskõik kui õilis või hea see ka ei oleks) võib saada kahe teraga mõõk, kui teda liiga tõsiselt võtta. Kui ka me ei ole isiklikul tasandil kogenud, kuidas soovist tuua erinevad rahvad üksteisele lähemale võib kasvada välja kommunism või kuidas agarast tahtest oma rahvuslikku eripära esile tõsta võib võrsuda natsionalism4, siis ilmselt on paljud meist kogenud, kuidas kõige puhtam armastus võib muutuda kirglikult isekaks, kui sellele armastusele ei vastata samaga.

Kuldset keskteed ja isikliku vastutuse teadvustamist otsiv mõttesuund on olnud Kaplinskile omane juba aastakümneid. Juureldes seisundite üle, mida armastus inimese biokeemias võib tekitada, tunneb ta 2010. aastal peetud loengus „Usk ja armastus“, et „inimene on bioloogiliselt täiesti ebaõnnestunud liik“.5 Mis puutub Ööülikooli Raamatukogu sarja esimesse raamatusse „Vaimu paik“, siis võib öelda, et (jumal tänatud!) see on bioloogiliselt vägagi õnnestunud! Kogumiku ilmumine selle aasta märtsikuus märkis ööülikooli 20 ja Kaplinski 80 aasta juubelit ning koosneb valikust Kaplinski ööülikoolis peetud raadioloengutest. Raamatu koostajad on kudunud osava võrgu vanamestrit huvitanud valdkondadest: keel, religioon, armastus ja bioloogia, koondades need ühise nimetaja alla.

Korra ja korratuse vahel

Või kas nad just ise koondasid. Teema võrsub kaasaaitamist vajamata Kaplinski enda sõnadest-mõttekäikudest, ent kogumiku koostajad on selle osavalt ära tabanud ning esile toonud. Nii on Kaplinski aastatel 2000–2014 ööülikoolis peetud üheteistkümnest loengust valitud seitse, välja jäetud neli. Lisatud on 2020. aastal Tõnu Õnnepalu ja Kaplinski vahel peetud kirjavahetus, mis juhatab lugeja autori mõttemaailma ja hetkeseisu. Esimeseks n-ö päris loenguks asetub kirjakeele ja kõnekeele kokkupõrkeid, samuti keele ja meile meeltega tajutava maailma kokkupuuteid uuriv „Keel ja meel“. Viimane raamatusse valitud loeng „Paiga vaim ja vaimu paik“ on sarnaselt eessõnaga dialoog, kus Kaplinski ja Valdur Mikita jõuavad inimese kalduvuse juurest enda poolt asutatud paiku „korrastada“ (mis liigsel agarusel paigast vaimu välja ajab) taas keeleni ja arutlusteni, kui väga on keelt ikkagi vaja korrastada. Niisiis eksisteerib eessõna, esimese ja viimase loengu vahel mõtteline sild: korralik kirjakeel ja metsik kõnekeel, korralikult niidetud aed ja metsik loodus, yin ja yang. Lugeja leiab end maailmast, mis koosneb vastanditest, milles puudub positiivne ja negatiivne väärtusaste. Paradoksaalselt eksisteerivad nad koos, kuid kui ühele poole liialt kaldu minna, läheb asi tasakaalust välja. Kui esimene ja viimane loeng on justkui lingvistiline mets, siis vahepeale jääb semiootiliselt ürgorg. Laskumine ja ülestõus.

A long time ago in a galaxy far, far away …6

Oru narratiivi järgides näeme seda koosnevat viiest loengust: „Usk ja armastus“, „Religioon ja sektantlus“, „Esimene maailmasõda ja intellektuaalid“, „Fermi paradoksist“ ja „Minu Tartu“. Kui viimane neist välja arvata, siis kõik neli loengut on laetud sarnase paradoksaalsusega. Alustame üsna kõrgetest sfääridest, religiooni ja armastuse kokkupuutepunktidest, ja laskume aegamööda XX sajandi sõjakeerisesse. Kusjuures iga loeng läheb üsna sujuvalt üle järgmiseks. Loengus „Esimene maailmasõda ja intellektuaalid“ maalitakse lugeja ette, kui suures sõjavaimustuses oli üksikute eranditega enne esimest ilmasõda kogu tollane haritlaskond ning kuis mõlema leeri eestkõnelejad üksteisele üht ja seda sama barbaarsust ette heitsid.

Mullu 12. juunil Eesti Päevalehele antud intervjuus mõtiskleb Kaplinski: „Aga masinavärk, tsivilisatsioon, mille eesmärk on kasv, st aina rohkem müüa-osta ja ära visata, ei ole oluliselt muutunud. Seda muudab loodetavasti see [koroonakriis – S.Õ], kui ka kliimamuutus kasvab üle piiride, kus saab elada harjunud viisil.“

„Ürgse“ tähendus leiab selgeima väljenduse omamoodi ulmelikus loengus „Fermi paradoksist“, milles tõugatuna kuulsa füüsiku Enrico Fermi kuuldavasti söögilauas pillatud küsimusest: „Where are they then after all?“ („Kus nad siis ikkagi on?“, pidades silmas maavälist elu), jõuab Kaplinski hüpoteesini, et ehk on intelligentsed tsivilisatsioonid isegi meile teada olevates tähesüsteemides eksisteerinud, ent kasvades suutnud end omal käel lihtsalt ära hävitada. Raamatuportaali goodreads.com arvustustes on mitmelgi korral öeldud, et loeng „Minu Tartu“ on justkui teistest nõrgem ega sobitu temaatikasse. Kuigi ta ehk ei provotseeri ega ärgita nii palju kaasamõtlemist kui teised, sobitub ta raamatu narratiivi hästi, tähistades taas nõlvast üles tõusmist. Teises maailmasõjas kannatada saanud linna taas üles ehitamist, korra loomist. Endiselt eksisteerib kord kaksipidises tähenduses, ühelt poolt tõesti kui rusudes linna taastamine, teiselt poolt küsimusena, kas polnud suur iha korra järele vahepealse kaose põhjustaja. Et me seda korda oma käe järgi igal pool nii väga kujundada ihkame, annavad korratus ja elule omane metsikus kaplinskilikus maailmapildis palju enam lootust. Lootust, et meie praegust ajastut ilmestav koyaanisqatsi7 on ehk siiski mööduv: „Õrn lootus ju on, et inimestes ikkagi säilib mingi vaist, mis meid metsikusega seob, mingi vajadus metsikuse järele.“.8

Helis ja vaikuses

Et mõni sõna veel ööülikoolile öelda, siis on tore näha, et ülilmsel audioraamatute ja podcast’ide ajastul, mil ühiskond aina enam kuulab-vaatab, vähem loeb, käib Raadio Ööülikool oma raamatusarjaga alustades rahulikku vähikõndi. Raamatusse kogutud Jaani loenguid lugedes ja ka kuulates jäi tunne, et neid lugedes oli aju aktiivsem järele mõtlema. Ühest Time’is avaldatud artiklist, mis uurib informatsiooni omandamise efektiivsust kuulamisel ja lugemisel, leiab fakti, et umbes 10–15% silmade liikumisest on lugemise ajast regressiivne, mis tähendab, et silmad lähevad tagasi ja loevad juba loetu üle. See võrduks samaga, kui elavas arutelus paluks kuulaja rääkijal peatuda ja korrata.9 Kas ei kirjutanud Hando Runnel kuskil, et välja öeldud sõna suretab luule? Kirjas seisvat teksti iseloomustab tema erapooletus ja seega tõlgendusvõimalus. Välja öeldud sõna on juba interpreteering. Rääkija rõhuasetus annab lihtsamad vastused, mis teinekord kipuvad kõrvust mööda libisema. Kuigi ka kuulamisel on omad hüved. Näiteks hääles väljenduv karisma ja autori elav vaim, mis teinekord köidab rohkem kui kuiv kirjasõna. Või kui pärast väsitavat tööpäeva pikali visata, lastes autori malbel häälel end kaugele ära kanda, unustades elumured.

Head jätkuvat ööd, ööülikool. Head ööd, Jaan …

1 Jaan Kaplinski tõlge Sappho luuletusest, mis on ühtlasi andnud nime tema kaheksandale luulekogule „Õhtu toob tagasi kõik“. Eesti Raamat, 1985.

2 Jaan Kaplinski, Vaimu paik. Ööülikooli raamatukogu 2021.

3 Linji Yixuan. Ida mõtteloo leksikon. Koostanud Linnart Mäll, Märt Läänemets ja Teet Toome. Tartu Ülikooli Orientalistikakeskus 2011, lk 121-122.

4 Vt ka Jaan Kaplinski, Euroopa käänakud ja sirgteed. Rahvused ja väikerahvad. ERRi raadiosaade „Maailmapilt“. ERR 28. IX 2003. – https://arhiiv.err.ee/vaata/maailmapilt-maailmapilt-jaan-kaplinski

5 Jaan Kaplinski, Vaimu paik. Ööülikooli raamatukogu 2021.

6 Georg Lucase „Star Warsi“ filmisarja iga episoodi sissejuhatanud avalause.

7 Hopi indaanlaste keeles tähendab koyaanisqatsi „tasakaalust väljas elu“. Koyaanisqatsi on pealkirjaks ka režissöör Godfrey Reggio ja helilooja Philip Glassi koostöös 1982. aastal valminud eksperimentaalfilmile, mis käsitleb tarbimisühiskonna mõju elule meie planeedil.

8 Jaan Kaplinski, Vaimu paik. Ööülikooli raamatukogu 2021.

9 Markham Heid, Are Audiobooks As Good For You As Reading? Here’s What Experts Say. Time Magazine 6. IX 2019. – https://time.com/5388681/audiobooks-reading-books/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht