Niisugused me küllap olemegi

Martin Alguse „Tagamaa“ kirjeldused äratavad lugeja fantaasias kirkaid looduspilte ja teevad isegi visandlikele karakteritele kaasaelamise kergeks.

JOONAS OJAP

Martin Alguse jutukogu „Tagamaa“ lugema hakates näis, nagu asuksid autori eeskujud kusagil hulka varasemas ajas, vähemalt eelmise sajandi esimeses pooles. Meenus näiteks Eduard von Keyserlingi „Õhtused majad“: ka Alguse tekstis ei tunne inimhing ennast kunagi päris õigel kohal olevat. Elukeerises, sünni, õitsengu ja roiskumise ringis, saab loota vaid paigale tardunud turvalisusele. Aja paratamatu kulgemine toob kaasa valu ja kurbuse.

„Tagamaa“ nõrgalt seotud lühilugude kulg viib läbi Eesti ajaloo. Õigem oleks vist öelda Eesti maa ajaloo, kuna pinnas ja taevalaotus tunduvad olevat tähtsad tegelased: „Värske tuul kammis üle nurme ja logistas kuuri seinapiludes. Meeste kujud tundusid heleda taeva taustal pisemad, valgus sõi kontuuride servad ära, surus kehade ja puude tihked tuumad kokku, peened oksad ja kitsamad osad kadusid sootuks“ (lk 33).

„Tagamaa“ parimate lugude tugev külg on see, et isegi paljudele ilmselt ekstreemse poeetilise ilutsemise kõrval on tajuda narratiivi. Säärased kirjeldused äratavad lugeja fantaasias kirkaid looduspilte ja teevad isegi visandlikele karakteritele kaasaelamise kergeks. Kaks esimest lugu seavad väga kõrge standardi. Seal vahendatud inimkogemus peidab endas ka midagi enamat, ühtlasi vihjab teises loos kujutatud laste mäng surmaga ja seeläbi esitatud tapmise eetika küsimus järgnevale.

Kolmandas jutus satutakse Teise maailmasõja keerisesse. Sõjakujutustes muutuvad lõigud lühemaks ja selgemaks, mis siiamaani aeglaselt kulgenud ja sellega rahu sisendanud teose puhul ei tundu väga hea märk. Osalt on tahetud nii ilmselt vahetult edasi anda lahingustseene, kus lühikese aja jooksul juhtub palju. Teos minetab suure osa oma muljetavaldavas avangus pakutust ka sellega, kuidas on üritatud lugu edaspidi haaravaks muuta: pean siinkohal silmas tüüpilisi ajastuomaseid detaile, nagu NSVLi automargid jms. Kahtlemata saab kasutada fantaasiaküllase maailma loomiseks muu hulgas n-ö tehnilist keelt. „Tagamaa“ puhul on probleem selles, et esmalt on teatava impressiooni loomisele nii palju rõhku pandud, ent seejärel sugenevad autori filtrist mõtlemata läbi lastud tüüpkäsitlused. Võimalik, et autor alahindab lugejat. Stereotüübid ei tundu aga olevat kooskõlas ka autori enese taotlustega. Sõnad nagu „Wehrmacht“ ei saagi äratada sügavamat fantaasiaküllast reaktsiooni nagu varasemad mänglevad looduspildid, mille loovus jätab sügava mulje.

Küsimus pole vaid üksikutes sõnades: „Naine vaatas teda oma leebete silmadega läbi lookleva heleda suitsu. Pane vähemalt müts pähe, kui vihma kätte lähed. Säh, pane see pähe, tobu. Ta naeratas ja patsutas ulakalt Tõnno rinda“ (lk 52). Mingit sorti unistuste suitsust (antud juhul lahingusuitsust) esile kerkiv emalik, kuid siiski „ulakas“ naine, kes ütleb peategelasele midagi, mis peaks julgustavalt mõjuma … Ausalt, seda tüüpi stseen seostub mul 1980ndatega, mil diskoajastu lõppedes ülearuseks osutunud tossumasinad filmitööstuses usinalt kasutusele võeti. Korralike tissidega naine, musklis meeskangelane ja tossumasin astuvad üles enamikus toonastes B-kategooria filmides. Kõnetav stseen eesti sõduri koduteest ja armastusest Sinimägede lahingu taustal jääb sel moel kahjuks sündimata.

Veelgi vängemalt kerkib sama probleem esile kogumiku lõpuloos „Mount Everest“, kus on kujutatud XXI sajandi perekonda tarbimiskultuuri kultuuritus mugavuses. Märksõnad nagu „Tesla“, „laigid“, „iPad“ ja „e-sigaret“ käivad sealt läbi, nagu oleks kirjandus neid mainides oma töö maailma mõtestamisel ära teinud. Niisugune käsitlus sobib ehk mõnda ignorantsete pensionäride televiisori ette naelutamiseks mõeldud sarja noorte kõrvaltegelaste puhul, kelle karaktereid pole vaja tähenduslikult sisustada, vaid lihtsalt visandada nende ümber mingi müstiline võõras „noorte­pärasus“. Kirjandusteoses mõjub see iseenda paroodiana.

Võrdlused televisiooniga on kerged tulema. Mis on teose eesmärk? Peitub siin ju katse kõnetada kõiki eestlasi. Televisioon on teatavasti hulka tõhusam meedium masside kõnetamiseks kui kirjandus. Televisiooni puhul tundub ühtlasi vägagi mõistetav loovuse ja „müüdava“ stsenaariumi dilemma – kumb tee valida? Võib-olla eksin, kuid usun, et kirjanduses niisugust valikut tegelikult langetada ei saa, vähemalt mitte nii iseenesestmõistetavalt.

Ühest küljest võinuks „Tagamaa“ väärida kohta iga eestlase riiulis – räägib see ju ikkagi kõigist meist –, teisest küljest kurvastab, et osalt on autor kopeerinud teatud nähtuste harjumuspärast kujutusviisi. Näiteks Nõukogude Liidu aega kujutavates lugudes on esmalt ette võetud stalinismiaja riikliku ideoloogia vastu eksinud kunstniku lõpuaimdus ning seejärel kolhoosis toimuv rahvaste sõpruse pidu. Muidugi ei hääbu autorile omane eripärane poeetiline vürts siingi täielikult, kuid siiski tunduvad need kujutelmad tühjad: arvatavasti selle tõttu, et Eesti ajaloo traumaatilistesse seikadesse ei lisandu uusi vaatepunkte ega kogemusi.

Niisugune aga ehk ongi elu Eesti kultuurimaastikul? Teeme oma ajaloostki uinutavaid filme nagu „O2“. Kui meist endist rääkiv kirjandusteos ei anna edasi harjumuspärast pealiskaudsust, siis kas see räägibki enam meist? Kas uudse ja lõpuni haarava teose korral poleks tegemist meile võõra nähtusega nagu iPad või e-sigaret?

Tegu ei ole sarkastilise küsimusega. Oletuseks, et tegu on autori taotlusega, annab julgust teose lõpulugu. Seal kujutatud tänapäeva eesti pereisa on tühi ja tähenduseta kest, kellel ei ole ümbritseva keskkonnaga sügavamat sidet: „Ta tundis viimasel ajal järjest sagedamini, et ei tea üllatavalt paljusid asju, isegi selliseid, mida oli päris kindlasti või siis üsna tõenäoliselt varem teadnud. Vesteldes mõne kolleegiga, põigates turvaliselt erialaselt vestluselt üldisemale, ja tõesti, lausa hämmastavalt haprale kultuurilisele pinnale, korrates mõttes tundmatuid või tähenduse kaotanud märksõnu. See tekitas ebamugava tunde, mis vahel isegi hirmutas, ta töötab ju rahvusvahelises firmas, suhtleb turunduslahendusi kaaludes vahel kunsti- ja kultuuriinimestega, tema otsene juhataja on fanaatiline teatrikülastaja. Vestlused kontori kööginurgas või lõunalauas, small talk enne koosolekut, see kõik oli muutunud ohtlikuks miiniväljaks, kus pidi tihtipeale tardunult naeratades noogutama, et siis mõne üldisemat laadi vaimukuse või segasevõitu abstraktsiooniga teemat vahetada“ (lk 185).

Jääb mulje, et autor seda meist (sh iseendast) arvabki. Ometi võiks kirjandus isegi mandunud indiviidile avada mingi tee, pakkuda võimaluse suhestuda selliste moodsa elu pattudega nagu ühismeedia (või minu pärast e-sigaret) tähenduslikul viisil. Lihtsalt näägutav positsioon annab näägutatavale hea põhjuse raamat pooleli jätta.

Kohati on andnud aga ajastute kujutamine „Tagamaas“ ka väga nauditavaid tulemusi. Näiteks üllatas 1990ndaid kujutav novell „Gandhi“ – huvitav kreisi­raadiolik kõrvalepõige, sada protsenti tõsine nagu parim absurdihuumor ikka. Autori nauditav anne kumab peamiselt läbi vaid siiski neis kohtades, kus ta pole üritanud ühtegi äratuntavat tüüpkäsitlust taasluua. Ilmselt ütleb see asjaolu ka üht-teist meie ajalookäsitluse kohta laiemalt.

Martin Alguse „Tagamaa“ kümne loo tegevus leiab aset Eesti soppides ühe sajandi vältel. Pildil Juula küla Vooremaal.

Marko Vainu / Wikimedia Commons