Muutumises rahvaraamatukogud

Rahvaraamatukogudes tahetakse tänapäeval pakkuda külastajale peale raamatute ka arendavaid ettevõtmisi.

MAI PÕLDAAS

On loomulik, et asjad ja nähtused meie ümber muutuvad. Ühe nähtuse muutumine põhjustab muutusi selle nähtusega seotud valdkondades. Kui muutub õppimine, on vaja ka teistsuguseid koolimaju kui paarkümmend aastat tagasi. Kui muutuvad loometegevus ja kultuuriharjumused, teadmiste ja info hankimine ning kasutamine, peab ka raamatukogude, muuseumide, kontserdisaalide jt kultuuriasutuste ruumilahendus olema teistsugune. See meile sageli enam nii loomulik ei tundu.

Kuna tehnilised lahendused võimaldavad inimestel paindlikult toimetada ja aega planeerida, väärtustatakse ühist tegutsemist üha enam. Uusi teadmisi ja oskusi hangitakse sageli koos mängides, arutledes, meisterdades või õppides. Raamatukogu on niisugusteks kokkusaamisteks ideaalne paik, kui on olemas senistest laenuraamatukogu-aegsetest oludest erinevad ruumid ja võimalused.

Eestis on suur e-vaimustus: sageli on kuulda, et tuleb järjekordne e-lahendus, mis lahendab kõik mured. Tegelikult asi muidugi nii lihtne ei ole ja paljud lubatud lahendused on osutunud pakkujale üle jõu käivaks või lausa müütiliseks. Võtame näiteks e-raamatud, mida meile kord lahkelt lubatakse või millega teine­kord üleolevalt ähvardatakse – et kes siis neid trükitud raamatuid enam loeb või füüsilist raamatukogu kasutab? Saamaks aimu Eesti noorte suhtumisest e-raamatutesse, viidi viis aastat tagasi rahvusvahelise uuringu ühe osana Eesti tudengite seas läbi uuring, millega tuvastati, et noored ei eelistagi ekraanilt lugemist.1 Nad on küll sageli sunnitud seda tegema, kuna trükitud kujul ei ole õppematerjale piisavalt saadaval, kuid lugemiseks, süvenemiseks ja materjali omandamiseks eelistatakse paberile trükitud väljaandeid. Nii trükivad tudengid e-kujul kättesaadavaks tehtavad materjalid ise välja. Üliõpilased leiavad, et ekraani ees tuleb olla niigi liiga palju, ja soovivad vaheldust. Ekraaniväsimuse üle kurdavad nüüd, pärast koroonakevadeid, juba paljud.

E-lahendusteta siiski hakkama ei saa. Toimivaid e-lahendusi soovivad ka Eesti rahvaraamatukogud, et pakkuda lugejatele e-väljaandeid ja avatud raamatukogu teenust. Nagu kauplustes võiks kohalikus raamatukogus olla ka iseteeninduse võimalus. Koroonakevaded on näidanud, kui olulised on kontaktivabad teenused. Iseteenindusraamatukogusse saab inimene end ise sisse lasta ja selle teenuseid kasutada, olgu teenuseks väljaande kaasalaenutus, arvutikasutus või seal koosoleku pidamine. Seesugune asjakorraldus nõuab investeeringuid nii riigilt kui ka kohalikult omavalitsuselt. Toreda näitena saab esile tuua 21. septembril avatud Kärdla linnaraamatukogu. Eesti esimest avatud rahva­raamatukogu saab külastada iga päev kella 6–22 ning neil tundidel, kui raamatu­koguhoidja ei ole kohal ja uksed on suletud, pääseb sisse ID-kaardiga.

Raamatukogus pakutakse tänapäeval ka taimeseemneid. Kui taimed on suureks kasvatatud, palutakse osa nende seemnetest annetada tagasi, kuid eriti algajate aednike puhul ei ole see kohustuslik.

Tartu linnaraamatukogu seemnekogu / Facebook

Järjest aktuaalsem on säästev majandus ja taaskasutus. Raamatukoguteenus on eduka taaskasutuse hea näide. Aja­kirjandusväljaannete laenutamine ja rahvaraamatukogu kui sellise olemus on andnud idee laenutada seal ka muud. Asju, mida läheb vaid vahel vaja, ei ole tarvis endale kindlasti osta, vaid neid võib laenutada või rentida. Mitmel pool Eestigi rahvaraamatukogudes saab laenutada e-lugereid, sülearvuteid, mänge, muusikainstrumente, spordivahendeid, seemneid, õmblusmasinaid, prille, luupe jms. Nii on biblioteegi kõrvale lähiminevikus tekkinud meediateek, fonoteek, digiteek, ludoteek jms. Mida kõike ühest raamatukogust laenutada saab, võib lähemalt uurida näiteks Helsingi linnaraamatukogu veebilehelt.2

Raamatutest tahetakse ka rääkida. Kirjandusarutelud on rahvaraamatu­kogudes käivitanud klubid. Ilukirjandusklubidest alguse saanud ettevõtmise juurest on liigutud teadmiskirjanduse manu – käsitööklubi kogunemine raamatukogus on praeguseks väga tava­pärane. Asjade laenutamise ja klubiliste ettevõtmiste juurest on rahvaraamatukogudes jõutud töö- ning tegevustubadeni. Sotsiaalteadlaste hinnangul sobivad tegevustoad rahvaraamatukokku hästi, kuna see on tänapäeva ühis­konnas millegi uudse ja katsetuslikuga tegelemiseks üks turvalisemaid paiku.3 Niisuguseid kohti on avalikus ruumis elukestvaks õppeks väga vaja. Õppimis­protsessi seal ei hinnata, nagu seda tehakse koolis, ning igaüks saab avastada ja õppida endale sobivas tempos ja mahus. Raamatukogu võib ise kursusi korraldada, kuid sageli piisab kogukonnale või sihtrühmale vaid ruumist ja vahenditest, et noored saaksid õpetada eakatele digipädevusi, eakad anda noortele nõu, kuidas keeta tervislikku suppi, jms. Tegevustoad toovad kokku mitmesugused huviliste rühmad, kes õpetavad üksteist vastastikku ning vahetavad omavahel teadmisi ja kogemusi.

Rahvaraamatukogu on kohtumispaik avalikus ruumis ning kõik on siin ühtmoodi teretulnud ruumi ja teenuseid kasutama. Raamatukogu sobib hästi kogunemiseks ja kogukonna kokku­saamiskohaks. Imetletakse küll Põhjamaade heaoluühiskonda või Ameerika Ühendriikide demokraatiat, kuid ollakse teadmatuses sellest, kui olulist rolli on seal ühiskonna arengus mänginud rahvaraamatukogud. Hiljutisel „Uue raamatukogu“ („Next Library“) konverentsil tõusetus taas rahvaraamatukogude olulisuse teema seoses demokraatiaga, sest ühiskonnas on jätkuvalt vaja kohti, kus kohtuda erapooletul pinnal, omandada teadmisi ning saada ja vahendada fakte, olgu väljaannetest või inimestelt.4 Meiegi hiljutine uuring näitas, et inimesed soovivad raamatukogusid kasutada väga mitmesugustel põhjustel ja seal erinevate ürituste raames kohtuda.5

Enamik Eesti rahvaraamatukogudest on rohkem või vähem kitsikuses, sest XX sajandi ruumilahendus ei sobi XXI sajandi raamatukoguteenuste osutamiseks. Tänapäeva rahvaraamatu­kogude teenuste mõte on pakkuda külastajale ennekõike meeldivaid ja teda rohkem või vähem arendavaid ettevõtmisi. Selleks on vaja mitmesuguseid ruume ja/või ruumilisi lahendusi. Oluline on näiteks, et ruumi saaks liigendada, mööblit kerge vaevaga ümber paigutada jms. Nüüdisaegses rahvaraamatukogus peavad muidugi olema ruum(id) vaikseks lugemiseks ja töötamiseks, kuid seal on ka kohad rühmatööks ja aruteluks, stuudiod muusikategemiseks ja salvestamiseks, digimiseks, 3D-modelleerimiseks jms. Seal peavad olema ka ruumid kokanduseks, õmblemiseks, robootikaks jne. Miks? Sest robootikast ja 3D-modelleerimisest on huvitatud ka keskealised külastajad, emad-isad, kelle lapsed koolis sellekohaseid teadmisi ja oskusi omandavad. Neilgi peab olema selleks võimalus.

1 Mai Põldaas, Print or Electronic? Estonian Students’ Preferences in Their Academic Readings. 2016. DOI: 10.1007/978-3-319-52162-6_23.

2 Vt www.helmet.fi/fi-FI/Kirjastot_ja_palvelut/ Lainattavat_esineet

3 Vt nt Eric Klinenberg, Palaces for the People: How Social Infrastructure Can Help Fight Inequality, Polarization, and the Decline of Civic Life. Crown Publishing Group, 2018.

4 Autori märkmed Peter MacLeodi ettekandest „Democracy’s Second Act: Creating the society we want with the publics we need“ konverentsil „Uus raamatukogu“ („Next Library“, 2021). Vt www.nextlibrary.net/page/keynotes-2021

5 Gerda Möller, Pille Runnel, Mai Põldaas, Muuseumide ja raamatukogude külastajate ja mittekülastajate uuring. Eesti Kultuuriministeerium, 2018. www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:392032/336233/page/1

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht