Metonüümiline Jaan Kross: ajalugu kui laiendatud elulugu

Jaan Kross kirjutab novellides ühtaegu iseendast, oma rahvast ja tervest inimkonnast – seda oskust on antud vähestele.

MAREK TAMM

Toomas Haug sedastas 1998. aastal läbinägeliku üldistusjõuga: „Iga Jaan Krossi uus romaan on nagu toekas ehituskivi suurde eepilisse monumenti, mida kirjanik on kolme aastakümne jooksul ehitanud oma esimestest proosateostest alates. Iga uue romaaniga on saanud selgemaks selle ehitise kindel plaan ning eesmärk. Võib julgesti öelda, et Kross kavatseb oma monumenti haarata kogu Eesti (aga kaudsemalt ka Euroopa) uusaegse ajaloo, keskaja piiritagusest kuni meie päevadeni välja.“1 Talle on hiljem sekundeerinud Krossi biograaf Juhani Salokannel: „Kogu tema loomingu eesmärk on luua eestlastest Bildungs­roman, romaan rahvuse arengust.“2

Selle rahvuslik-monumentaalse ettevõtmise teeb aga eriti huvitaks selle omaelulooline iseloom. Kross ei ole kunagi salanud, et eestlasi ajalukku kirjutades – neid rahvuseks kirjutades – on ta ühtlasi ajalukku kirjutanud iseennast.3 Juba 1971. aastal tunnistas ta siinsamas ajalehes ilmunud vestluses: „Minu kodumaa minevik kujutab endast just nagu minu enda mineviku laiendatud varianti.“4 „Vahelugemiste“ III köites (1982) loeb Kross üheks oma illusiooniks selle, et „mina ei võta ajalt oma nägu, vaid annan ajale oma näo“.5 1989. aastal Loccumis peetud ettekandes mõtestas ta oma loomingut kui „laiendatud autobiograafiat“6, selgitades täpsemalt oma kirjatööde omaeluloolisi alltekste Tartu ülikoolis 1998. aastal peetud loengukursusel, mis viis aastat hiljem ilmus omaette raamatuna.7

Kui Krossi varaste ajalooliste romaanide puhul on autobiograafiline mõõde enamasti kaudne, autori enda sõnutsi saab rääkida nende „sekundaarsest autobiograafilisusest“, siis novellid ja hilised romaanid on valdavalt tunnistuseks „primaarsest autobiograafilisusest“: siin segunevad ajalugu ja elulugu juba nii tihedalt, et õmbluste otsimine näib asjatu. Täpsemalt öeldes sulanduvad need kokku mälukirjanduseks, millest saab Krossi peamine mängumaa 1990. aastatel, ent mille saabumist ennustavad juba 1980. aastate esimesed autobiograafilised novellid. Kui ajaloolised romaanid käsitlevad Krossi sõnutsi „mälutaguseid sündmusi“, siis omaelulooline kirjandus „peaks olema, vastupidi, võimalikul määral üksnes mälupidetusele toetuv“.8 Krossi väimees Jaan Undusk on selle rollimuutuse tabavalt kokku võtnud: „eesti kõige erudeeritumast kirjanikust sai eesti kõige elutargem kirjanik. Eesti kultuuriajaloo parimast tundjast sai Eesti Vabariigi tähtsaim pealtnägija“.9

Kirjaniku lapselapse Johanna Rossi koostatud mahukas kogumik omaeluloolisi novelle pealkirjaga „Sobimatute seikade võlu“ on väga hea materjal, et arutleda Krossi lühiproosa poeetika ja metafüüsika üle, näidata ilukirjanduse, ajaloo ja eluloo põnevaid põimumisi klassiku loomingus.

Krossi autobiograafiline ruum

Krossi loomingu „autobiograafiline ruum“ (kui laenate üht prantsuse autobiograafia-uurija Philippe Lejeune’i mõistet10) võtab selgema kuju 2000. aastate alguses, kui kahes köites ilmub kirjaniku mälestusteraamat „Kallid kaasteelised“ (2003, 2008). Memuaarid moodustavad varasemate ilukirjanduslike tekstide loomuliku jätku, hajutavad veelgi rajajooni tegeliku ja väljamõeldu vahel. Eriti aredalt on see selgunud päris viimastel aastatel, kui eravaldusest on trükisõnasse jõudnud mitmeid Krossi kirju, kõige viimati vangilaagritest ja asumiselt Siberis (1946–1954).11 Kui nende valgel lugeda Krossi ilukirjandust ja mälestusi, siis ilmneb selgelt, et viimased moodustavad ühe terviku. Kross kasutab oma mälestustes romaane ja eriti novelle asitõendite aseainena, tsiteerib neid pikalt, teinekord ka jutumärkideta. Väga iseloomulikud on fraasid, nagu „ma olen seda üsna tõetruult kirjeldanud novellis „Põgenemine““, „novellis „Stahli grammatika“ olen seda ainult üsna vähe „kirjanduslikumaks painutanud“, „olen novellis „Morse“ tegelenud selle päevaga enam kui küllalt“, „umbes seda ma ju väidan ka oma novelli „Tuhatoos“ avalehekülgedel“, „selle kohta olen oma „Vürsti“-novelli teises pooles juba kirjutanud“ jne.12

Hea näite, kuidas kirjandus asub Krossi mälestustes tegelikkuse asemele, pakub üks episood romaanist „Väljakaevamised“ (1990), mis räägib kahest Siberi vangilaagrist põgenenud ungarlasest, kelle tegu saab saatuslikuks romaani ühele peategelasele, Endel Rüngale, kes oli määratud päevnikuna nende üle valvama. Tartu ülikooli loengutes „Omaeluloolisus ja alltekst“ osutab Kross, et „see lõik on väga puhtal kujul elust maha kirjutatud“13 ja põhineb Villem Raami tunnistusel (too on Endel Rünga prototüüp). „Kallites kaasteelistes“ kinnitab Kross selle juhtumi tõesust uuesti,14 kuid, nagu Jaan Undusk on hiljuti algallikate põhjal näidanud, ei olnud tegelikult põgenikud mitte ungarlased, vaid soomlased, täpsemalt Eestis elanud ingerlased, ja neid oli kolm, mitte kaks. „Selliseid sihilikke või kogemata asendusi, et mitte öelda – loova mälu assotsiatiivseid ümberlülitusi leidub Krossi tekstides palju,“ nendib Undusk põhjendatult.15

Lühiproosast pakub kõneka näite sellistest „mälu assotsiatiivsetest ümberlülitustest“ novell „Tuhatoos“, kus on kirjeldatud peategelase rongisõitu Kirovi tapivanglast Knjažpogosti vangilaagrisse tillukeses kupees koos 17 leedu omakaitsemehega (lk 412–413). Sama episoodi esitab Kross tegelikkuse pähe „Kallites kaasteelistes“, kusjuures ta küsib endalt hakatuseks: „kas ma pole äkki lasknud end fabuleerimisvaimustusel rappa vedada ega ole kaheksateistkümnese kupeeseltskonnaga liialdanud?“ Ja vastab: „Nii et meenutasin ja mõõtsin mõttes kupeeavarused hoolega üle. Ja tulin järeldusele: ei, ma ei olnud üldse liialdanud.“16 Kui aga lugeda Krossi vahetult pärast kirjeldatud sündmusi saadetud kirja oma abikaasale ja tema perele, avaneb rongisõidust sootuks teine pilt: „Sõit oli sõna tõelises mõttes suurepärane. Väga soe Stolõpinivagun. Magamisase oma päralt. Sõitsin kogu tee lahtiriietatult, pesuväel imedes Sinu ameerika vitamiine ja kõneldes – prantsuse keelt. Minu reisuseltskonnaks oli üks advokaat, Rumeenia ukrainlane ja üks tema kaasmaalane, kaubandusteadlane, doktor Antverpenist. Selle matkaosa tingimused ja naabrus tundusid mulle sama veidratena kui kindlasti Sullegi seda lugedes.“17 Novellikogu koostaja Johanna Ross resümeerib asjakohaselt: „Lühidalt öeldes on mälestusraamatul ja siinsetel novellidel omavahel kohati vahest suuremgi ühisosa kui nii-öelda range tegelikkusega.“18

Jaan Krossi eksliibris. Evi Tihemets. Ex libris Jaan Kross. Söövitus, 1980. Eesti Kunstimuuseum. Autori loal.

muis.ee

Krossi novellipoeetika

Krossi novelliloome jaguneb kaheks mõtteliseks tervikuks. Varased jutud, mis on põhilises koondatud kogusse „Klio silma all“ (1972), katavad aega XVI sajandi algusest XIX sajandi lõpuni. Need kuuluvad loomuldasa kokku ajalooliste romaanidega, mis hõlmavad enam-vähem sama ajaperioodi. Uue loometsükli juhatavad sisse novellivihikud „Kajalood“ (1980) ja „Ülesõidukohad“ (1981), millele järgneb terve rida üksiknovelle ajakirjas Looming, seda 2004. aastani välja. Need ongi koondatud vaatlusalusesse kogusse, kus need on juttude omaeluloolisust rõhutades reastatud toimumis-, mitte kirjutamisaja järgi. Ajaliselt haaravad hilisemad novellid perioodi 1939. aasta sügisest kuni kirjutamisajani, XXI sajandi alguseni välja, kuid peamiselt siiski sõja- ja stalinismiaastatega seonduvat.

Kogumiku veerandsada novelli moodustavad üsna selgepiirilise ja sidusa jutukorpuse, mida seob ennekõike sarnane jutustajahääl. Kõik lood on kirjutatud minajutustusena, isegi kui see „mina“ varieerub ositi tekstist teksti. Kõige sagedamini räägib meiega autori alter ego Peeter Mirk, ent niisamuti tolle Doppelgänger Jaak Sirkel. Novellis „Eesti iseloom“ on jutustajaks erandlikult Valter Kaur. Sirkel ja Mirk on lugejatele tuttavad ka Krossi romaanidest. Viimane figureerib „Väljakaevamistes“, esimene aga „Wikmani poistes“ (1988), „Mesmeri ringis“ (1995) ja „Paigallennus“ (1998).

Novellimaailma sisemist sidusust rõhutavad mõned ristviited. Näiteks novellis „Süit kolmele klaverile või ehk siiski ainult kahele“ (1996) viitab Kross oma varasemale novellile „Minu onupoja jutustus“ (1991): „Olen ju kuskil juba kirjutanud onu Augustist ja tema eluaegsest lõhestatusest kahe eneseteostuse vahel …“ (lk 631). Vaatlusaluses väljaandes võimendavad raamatu sidusust lisatud kommentaarid ja fotod, mis toovad välja novellide prototüüpe ning suunavad seeläbi novelle lugema läbivalt autobiograafilises võtmes.

Kuigi Krossi omaelulooline jutumaailm moodustab selge sisulise ja stilistilise terviku, ei taotle see pakkuda üldistavat läbilõiget ei Eesti XX sajandi ajaloost ega autori omaenda eluloost. Kross on keskendunud teadlikult episoodidele, mida ta peab tähenduslikeks ja mis markeerivad Eesti saatusehetki. Juhani Salokannel kirjutab asjakohaselt: „Jaan Kross kasutab oma elulugu kronoloogia seisukohalt katkendlikult ja faktoloogilisest seisukohast kapriisse vabadusega. Selle põhjuseks on, et omaelulooliste teoste tähtsaim eesmärk ei ole siiski kirjaniku enese kogemuste dokumenteerimine, vaid kogu rahva läbielatu käsitlemine.“19

Krossi novellimetafüüsika

Kuid Jaan Kross ei oleks suur kirjanik, kui ta piirduks vaid iseenda ja oma rahva kirjutamisega ajalukku. Krossi novellidele on iseloomulik selge metafüüsiline mõõde: konkreetsete aja- ja elulooliste seikade taustal arutleb ta inimelu suurte küsimuste üle, mis lubavad tema jutte lugeda märksa universaalsemas võtmes. Kross on ise tunnistanud juba osundatud 1971. aasta intervjuus, et teda huvitab ennekõike kirjanduse moraalne plaan, „mis on isegi kõige kaugematel ajaloolistel ja geograafilistel koordinaatidel mõneti ühine“.20

Kui tahta Krossi novellimetafüüsika lühidalt kokku võtta, siis võib öelda, et selle põhipinge kulgeb kahel teljel: surm vs. süü ja saatus vs. sattumus. Krossi esimeste autobiograafiliste novellide surmateema pälvis varakult kriitikute tähelepanu, nii et autor pidi ka ise oma morbiidset motiivistikku põhjendama. Ta tõi välja kaks peamist ajendit: esiteks novellide tegevusaja, mis oli tavatult traagiline ja ohvriterohke, teiseks puänteerimissoovi, milleks surm hästi sobib.21 Kuid Krossi surmamotiiv saab sügavama tähenduse paaris süüteemaga, mis võttis samuti kuju 1980. aasta novellides. Jaan Undusk on selle hästi välja toonud: „Raamatu [„Kajalood“] igas loos esineb mõne lähedase isiku surm, milles minajutustaja tunneb end olevat kaassüüdlane, ehkki surma vahetud põhjused ja võiks öelda ka – kellegi tegelik süü on kusagil mujal. Seesama ebamäärane süütunne ehk nagu on öeldud – ellujäämise süü saadab sealtpeale kogu mälestuslikku ainest, kõike, mida Kross jutustab omaenese elust või mille ta lavastab neis XX sajandi aegruumes, kus ta ise on liikunud.“22

Kõige reljeefsemalt joonistub surmasüü motiiv välja novellis „Toru“, kus peategelane aitab kütusevagunis Soome põgeneda ühel sõbral, kes reisil lämbub. „See vaevas mind pikalt. See on mind aastaid vaevanud. [—] Aga süütunnet ei õnnestunud mul välja oksendada. Ma lihtsalt harjusin sellega. Nagu peaaegu kõigega harjutakse“ (lk 201). Kui Kross kommenteerib hiljem autobiograafilises vaates oma novellide süüteemat, siis omaenda eluga seobki ta kõige vahetumalt „Toru“ sündmustiku: „„Toru“-novellis jääb surmasüü vari – Ilmar Timmase surmasüü vari Peeter Mirgi teadvuses päästmatult alale. Ja kuivõrd Peeter Mirk on neis novellides küll muutuval ja vahelduval määral, aga mingil määral ikkagi autori alter ego’ks – ulatub süüdioleku küsimus sealt otse mu endani. Ja ulatub, mis seal salata – siiamaani.“23 Novellides jääb surmasüü peategelast saatma visa sagedusega, sh lapsepõlvest rääkivas „Ristis“ (autori hingele jääb vanaisa surm), nooruseale pühendatud „Marrastuses“ (autori hingele jääb kunagise armastatu surm), ülikoolieast kõnelevas „Eksamis“ (autori hingele jääb metsavenna tapmine) ja vanglaperioodist pajatavas „Vandenõus“ (autori hingele jääb kaasvangi hukkumine). Viimase novelli lõpumoraal omandab tugeva psühhoanalüütilise mündi, kui minajutustaja kirjutab Lehtpuu-nimelisele ohvrile mõeldes: „Olen vahepeal möödunud aastakümnete jooksul enam-vähem vabanenud suhtelisest depressioonist, mida ma, võrreldes okasmetsades viibimise mõnuga, kaua aega lehtmetsades viibides tundsin. Aga kui ma mullu suvel nägin Alutagusel lend­oravat, летун’i, sööstmas vana pärna haraliste okste vahel üle sinise taeva, tabas mind ootamatu süütundeäng selle reliktse looma saatuse pärast, ja ma sain alles pika juurdlemise peale aru, miks“ (lk 388).

Kuid rööpselt surma ja süüga pingestab Krossi novelle saatuse ja sattumuse teema. Kohati kasvab ka viimane välja süütundest, näiteks „Marrastuses“, kus minajutustaja küsib endalt, kas ta oleks saanud midagi armastatu päästmiseks teha: „Võib-olla oleksin ma pidanud nende saatust armetute meeleheitlike viljatute sõnadega muuta püüdma? Ühe teise saatusega asendada püüdma? Millist saatust millisega? Ma ei tea“ (lk 128). Või arutledes „Torus“ oma rolli üle sõbra surmas: „Sündmuste juured on tegelikult lõputud. Ka sündmuste külv on õigupoolest määratlematu“ (lk 201).

Krossi kummitab ilmselgelt juhuse ja ettemääratuse vahekorra küsimus. „Minu onupoja jutustuses“ kirjutab ta oma dilemmast kõige selgemalt: „Aga võib-olla on iga sündmuse taga kaheteistkümnekordne, tuhandekordne, lõpmatukordne kokkusattumus? Iga juhuse, iga sündmuse noolelennu ümber mitte kaheteistkümne-, vaid lõpmatukordne pronkskirvesilmade rida? Kust viimane kui nool lendab aimates või aimutult läbi? Nii et kõik toimuv on ühtlasi ja ühtlaselt ebatõenäone ja tõene“ (lk 94). Või siis novellis „Onu“: „Mardimäe mõisa sattusin ma tookord täiesti juhuslikult. Või – et meie suhuharjunud sõnade kallal norida – mida tähendab üldse juhus? Võib ju ka väita, et sattusin sinna otse mööda eeldusteahela katkematuid lülisid. Kusjuures ahel ise algas jumal teab millest“ (lk 265).

Paistab, et juhusemotiiv on üks neid valikukriteeriume, mis on pannud Krossi oma ainest valima. Otsesõnu tunnistab ta seda kahekõnes mõttelise lugejaga novellis „Tuhatoos“: „Ah et jutustaksin kõige ebatõenäosema loo, mis minuga tõesti on sündinud?“ (lk 403). Novellis „Põgenemine“ poetatud lause – „Ja mõtle, kui kummaliselt päästab saatus mõnikord elu sõlmed lahti“ (lk 261) – sobib hästi iseloomustama Krossi autobiograafiliste novellide põhihoiakut. Saatus ja sattumus on Krossi käsituses ühe mündi kaks külge, ta nimetab juhust kõnekalt „saatuse kõige saatuslikumaks elemendiks“ (lk 591). Krossi novellimaailm on küll ettenägematusest küllastunud, ent kummati hõljub selle kõige kohal selge ettemääratuse vari. Kirjeldades „Tuhatoosis“ ootamatuid kokkusattumusi Siberi vangilaagris, mis võisid päästa ta elu, resümeerib minajutustaja oma kogemuse: „Ja veel mõtlesin ma – ja võiks ütelda – mõtlen siiamaani: maailmas leidub niisuguste juhuste tasand, mis tõestab, et Suur Tuhatoosiisand on olemas“ (lk 425).

Kui see kiire analüüs kokku võtta, siis on Kross teinud jutukirjanduses tõelise kübaratriki. Ta on suutnud kirjutada oma elu meeldejäävamad episoodid eestlaste ajaloo osaks, muuta oma eluloo „Eesti saatuse personifikatsiooniks“24, ja liita selle sujuvalt Eesti rahvusele püstitatud eepilise monumendiga, mille rajamisele pühendus ta 1970. aastate alguses. Kuid sellele elu- ja ajaloo põimitusele annavad igavikulisema mõõtme Krossi metafüüsilised kinnismotiivid, mis lubavad tema novelle lugeda eksistentsiaalsete küsimuste universaalsel foonil. Kross suudab niisiis metonüümiliselt kirjutada korraga iseendast, oma rahvast ja tervest inimkonnast – seda oskust on antud vähestele.

1 Toomas Haug, Krossi proosa. Fundamentaalset. – Looming 1998, nr 6, lk 935.

2 Juhani Salokannel, Jaan Kross. Tlk Piret Saluri. Eesti Keele Sihtasutus, 2009, lk 388.

3 Vt lähemalt Marek Tamm, Monumentaalkirjandus. – Looming 2008, nr 2, lk 272–275.

4 L. Mil, Tasakaalutunne. Jutuajamine Jaan Krossiga. – Sirp ja Vasar 5. III 1971.

5 Jaan Kross, Vahelugemised. III kd. Eesti Raamat, 1982, lk 6.

6 Jaan Kross, Sei kein Narr … Mein Schreiben als erweiterte Biographie. Aus der anschliessenden Diskussion. Rmt: Der Verrückte des Zaren. Jaan Kross in Loccum. Toim Olaf Schwencke. Evangelische Akademie Loccum, 1990.

7 Jaan Kross, Omaeluloolisus ja alltekst. Eesti Keele Sihtasutus, 2003.

8 Jaan Kross, Sobimatute seikade võlu. Koost Johanna Ross. Eesti Keele Sihtasutus, 2020, lk 700 (edaspidi viited sellele raamatule teksti sees).

9 Jaan Undusk, Eesti kirjanike ilmavaatest. Ilmamaa, 2016, lk 689.

10 Philippe Lejeune, Le pacte autobiographique. Seuil, 1975, lk 41–43.

11 Jaan Kross, Kallid krantsid. Kirjad vangilaagritest ja asumiselt Siberis 1946–1954. Koost Eerik-Niiles Kross. Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, 2021.

12 Jaan Kross, Kallid kaasteelised. Eesti Keele Sihtasutus, 2003, lk 107, 116, 121, 187, 193, 360.

13 Jaan Kross, Omaeluloolisus ja alltekst, lk 54.

14 Jaan Kross, Kallid kaasteelised, lk 383.

15 Jaan Undusk, Kaks kanget Krasnojarski kraist. Veidike Villem Raamist, seoses ka Jaan Krossiga. – Looming 2020, nr 5, lk 706.

16 Jaan Kross, Kallid kaasteelised, lk 250.

17 Jaan Kross, Kallid krantsid, lk 220–221.

18 Johanna Ross, Sobimatute seikade süüdimatu võlu. Saateks. Rmt: Jaan Kross, Sobimatute seikade võlu, lk 750.

19 Juhani Salokannel, Jaan Kross, lk 389.

20 L. Mil, Tasakaalutunne, lk 2.

21 Jaan Kross, Omaeluloolisus ja alltekst, lk 144.

22 Jaan Undusk, Eesti kirjanike ilmavaatest, lk 701.

23 Jaan Kross, Omaeluloolisus ja alltekst, lk 145.

24 Rein Veidemann, Autobiograafiline Jaan Kross. – Looming 2002, nr 3, lk 381.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht