Meenutusi metsikust idast

„Depeche Mode’is“ saavad kokku Ukraina 1993. aastal, kirjutamisaja olevik enne oranži revolutsiooni algust 2004. aastal ning praegune sõda iseseisvuse ja enesemääramisõiguse eest.

ANDREI LIIMETS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Peale sarnase ajalookogemuse ja piiri marutõbise idanaabriga seob Eestit ja Ukrainat veel vähemalt üks asi: Serhi Žadani looming kipub raamatulettidelt kaduma nagu lääne brändid Venemaa kaubanduskeskustest. Sõda ja tunamullu ilmunud esimese tiraaži lõppemine on andnud hea võimaluse anda Loomingu Raamatukogu paremikku koondava kuldsarja raames kauni sinikollase eriväljaandena taas välja Ukraina ühe oma põlvkonna tuntuma kirjaniku ja luuletaja debüütteos „Depeche Mode“.

Kodumaal on Žadan rokkstaar, seda sõna otseses mõttes: kirjanik laulab ska-rokki viljelevas ansamblis Жадан і Собаки ehk Žadan ja Koerad. Aktiivne on Žadan ka ühiskonnaelus ning olnud nii oranži revolutsiooni kui ka Euromaidani barrikaadidel. Vastamaks elu seikluslikkuselt oma raamatute tegelastele, on vasakpoolsete vaadete ja anarhistlike sümpaatiatega Žadan muu hulgas meeleavalduste käigus Vene-meelsetelt korralikult kere peale saanud. Ta on asutanud ka fondi, mille kaudu toimetab humanitaarabi juba 2014. aastast saati sõdivasse Donbassi piirkonda.

Kontakt Venemaa varjus asuva Donbassiga on kirjanikul isiklik ja vahetu. Nagu viitab tõlkija Riina Roasto põgusas järelsõnas, on Žadan sündinud Rakvere-suuruses Starobilski linnakeses ning elab lapsepõlvekodust vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel Harkivis. Seal on ühismeedias paarisaja tuhande jälgijaga kirjanik tegutsenud veebruaris alanud sissetungi ajast saadik, kogudes raha, hankides kaupa, kajastades kohalike lugusid, andes pommivarjendites kontserte ja tehes pöördumisi Euroopa poliitikute poole.

Harkivis leiab aset ka suurem osa kuulsa briti süntpopi ansambli järgi pealkirjastatud romaani „Depeche Mode“ sündmustikust. Raamatut on praegu seda huvitavam lugeda, et teose tähendusväljal kohtuvad Ukraina minevik (tegevus toimub 1993. aastal), kirjutamisaja olevik 2004. aastal otse enne oranžiks revolutsiooniks ristitud demokraatliku liikumise algust ning tol hetkel tulevik, praegu Venemaaga peetav sõda iseseisvuse ja enesemääramisõiguse nimel.

Peategelasi on raamatus kolm: autori alter ego’st 19aastane minajutustaja ning tema sõbrad Koer Pavlov ja Kommunisti-Vasja veedavad päevi sihitult ekseldes ja viinaraha otsides. Ühel hommikul tuleb hakata ajama hoopis kaduma läinud kamraadi Karburaatori-Saša jälgi, et viia tolleni uudis kasuisa surmast. Nii kolmiku eesmärk kui ka kõik muud sündmused on suures plaanis siiski üpris tinglikud, sest keskne lugu vaat et puudub. Kui parafraseerida peategelase mõtteid, siis ei saa olla kunagi kindel, kas nad jõuavad kohale või ei jõua, ja kui jõuavadki, siis kuhu.

Žadani on võrreldud prantsuse sürrealisti Arthur Rimbaud’ ja legendaarse alkašist kirjaniku Charles Bukowskiga, aga kõige lähedasem võiks talle olla hoopis šoti pättide kroonik Irvine Welsh. Eks olegi „Depeche Mode“ ukraina „Train­spotting“ – isegi tegevusaeg on laias laastus sama, ehkki kulissideks ühel puhul heaolu poole püüdlev läänelik Edinburgh ja teisel lootusetult metsik ida keset Nõukogude Liidu rususid.

Olgugi kese mujal, tarbivad „Depeche Mode’i“ tegelased oma šoti teisikutega võrreldavas lõputuna näivas koguses nii alkoholi kui ka palju kangemaid aineid. Isegi „Trainspottingu“ Rentoni kuulsale „vali elu“-monoloogile on Žadanil vaste, Tšapai marksistliku teooria lühikursuse finaal: „mul on kõigest pohhui, rahast on pohhui, plaanimajandusest on pohhui, investoritest on pohhui, ministeeriumitest on pohhui, riigist on pohhui, rahvusvahelistest korporatsioonidest on pohhui, kapitali akumulatsioonist on pohhui, mõjusfäärist on pohhui, turu laiendamisest itta on pohhui“.

Žadani kõnekeelne ja õigekirja suhtes loominguline lõõpiv stiil („retsiteerib valjult midagi hõuli baiblist“ või „rüüpab suurest plasttopsist oma kohvilurri ning ajab seda oma lumivalgele triiksärgile, šit, ütleb ta“) annab hästi edasi tegelaste enamasti hägustunud, kohati jälle koleerilistel täistuuridel töötavat teadvust. Olgu siinkohal kiidetud ka Roasto ladus ning eesti keeleski vilkalt lippav tõlge.

Welshi hittromaani alusel tegi lavastaja Danny Boyle mäletatavasti 1996. aastal ühe kümnendi menukama ja mõjukama filmi. Vähemalt sama rajult filmilik ja visuaalselt erksaid pilte vaimusilma ette manav on ka „Depeche Mode“. Arvestades, kui julgelt on Ukraina uuema aja filmitegijad võtnud ette keerulisi ühiskondlikke teemasid ja riigi lähimineviku paineid, võib lausa imestada, et „Depeche Mode“ pole veel kinodesse jõudnud. Lühiversioonina on pealkirja „DepeshMod“ all õigupoolest 2013. aastal üks ekraniseering valminud, kuid teadjamate hinnangul ei kannatavat see kriitikat.

Žadani raamatut lugedes on kerge ette kujutada tõelist kultusfilmi, mis annaks edasi ka Eesti ja teiste endiste Nõukogude Liidu okupatsiooni all kannatanud riikide möllurohkeid, kuritegevust triiki täis, aga tagantjärele ka mitmes mõttes intrigeerivaid ja loominguliselt viljastavaid üheksakümnendaid. Kaos, millesse tegelased tahes-tahtmata eksivad, kohtudes ühe värvika tegelasega teise järel, omandab erakordselt jaburad mõõtmed.

Kellaaegade alusel tükeldatud ja nelja proloogiga algav raamat kujutab alkoholivines uitamist postsovetlikul tühermaal, kus kõik on maha joodud või mahajoomisel. Minategelase ja tema kaudu kogu raamatu ühiskondlik-eksistentsiaalsed deviisid on sõnastatud juba esimestel lehekülgedel: „mu elu on iseenesest tipp-topp, hoolimata selle kliinilisest idiootsusest“ ja „Olen olnud rahul riigiga, kus ma elan, olen olnud rahul kogu selle pasaga, mis riiki on täitnud ja mis elu kõige hullematel hetkedel on ulatunud põlvini ja kõrgemalegi. Saan aru, et niisama hästi oleksin võinud sündida ka mõnes teises riigis, kus on veel hullem, kus on näiteks karm kliima või autoritaarne riigikord, kus võimul ei istu mitte lihtsalt värdjad nagu minu riigis, vaid poolearulised värdjad, kes pärandavad võimu oma lastele ühes välisvõla ja sisemise vaimupimedusega“.

Vaevu funktsioneerivad tegelased kannavad edasi laiemat ajastuomast suunatust, millest on õnneks saanud nüüdseks pigem hägus mälestus. Kui üks väikest kasvu diktaatorihakatis ütles, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine on XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof, ei mõelnud ta ilmselt „Depeche Mode’i“ tegelaste tragikoomilist igikestvat tuumapohmelli, aga igatahes pole selle geopoliitilise katastroofi tagajärjed kunagi nii hüsteeriliselt naljakad tundunud.

Kuigi sündmustik, tegelaste saatus ja motiivid on sageli traagilised, kirjeldab Žadan neid ülima teravmeelsuse ja vaimukusega, aga ka ootamatult hinnanguvaba empaatiaga. Olgu tegemist kanepit müüvate mustlaste, permanentsest pohhuismist soniva Tšapai või kõrge sõjaväelase elupõletajast tütre Marusjaga, on nad kõik pigem ajastut saatnud minnalaskmismeeleolu ja kivimüüriga laupkokkupõrke teinud ideoloogia ohvrid. Raamatus puudub seetõttu kalduvus minevikku kuidagi romantiseerida või pikemalt nostalgitsema jääda, aga ka ohvripositsiooni võtta või kurja saatust sajatada – oli nagu oli.

Või nagu nendib minategelane ühel hetkel tuttava kohta: „tema rääkimine on nagu mingi mantra kordamine, on liiga palju Engelsit lugenud, normaalne info ei jõua enam pärale, nendel uuskommunistidel on mingi oma segane zen, kuhu nii lihtsalt ligi ei pääse, ja kui pääsed, siis ei pääse enam minema, töllerdad mingitel sügavatel kohtlastel marksismi-leninismi radadel, jagamata üldse enam millestki midagi“.

Kui distantsilt tekib kiusatus vaadata Ukrainat monoliitsena, erineb riigi ida- ja lääneosa majanduslik ja kultuuriline ajalootaak sama palju nagu näiteks Saksamaa ida- ja lääneküljel. Kui läänetiib on sättinud end rohkem euroopalike väärtuste järgi, siis idapoolsetele aladele jagub rohkem Aasia steppidega seonduvat metsikust. Žadan ei ole aga ei iseenda ega oma tegelaste päritolu suhtes kõrk ega üleolev, vaid tunneb selle identiteedi üle kogu traagika juures isegi teatavat uhkust. Märgiliselt lõpetab ta tõdemusega, et peategelase silmatud tigu roomab perrooni mööda läände ja see teekond võib tal kesta terve elu. Nii et läände, aga paraku aeglaselt, aeglaselt, aga siiski läände.

Raamatu kaasahaaravust arvestades on kuritegelik, et Žadani teisi töid, nagu „Vorošilovgrad“, „Mesopotaamia“, „Anarhia UKRis“ ja värskeim, 2017. aastal ilmunud ning juba taevani kiidetud „Orbudekodu“, pole eesti keelde tõlgitud. Loodetavasti päädib kõrgenenud huvi kõige Ukrainaga seotu vastu selle olukorra muutumisega. Neile, kes tahavad saada sissejuhatuse saatusekaaslaste kultuurimälusse, on aga raske soovitada rajumat algust kui „Depeche Mode“.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht