Maagilised hüpped mütoloogilise realismi poole

Hea jutuvestja puhul ei arva kunagi ära, kuhu lugu viimaks välja jõuab, küll aga on selge, mille varal ta lõpu suunas tüürib.

ERKKI LUUK

Saulius Tomas Kondrotase raamat on žanrilt ilmselt kas fantastiline või maagiline realism. Ma ei tea, kui paljud neid kaht eristada suudavad – ise ma nende hulka vist ei kuulu. (Võimalik ka, et maagiline realism on hoopis fantastilise realismi alaosa.) Küll aga on mul selge niisuguste lugude põhijoonis: algus peab olema realistlik, aga keskpaik või lõpp pöörama maagiliseks/fantastiliseks, kusjuures fantasmi vallandab (veel) realistlik detail. Selle poolest erineb maagiline/fantastiline realism fantaasiakirjandusest, mis on algusest lõpuni fantastiline, ja realismist, mis on läbini realistlik.

Niisugust kirjandust on loodud tohutult, sh Eestis, ja nagu selle teose saatetekstis vihjatakse, tõenäoliselt ka Leedus: „Kondrotas on arvatavasti ka kaasaegset leedu kirjandust kõige enam kujundanud autor“. Kuna raamatus on lugusid palju (23) ja pika aja vältel kirjutatud jutud tunduvad tasemelt üsna ebaühtlased, ei õnnestu teosest ammendavalt aru anda. Peatun vaid mõnel tugevamal lool.

„Kentaurivapi suguvõsa“. Tegu on ühega Kondrotase nn suurtest juttudest, ehk võiks isegi öelda „jutustusega“. Eesti lugejale on see tuttav juba 1981. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud sama pealkirjaga raamatust. Alternatiivajalooline mütoloogilis-fantastiline lugu kaldub nii fantaasiakirjandusse kui ka fantastilisse realismi: viimast kinnitavad viited ajaloosündmustele ja asjaolu, et tegevus toimub Leedus, samuti keskendumine tegelaste psühholoogiale. Lugeja võib seda juttu võtta Hirmu kui psühhomütoloogilise arhetüübi allegooriana, nautida poeetilisi ja psühholoogilisi klimberdusi väljamõeldud mütoloogial jne. „Varšas on minu ori, kes mind ei teeni. Ei, ma ei ütelnud hästi. Tõsi ju on, et ta ei tee tööd. [—] Kuid ta teenib meid teistmoodi. Varšas on meie ainuke tugi tunnetuse raskel teel. Varšas ulatab meile käe, kui me eksleme oma mõtetes, kui ülesanded tunduvad olevat lahendamatud ..“ (lk 57).

„Hallid kivid, valged juured“. Pikk ja üpris suurepärane novell, kus põhjakäinud küla avastab elu mõtte, milleks on VIR. Leedu keeles viitab „vir“ mehelikkusele (nagu hiljem selgub, tähendab see midagi hoopis muud). Elu mõte antakse külale väljastpoolt, kannatuste ja nägemuste seeria kaudu. „Kõrvakuulmist polnud tal vaja, nii et pikapeale loobus ta maailma helisid kuulamast. Kuulas ainult iseenda omasid, veidraid ja mõistetamatuid. Nikodeemus oli veendunud, et tema peas elab kümme kadunud rahvast, kelle keeli ta nagunii ära ei õpi, kuidas ka ei püüaks“ (lk 89).

„Cornelius Jedermanni mured“ on pea jutustusemõõtu hiilgav novell, esmakohtumine kogu raamatu ühe peategelase Jedermanniga (saksa keeles „igamees“). Nagu kõik Jedermanni lood, on see läbinisti realistlik, psühholoogiliselt läbinägelik ning kerib filosoofiliseks. „Cornelius mõtles, et ta ei oska elada, ega hakkagi iial oskama. Nagu teised on asjaarmastajad mõnel kitsal tegevusalal, nii on tema asjaarmastaja elamises. [—] Mõlemad tagaistmel istujad polnud asjaarmastajad. Nad olid joodikud. Kuid võib öelda, et nad olid oma ala spetsialistid. [—] nende agressiivne hoiak ja nende riided – kõik andis tunnistust, et nad polnud lihtsalt harrastajad. Nad olid Corneliuse jaoks mõistetamatu, läbi­närimatu elamise meistrid. Lootusetuse meistrid. Ja Cornelius tundis nende suhtes kadedust“ (lk 111-112).

Leedu kirjanik Saulius Tomas Kondrotas

Algimantas Žižiūnas / www.lithuanianculture.lt

Sedapuhku (teaduslik-)fantastilises jutus „Teine versioon“ on Jedermann leiutanud õnnemasina. Eestis minu teada nii filosoofilist proosat avaldatud pole. Õnn on teadupoolest üks „tõelise“ (või praktilise) filosoofia põhiküsimusi, mille üle arutlemiseks annab jutustuses loodav kaadervärk hulgaliselt ainest. Insener Jedermanni ja kogu maa tagasihoidliku türanni Jeremferdeni (tema nimi vilksatas juba „Kentaurivapi suguvõsas“) dialoogid arendavad nägemusi ja sisekaemusi õnne, masina, labürindi ja surma teemal. „Kõigil teie teadaolevatel labürintidel on sissekäik ja väljapääs, mis suunavad teid kusagile. Siinne ei suuna kusagile. Te astusite sisse, ja ongi kõik. See on hullumeelne labürint, sest siin pole võimalik tabada ühtegi skeemi, ühtegi plaani [—]. On ainult sammumine edasi, [—] teisisõnu, lõputu ekslemine, tee ühe lõpuni. [—] Aga sel juhul on kogu elu, kogu maailm samamoodi labürint. [—] Just, maailm ongi labürint. Ent siin te satute veel ühte labürinti. See on labürint labürindis, kui soovite. Sellest ei ole võimalik välja minna“ (lk 171-172).

Järjekordne pikk novell või lühike jutustus „Rippuv maja“ on huvitav, ühtaegu etteaimamatu ja kummaline ning realistlik triiv. Samamoodi ootamatult mõjub „Kaoliin“, poeetiline armastuslugu realismi ja maagilise realismi piirilt: „Alati on olnud kahvatuid naisi, mõistmatut ja mõistetamatut südameleina, mis sarnaneb väsimusega (väsinud inimese nägu võib olla otse teie ees ja samas teist kaugel) või nõrga helendusega, mis valgustab inimesi, kes on end pühendanud mitte kellegi jaoks vajalikule eesmärgile (ja mis on arusaamatu ka sellele inimesele endale)“ (lk 228).

Taas fantastilist/maagilist realismi esindav „Hommik koitis“ on tänu vaimukatele kirjeldustele tõenäoliselt kogumiku lõbusaim lugu. „Ning sel hetkel astus kohvikusse mees, kes sarnanes mõnevõrra suure karvase kortsustiivalise mardikaga. [—] Käes kandis ta kaht suuska: vanu igasugu värvi kaotanud kooldus otsaga laudu, millel oli klambrite asemel keeruline nöörisüsteem. Ta pani need seina najale ja valgele kahhelpõrandale ilmus kohe kaks poriloiku. [—] Ta võttis mütsi peast ja taarudes kõveratel jalgadel otsekui künnimees, kes on kogu elu hobuse kannul käinud, astus baari juurde. Säravale põrandale jäi maha loigurida. Ühes neist ujus murdunud heinakõrs“ (lk 278).

„Armastus Josefi moodi“ pole ilmselt kogumiku parim lugu, kuid on kõige haaravam: väga lõbus, õudne ja kurb, sobivalt ambivalentse puändiga. Realism, mida see jutt esindab, on pigem erakordselt ebatõenäoline kui fantastiline: „.. sihvaka ja saledana astub ta helmestest kardina vahelt välja, poolpaljas [—] ühes käes kott, naeratades, ent pisarad silmis, haarab tal käest ja juhib ta välja, ei pööra ringi ega ütle midagi maadamile, kes seisab ikka samal kohal ja kes on oma pika elu jooksul näinud palju dramaatilisi lahkumisi, ent mitte ühtegi sellist nagu praegu: valjusti rõkkav tangoviis, kogu tee ukseni püksi soristav kavaler“ (lk 292).

Raamatu nimilugu „Päikeseloojangute kollektsionäär“ on ühtaegu väga lihtne ja ligitõmbav. Üks ligitõmmatuist, nagu tagakaanelt lugeda võib, on ka Alessandro Baricco.

Tagumiselt kaanelt saab lugeda veel Andrus Kiviräha soovitust: „Lugema hakates pole kunagi võimalik ära arvata, kuhu lugu viimaks välja jõuab. Ja see on ju väga hea. See on meisterliku muinasjutuvestja tunnus.“ Nõus. Seejuures on aga alati võimalik ära arvata, kuidas lugu kuhugi välja jõuab: nimelt realistliku päästikuga vallandatud fantastilis-maagilise motiivi kaudu, mille ekspluateerimisele järgneb mingi puänt või eba­määrasem taidlus. Lugedes tundsin puudust etteaimamatusest ka lause või vähemalt lõigu tasandil: tänapäeva üle­stimuleeritud lugeja võib ärkvelpüsimiseks vajada lauset, mis talle ootamatuid fraase näkku piserdaks. Kes aga millegipärast tõesti kvaliteetset konventsionaalset fantastilis-maagilist realismi eelistab, sellele sobib Kondrotase raamat hästi.