Lugude taastulek

Peedu Saare debüütromaani „Pascual“ peategelane on drifter, roostekarva jõe äärsest külast pärit üksildane poiss võõras suurlinnas.

PEETER SAUTER

Eesti keeles ei räägita filmikunsti ega kirjanduse vallas drifter’eist. Ehk seetõttu, et meil pole neid õieti eluski? Liiga väike maa ja kultuur, liiga väiksed linnad. Drifter’id liiguvad Ameerika suurlinnades ja maanteedel. Enamasti on need süütud kodukandist ei tea miks teele asunud noorukid, kes pole pahatahtlikud ega kurjade plaanidega, vaid eriliste omadusteta inimesed, igamehed ja igaühed, kes seetõttu saavadki reflekteerida ümbrust ja ühiskonda tema headuses ja halbuses, halastamatuses ja kaootilisuses.

Filmitegijatele on muidugi ameerika film või prantsuse uus laine ja film noir armas ja midagi sellesarnast on püütud Eestiski esile manada. Drifter’itaoline kangelane on üles leitud näiteks filmis „Free range. Ballaad maailma heakskiitmisest“ (aga miks mitte ka „Keskpäevases praamis“ või „Tätoveeringus“). Film selliseid selle armastab. Need on kinomeeste alter ego’d, kirjanikud konutavad enamasti kodus või nurgabaaris. Ei mingeid Ameerika drift’e või suurlinna tulesid. Ainus drift on, kui aknast kuuled, kuidas poisid parkimisplatsil tagaveoga autode rehve asfaldile nühivad.

Tõsi, kirjanduses on Nipernaadi ja Ekke Moor, aga need on muinasjutulised ja mu meelest liigromantilised. Drifter peab liikuma realistlikus keskkonnas. Ja ei ole see Nipernaadi miski nõutu ja süütu drifter, vaid üritab hoopis olukorda oma kontrolli alla saada ja teab üsna hästi, mis asja ajab. Ekke Moor on ehk rohkem drifter’i moodi – ja just seetõttu, et eksib ära võõramaale.

Kuidas toda sõna siis tõlkida? Hulgus ta pole, ehkki hulgub. Eksinu samuti mitte, sest tal polegi olnud sihti, millelt kõrvale kalduda. Palverändur niisamuti. Drifter ei liigu kuhugi, vaid pigem kuskilt ära, kui sedagi. Drifter’il pole vara ega raha (ega iseloomu) ja tihti elatub ta juhutöödest või annetustest. Ma ei hakkagi tõlkesõna looma, oleks kunstlik, las jääb drifter’iks.

Peedu Saare „Pascual“ seostub mul otsemaid Emil Tode „Piiririigiga“, on justkui selle remake (jälle ei taha tõlkida). „Piiririigis“ hulgub puuriida tagant pärit süüdimatu, kuid samal ajal peen ja peenetundeline, veidi trotslik eesti poiss mitmel pool Euroopas, peamiselt Pariisis, sööb sakstel peost, pika hambaga, irooniliselt irvitades, ja püüab vahel toitvat kätt ka hammustada. Peedu Saare Pascual tuleb Eesti soisest väikekülast roostekarva jõe äärest ja osutub drifter’iks Londonis.

Kuna tegelase nimi on võõrapäraselt Pascual ja Eesti koduküla Greerson, aimub minu meelest, et autor pole nimme tahtnud panna mõnd eesti nime või sõna. Väga kauge varjunime otsimine viitab sellele, et kirjutatakse just endast ja oma elu lähedalt. Võõrnimi on märk, et autor ei soovi petta, aga ärgu lugeja arvaku, et kõik kirjeldatu on päris.

Nüüd tuli järelmõte, mida „Piiririigi“ ilmumise ajal mõelda ei osanud. Ehk tundus tekst suure läbimurdena ka seetõttu, et tõi meie tekstidesse uue tegelase ja olukorra – drifter’i. See määratles meie positsiooni eurooplaste hulgas, ütles ära, kes me seal oleme. Ei ole omad, ei taha olla võõrad, varjame idaeurooplust, oleme vaatlejad, kes otse ei keeldu osa võtmast, ometi ei taha me päriselt osa võtta, ei usu ega usalda uut keskkonda ega inimesi. Me ei taha nendeks saada, nende ühiskonda sulanduda, aga hakkame aimama, et meil pole enam koju tagasiteed. Ja kas pole veider, et „Piiririik“ ilmus juba 25 aastat tagasi, aga midagi pole muutunud selles, kuidas siit suurlinnadesse minnakse ja kuidas end seal tuntakse?

Võib muidugi olla, et olen oma luulust haaratud ning laulatan Peedu Saare ja Emil Tode vägivaldselt kokku. Või siis on mul kinnismõte, et mõlemad väga vaiksed ja malbed mehed on bioloogid Tartust ja et bioloog vaatlebki inimesi eelkõige kui bioloogilisi olendeid, ei võta neid üleliia tõsiselt ega klammerdu sotsiaalsetesse mängudesse, milles osalemisest ei pääse. Ometi pole „Pascual“ ei parafraas ega plagiaat, vaid on ehe ja isiklik ning fantaasiat ja kogetut on seal tempereeritud üsna samal moel kui Tode romaanis. Ehk ei kaldu see teos samavõrd poeetilisse keelde ja ehk pole nii nihilistlik, sest seksuaalsest sättumusest lähtuv üksildus pole Saarele teema. Kuigi, seksuaalselt üksildane on ka Pascual: kogu raamatus on vaid üks, ühekorraga romantiline ja kibe armastuslugu – ja seegi peaaegu platooniline.

Ka iseennast vaatleb tegelane bioloogi pilguga justkui katselooma ja sestap pole probleemi kirjeldada peategelase (too on küll minategelane, kellest distantseerumiseks on Peedu Saar loonud leitud käsikirja romaani, nagu seda on teinud paljud varemgi) väikesi sigadusi ja kelmusi. Distants ei päästa aga melanhooliast ja spliinist. Tarkus ei tee alati õnnelikuks. Ja eriti nukker, kui see on juba nooruki pärisosa.

Et mitte klammerduda ühe paralleeli külge, toon teisegi.

Lugedes meenus mulle tundetoonilt väga sarnane Joseph Rothi „Legend pühast joodikust“ (ee 1999). Roth jutustab kolmandas isikus, aga sestap võibki olla Pariisi joodik talle enesele väga lähedane. Rothi tegelane on küll pärit Austria-Ungari impeeriumist, mida igatseb, ja elab hoopis sada aastat varem Pariisis. Ometi otsib ja leiab ta samuti juhutöid, tunneb hella poolehoidu püha Teresa vastu, mis ei välista silmaheitmist maistele naistele (Pascualgi käib lõbumajas, aga põgeneb). Nii Rothi Andreasel kui ka Saare Pascualil tuleb ette poolmüstilisi seigakesi: London on kummitusi täis ja Pariisis viirastub madonna, mõlemad tegelased leiavad ja kaotavad ootamatult raha.

Roth ja Peedu Saar on tundetoonilt sama lähedased kui mõlemad omakorda Emil Todega. Selles olukorras peab olema midagi universaalset.

Asi on suuresti ka natuuris. Kui võtta Ameerikas tegutseva Urmo Jaanimäe kaks esimest raamatut, siis need on teistsugused. Jaanimägi elab pereelu ja tal on kindel tegevus, õpib ülikoolis, polegi aega melanhooliaks ega niisama loksumiseks. Võtame veel mõne eksinud hulkuja. Coelho hispaanlane Marokos – pole see, on fantaasia ja müüt. Biitnike hulkumised Ameerikas – pole see, hulgutakse kodumaal, ei olda teadmatuses. Camus’ võõras – pole see: Mersault on araablaste hulgas võõras, aga Alžeerias kodus. Lähim oleks ehk Hamsuni „Nälg“, aga ka see pole see, sest Hamsun oli kirjutades tagasi Norras. Kui ta oleks viitsinud kirjutada romaanikese pisut varem Ameerikas hulkudes, siis oleks ehk olnud see.

Ei tea, miks ma seda sorti tekste jälitan. Neis kirjeldatud vaakumolukorrad on eksistentsiaalselt olulised. Mis oli kodumaal, see on läinud, ja mis on ees, pole teada ega huvitagi eriti. On suur üksindus ja siiski ei taha sest välja murda. Pole kuhugi murda ka. Ei usu kedagi ega midagi, ometi on üksindus talumatu ja seltsi tahaks. Kui väike selts aga tekib, on talumatu seegi ja kõik, kellega kokku puututakse, kuidagi valed ja labased, välja arvatud ehk mõni üksik, kellega päriselt kontakti ei saada, ehkki loodetakse.

Drifter’i-romaanides on suur üksindus ja siiski ei taheta sest välja murda. Pildil öine London.

Negative Space / goodfreephotos.com

Niisuguste tekstide – kas „Pascual“ on jutustus või lühiromaan, pole mu meelest mõtet arutada – kirjutamise paradoks tundub olevat, et sellise saab kirjutada kogu oma kirjutamise jooksul vaid korra. Enamasti on see siis esimene tekst süütu, kuid juba kibestunud tekstitegija masinast (ennäe, Rothil hoopis viimane). Ei tea, kas sellist eksistentsiaalset tühiseisu tuleb elus ette vaid üks kord ja korrata tühjusse minekut ei saa. Võib-olla ei ole lihtsalt mõtet niisugust olukorda uuesti kirjeldada: see ei tuleks puhas, me ei usuks seda, ei loodaks imet ega kardaks hävingut. Ime jääbki küll enamasti sündimata, ime ja kingitus on ehk see olukord ise.

On selge, et Peedu Saar peab edasi kirjutama. Tema teine romaan „Mailased“, mis on hoopis üksindusest ja armastuse keerdkäikudest ja nukrustest Tartus (seekord meenusid A. H. Tammsaare üliõpilasjutustused), on õnneks juba kirjastuses.

Tode-Nigov-Õnnepalu on pidanud iga uue raamatu jaoks kolima uude kohta ja ehitama uue elamise. Ei tea, kuidas on lugu Saarega. Näib, et ta on end Tartus igati sisse seadnud ning võib-olla on siis keeruline leida uue romaani materjali ja äratõuget. Mingi nõksu aga peab leidma, sest kes on kord nii juba kirjutama hakanud, ei saa maaniast lahti. Loodetavasti on Peedu Saare ilus haigus ravimatu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht