Lovecrafti pärand

Vaid väheste kirjanike mõju (pop)kultuurile on olnud suurem kui H. P. Lovecrafti oma, kuid tema rehabiliteerimine on endiselt lõpule viimata.

ERKKI LUUK

Eestit on tabanud mõningane Howard Phillips Lovecrafti buum. Otsa tegi 2016. aastal lahti Loomingu Raamatukogu Michel Houellebecqi teosega „H. P. Lovecraft. Maailma vastu, elu vastu“.1 Sellele järgnes 2017. aastal J. L. Borgese Lovecrafti-pastišš (või paroodia?) „There Are More Things“ ,2 millele järgnes n-ö asi ise: Lovecrafti lühiproosa tõlgete kogumik „Cthulhu kutse“.3

Täiuslikult nurjunud elu

Tuleb tunnistada, et veel umbes aasta eest ei eristanud ma Lovecrafti Strangelove’ist. Üks on osa ühe tuntud filmi pealkirjast ja teine, nagu selgub, USA õuduskirjanik, kes elas aastatel 1890–1937. Ometi piisas õige vähesest – eelmainitud Houellebecqi teosest –, et omandada mitte ainult Lovecrafti kogutud teosed, vaid ka tema (mulle seni täiesti tundmatute) lemmikautorite Lord Dunsany, Clark Ashton Smithi ja Algernon Blackwoodi teosed. Õigupoolest hankisin Lovecrafti puhul ainult tema kogutud proosa köited, mida vaid veidi üle tuhande lehekülje ongi – tõsi küll, keskmisest suuremas formaadis ja tihedamas kirjas. Lovecrafti luuletuste täpset arvu ei tea keegi. Tema kirjavahetust on säilinud umbes tuhande 400-leheküljelise köite jagu.4

Säärase tekstimahu juures ei ole autori puhul, kes suri juba 46aastaselt ja „väga tõenäoliselt ei teinud ta vähemalt kaheksateistkümnenda ja kahekümne kolmanda eluaasta vahel absoluutselt mitte midagi“,5 kuigi raske järeldada, et tegu oli grafomaaniga. Pean silmas seda ühtaegu lihtsat ja täpset definitsiooni või diagnoosi – „haiglane kirjutamissund“ –, mille järgi on grafomaania kirjanike seas võrdlemisi levinud tõbi, mis seejuures ei pruugi öelda kuigi palju nende teoste taseme kohta. A. H. Tammsaare, Jaan Kross ja Balzac olid tõenäoliselt grafomaanid, Stephen King (ja kes tahes edukatest romaanikirjanikest) on seda ilmselt niisamuti.

Ameerika kirjanik H. P. Lovecraft oli veendunud, et tema looming unustatakse. Läks aga teisiti.

Lucius B. Truesdell / Wikimedia Commons

Lovecrafti juhtumi teeb ebatavaliseks tõik, et ta tohutu kirjutamise juures ilukirjandust peaaegu ei kirjutanudki. Seetõttu polnud tal eluajal ka kuigi palju lugejaid. Raamatuna ilmus vaid üks tema jutustus6 – kõik muu avaldati teise- ja kolmandajärgulistes kõlavaid nimesid kandvais pulp-ajakirjades.7 Illusioonideta inimesena oli Lovecraft, nagu märgib Houellebecq, surres veendunud, et tema looming unustatakse.

Läks aga teisiti. Vähe on kirjanikke, kelle mõju (pop)kultuurile oleks suurem kui Lovecraftil. Võib kindlalt väita, et Lovecrafti loomingu mõju ja Lovecraf­ti enda kuvand on seejuures tugevas korrelatsioonis. Söandan isegi väita, et teiseta poleks esimest. Kogu Houellebecqi raamatut kannab vaimustus Lovecrafti „täiuslikult nurjunud elu“ üle, see näib ületavat isegi tema vaimustuse Lovecrafti loomingu üle. Teose eessõnas märgib autor, et kirjutas selle „teataval kombel oma esimese romaanina. Romaanina, kus on ainult üks tegelane (H. P. Lovecraft ise)“.8

On ootuspärane, et autor vaimustub oma tegelasest rohkem kui tolle teostest, isegi kui viimased on olnud lähtepunktiks esimeseni jõudmisel. Miks? Sest tegelane on autori looming, tegelase enda looming aga vähemasti antud juhul mitte. Lovecrafti juba eluajal pigem viirastuslik kui reaalne isik andis Houellebecqile suure vabaduse, tema loomingut aga Houellebecq enam muuta ei saanud.

Lovecrafti populaarsusele vaatamata (või just selle tõttu) on kirjanduspoliitiline programm „Lovecrafti rehabiliteerimine“ endiselt lõpule viimata. Niisugu­sesse seisu see ilmselt ka jääb. Isegi kirjaniku kogutud teoste eessõnas märgitakse kainelt, et tegu on „olulise – kuigi teisejärgulise [minor] – kujuga Ameerika kirjanduslikul parnassil“.9 Tänapäeval takistaks Lovecrafti rehabiliteerimist, vähemalt tema kodumaal USAs, juba autori rassistlikud vaated, mida tema lugude esmailmumise ajal 1930ndatel aastatel ilmselt ei märgatud.

Õuduskirjanduse klassik

Ometi peetakse Lovecrafti moodsa õuduskirjanduse rajajaks või vähemalt klassikuks. Isegi sari, kus Lovecrafti lühiproosa kogumik „Cthulhu kutse“ äsja ilmus (ja mille esimene raamat see vist on), kannab pealkirja „Moodne õudusklassika“. Oksüümoronlik fraas „moodne klassika“ märgib tõenäoliselt XX sajandit. Päris, s.t mittemoodne klassika ulatub seega aastani 1899, mille esimese suurusjärgu täht on kahtlemata Edgar A. Poe – Lovecrafti lemmikkirjanik varasest lapsepõlvest peale.10

Poe on üks väheseid autoreid, kelle mõju (pop)kultuurile on olnud veel suurem kui Lovecraftil. Tema biograafia on vähemalt sama huvitav ja elu sama täiuslikult nurjunud kui Lovecrafti oma. Lovecrafti loomingust ei leia me sellist žanrilist mitmekesisust nagu Poe’l, ka stiililt jääb ta oma lemmikkirjanikule pigem alla, kuigi ületab sellega mäekõrguselt paljusid tänapäeva menuautoreid. Kuid ega Poe’gi alati kuldpõrnikaid munenud: ka tema vorpis tekste naeruväärse raha eest ja pärast teisejärgulistele väljaannetele. Lovecraftil oli vähemalt sõltumatu sissetulek – pärand, millest jätkus vaevu selleks, et 46aastaselt nälga surra.11

„Õuduskirjandus“ pole Lovecrafti loomingu kohta tegelikult kuigi sobiv määratlus. Asi on selles, et tunne, mille tema tekst lugejas tekitab, pole mitte õudus, vaid põnevus. Õuduse eeltingimuseks on võimalikkus, kuid Lovecrafti loomingus pole laias laastus midagi võimalikku. Teiselt poolt ei saa miski olla kohutavam kui reaalsus …

Tõenäosus, et mõni Lovecrafti kirjeldatud stsenaarium realiseerub, on umbes 0. Tõenäosus, et mõni de Sade’i stsenaarium realiseerub, on 1 (skaalal 0st 1ni). Kumb on siis õudsem? Lovecraftil on de Sade’i ülimalt realistlikele kirjeldustele vastu seada ainult „poolseened ja -vähid Pluutolt; kahtlemata samad olendid kui need, kes figureerisid teatud põhjamaistes mägilegendides ja keda Himaalajas mäletatakse kui Mi-God või lumeinimest“.12 See muidugi ei tähenda, et de Sade oleks suurem kirjanik kui Lovecraft – ta on lihtsalt suurem õuduskirjanik, isegi kui teda kirjanduskaanonis selleks üldse ei peeta.13 Ka siis, kui piirduda nende loominguga, keda peetakse õuduskirjanikeks, ei paista Lovecraft silma. Ta ei ole kirjutanud ka midagi nii õudset kui näiteks C. A. Smith’i „Yoh-Vombise keldrid“, kuid ta on hiilgav jutustaja ning tema juttudes on ootamatut koomikat.

H. P. Lovecraft lõi oma teostes terve Cthulhu mütoloogia. Pildil tema joonistatud Cthulhu statuett.

Wikimedia Commons

Laskem kõnelda Lovecrafti tsitaadil, mis ehib „Cthulhu kutse“ kaant: „Punase viskoosse hulluse kiljuvad, siuglevad, vooglevad varjud jälitavad üksteist mööda purpurse äikesetaeva lõputuid verekarva koridore … [—] oosidesarnased kombitsad sirutuvad laiali polüüpse perversiooni maa-alusest tuumast … pöörane välguvalgus ilgetel väätidega kaetud seintel ja seenkasvudest vohavatel deemonlikel võlvidel …“. Pole raske näha, miks Borges Lovecrafti tahtmatuks (Poe’) parodistiks pidas.14 See lõik näib tõepoolest olevat tahtlik (ehkki võib-olla mitte just Poe’ tekstide) paroodia, kõnekas stilistiline äärmus Lovecrafti loomingus. Tegu on Lovecrafti tegelasele tüüpilise murdumispunktiga, mille puhul ta hilisemates lugudes kokkuvõtlikumalt lihtsalt „Iä! Shub-Niggurath!“ vms hüüab. Põnevus sugeneb siin hiilgava loovestmis- ning ebahariliku kujutlusvõime tõmbes. Esimest iseloomustab kuiv, „faktidele tuginev“ stiil, mis ankurdab toimuva kindlalt realistlikku aegruumi – mille ainus otstarve on osutuda illusiooniks.

Pole vähimatki kahtlust, et Love­craft, nagu märgib Houellebecq, vihkas tegelikkust: „absoluutne viha maailma vastu üleüldises plaanis ja selle kõrval iseäralik vastikustunne moodsa maailma vastu“.15 Kummalisevõitu võib näida vaid see, et ta sellele oma lugudes niigi palju tähelepanu pööras. Päriselt siin muidugi midagi kummalist pole: et tegelikkus rituaalselt hävitada, tuleb see esmalt usutavalt luua – siit ka kõik need detailid, kuupäevad, pikkus- ja laius­kraadid Lovecrafti suurte tekstide ekspositsioonis.16

1 Michel Houellebecq, Maailma vastu, elu vastu. Tlk Heli Allik. – Loomingu Raamatukogu 2016, nr 38-39.

2 J. L. Borges, Liivaraamat. Shakespeare’i mälu. Tlk Kai Aareleid. – Loomingu Raamatukogu 2017, nr 23-24, lk 34–39.

3 H. P. Lovecraft, Cthulhu kutse. Koost Raul Sulbi. Tlk Jüri Kallas, Priit Kenkmann, Sander Kingsepp, Mario Kivistik, Marek Laane, Eva Luts, Silver Sära. Viiking, 2017.

4 Raul Sulbi, Unistaja ja visionäär. [Järelsõna.] Rmt: H. P. Lovecraft, Cthulhu kutse, lk 473. Sulbi vabandus Lovecrafti korrespondentsi üleinimliku mahu pärast on kummaline: „Need tunnid kirjutuslaua taga [—] on mingi piirini võrreldavad Facebookis ajaveetmisega“ (lk 474). See piir tuleb kohe vastu. Mitmekümnelehelisi, kindlale adressaadile suunatud, vahel nädalaid teel käsitsi kirjutatud kirju ei saa kuidagi võrrelda kõigile hetkega nähtavate lausete ja repliikidega.

5 Michel Houllebecq, H. P. Lovecraft, lk 11–12.

6 H. P. Lovecraft, Shadow over Innsmouth. Visionary Press, 1936.

7 Weird Tales, Astounding Stories jne.

8 Michel Houllebecq, H. P. Lovecraft, lk 5. Raamatu täpne žanrimääratlus on biograafiline essee.

9 Eric Carl Link, Introduction. Rmt: The Complete Fiction of H. P. Lovecraft. Chartwell Books, 2014, lk ix.

10 Tsitaat ühest Lovecrafti kirjast. Vt M. Houellebect, H. P. Lovecraft, lk 63.

11 Lovecraft suri vähemalt osaliselt ebaregulaarsest ja -piisavast toitumisest tingitud peensoolevähki.

12 H. P. Lovecraft, At the Mountains of Madness. Rmt: The Complete Fiction of H. P. Lovecraft, lk 832.

13 De Sade’i „Justine“ tõestab siiski, et porno, õudus, realism ja väärtkirjandus ei välista üksteist.

14 J. L. Borges, Liivaraamat, lk 80.

15 M. Houellebecq, H. P. Lovecraft, lk 34.

16 Hoellebecq loetleb kaheksa suurt teksti, viis neist on jõudnud ka eestikeelsesse valimikku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht