Lõputu olevik

Tõnu Õnnepalu „Lõpmatus“ julgustab märkama nähtamatut ning uskuma inimeste headusesse.

ERET TALVISTE

„Kui kiiruse ja jõudmatuse tunne on eriti akuutne, heita pikali. Oodata, kuni üle läheb. Sest varem või hiljem ta läheb. Enne mitte tõusta. See ei võta üldse aega. Vastupidi: annab. Ja täiesti lõpmatult. Sest nii see on: meile kuulub kogu meie Aeg ja muud aega polegi olemas“ (lk 202).

Rahu ja aeg(lus) on esimesed sõnad ja tunded, mis seostuvad Tõnu Õnnepalu uusima raamatuga „Lõpmatus“. Kohati on see teos ka ise nii rahulik ja aeglane, et igav hakkab. „Lõpmatust“ tuleb ja saab lugeda ainult nii, et on aega sinna sisse imbuda. Kui sisseimbumine õnnestub, on raamatus palju äratuntavalt õnnepalulikku: eneseirooniat, tähelepanu detailide ja selle suhtes, mis tihti tähelepanuta jääb, ning (inim)elu mõtte otsimist.

„Lõpmatus“ on triloogia „Mujal kodus“ kolmas osa ning kojusaabumise tunne on siin märgatav. Olgugi et tekst on autobiograafiline, ei pruugi jutustaja võrduda autori ehk Õnnepaluga – tegemist on siiski ilukirjandusega. See, mida jutustaja tundub olevat otsinud, on nüüd Lõpmatuses justkui leitud. Füüsiliselt paikneb Lõpmatus Vilsandi saarel, aga Lõpmatus pole lihtsalt koht – see on meeleseisund. Raamat räägib ajast, aga ka sellistest nähtustest ja asjadest nagu tuul, meri, puit, majad, linnud, kohad ning nende suhtest ajaga, neist nähtustest ja asjadest ajas. Õnnepalu teoseid läbiv huvi aja vastu tuletab meelde Marcel Prousti saagat „Kadunud aega otsimas“ (muide, Õnnepalu on ka Prousti loomingut tõlkinud).

Lõpmatus pole lihtsalt koht – see on meeleseisund.

Ivo Kruusamägi / Wikimedia Commons

Jutustaja mõtted tunduvad suuresti pärinevat väikesest siniste kaantega raamatust, mis on temani jõudnud „imelikke teid pidi“ (lk 187), nagu kõik raamatud. Selle autor, Itaalia füüsikateoreetik Carlo Rovelli väidab, et (lineaarne) aeg on illusioon. „Lõpmatus“ tundub selle ideega flirtivat: minevik ei ole oluline, vähemalt mitte sellisel kujul, nagu inimene on tahtnud seda muuseumide, muinsuskaitse ja ajalookirjutiste toel talletada. Jutustaja väidab, et „kui oled küllalt kannatlik, koidab ükskord üks päev, mil sa tassid oma kastid ja kotid Postipaadi pealt sadamaile ja oledki – minevikust lahti. Eile sündinud. Mis eile, täna“ (lk 79). Raamatu üks peamisi teese on, et inimene peaks ja on loodud elama olevikus, võib-olla mõeldes tulevikule, kuid kindlasti mitte minevikule.

Siiski ei ole tegu lausa minevikust ja ajaloost lahtiütlemisega, vaid minevikku tajutakse teoses lihtsalt teisiti, väljaspool inimese mõõtkava. Näiteks pakub jutustaja, et tuulte ajalugu on ka Lõpmatuse ajalugu (lk 182). Jutustaja ei anna täpseid daatumeid ega fakte selle kohta, kuidas ajalugu Vilsandi saarel „juhtus“: „Aga ükski elav hing ei tea, mida [Suur Torm] tähendab. Võib-olla täielikku vaikust. Vaikust, mida kuulab Tuul üksinda. Nii nagu alguses. Mis polnud üldse ammu, sest Lõpmatus on õieti verinoor. Muidugi: samas on ta arvamata vana. Tema luukont, see hall kalju, on tehtud sadade ja sadade miljonite aastate eest elanud kirjute korallide ihust. See oli siis, kui ta asus tükk maad ekvaatorile lähemal ja tema kohal loksus soe madal meri. [—] Alles paari tuhande aasta eest pistis tema esimene kaljunukk oma nina merest välja“ (lk 181).

Võib järeldada, et raamat on skeptiline inimese koostatud ajaloonarratiivi suhtes, mille keskmes on inimene ise. „Muinsuskaitse on tulnud siia maailma, et peatada Aeg ja tuua tagasi Kadunu“ (lk 65) – see näib jutustajale võimatu, sest praegust hetke ei saa taastoota. Ta on n-ö ettekirjutatud mäletamise vastu: „Kõik majamuuseumid on Pettuse Majad. Sest inimese hingeõhk hajub. [—] Sest [asjade] alleshoidmine ja eriti veel nende näitamine luuletaja asjadena, reliikviatena, mida peaks kummardama, on läbini vale. On blasfeemia. Luuletaja pole iial neis ega seal. Ta on mujal“ (lk 63-64). Luuletaja, kellele „Lõpmatuse“ jutustaja viitab ja keda ta väga imetleb, on Aleksander Suuman. Seda, mis tegi inimestest need, kes nad olid, ei saa kinni püüda asju kogudes ja neid siltidega varustades.

Huvitav on ka see, kuidas jutustaja defineerib maja: „Sest mis on maja? Üks vihmavari ja tuulevari, üks ulualune, mis peab küllalt ilma ja tuult, et saaks seal oodata, kuni väljas jälle valgeks läheb; kuni tuleb talvehommiku Esimene Vares; kuni tuleb Kevad; kuni tuleb Talv; kuni elu saab otsa ja sa võid seal oma Surivoodile heita. See on maja“ (lk 64). Kodu on olemas koos inimese ja tema hingeõhuga. Kui need on majast kadunud ja hajunud, tundub tuba „kummaliselt elutuna, nagu mõni tuba on, kui elu seal on nii sügavalt ära elatud, et sinna pole midagi enam järele jäänud“ (lk 103), ning elu ei saa tagasi tuua ükski majamuuseum. Jutustaja julgustab inimesi unistama, sest „pole midagi praktilisemat kui unistamine“ (lk 46). Lõpmatusse kolides unistas ta oma maja ehitamisest ja tegi oma unistuse teoks – seega on rõhk taas uue loomisel, mitte vana talletamisel. Ajalugu, aja tunnetamine ja ajas juhtunud sündmuste ja elatud elude mäletamine peaks olema orgaaniline, mitte ettekirjutustega reglementeeritud – inimesed mäletavad imelikke teid pidi, nii nagu raamatud jõuavad nendeni imelikke teid pidi.

Teine oluline „Lõpmatuse“ teema on usk, näiteks usk inimese headusesse ja sellesse, et igaühel on oma koht (ja eesmärk) elus. Kui üldse elus oleme, siis ainult tänu teiste headusele ja abile, leiab jutustaja, „üksi ja omaette oleme täiesti abitud“ (lk 204). Samuti usk märkidesse, mis osutavad, et inimese elul ja saatusel on mõte. Oma sünnilinnas otsib Jutustaja märki, et peaks Lõpmatusse naasma (lk 130).

Headuse märkamine ja märkide tajumise võimalikkus sõltub inimeste hulgast. Näiteks Lõpmatuses on inimesi vähe, „ja inimesed on muidu need, kes meie meeltel ei lase liiga teravaks minna, sest seda ei peeta üldiselt normaalseks“ (lk 154). Meel võib aga teravneda ka inimtühjas Tallinnas: „Kui miski mulle mu sünnilinnas iial meeldinud on, siis on need trammid. [—] Ja lisaks kostab kuskilt, keset seda kiirgavat ja nõutut vaikust, esimese trammi rataste krigin. Nagu kukelaul. Nagu meeldetuletus – jah, Lõpmatusest“ (lk 126). Peagi summutab hetke rahu tärkava linna sagin. „Inimesed trammipeatuses vaatavad Palace’i akna taga einet võtvaid võõraid sama hajameelselt, nagu oleks see mingi igavapoolne film. Või lihtsalt teine maailm. Nad kohtuvad selleks hetkeks, aga kokku ei saa iial. Nende elud asuvad lihtsalt korraks lähestikku. Nagu kaks kaarjoont, mis vastamisi ei puutu“ (lk 127-128). Eks tähenda „Lõpmatusegi“ lugemine teise inimelu jälgimist, kusjuures see ei kohtu päriselt iial lugeja omaga, kuid julgustab nägema maailma teise inimese silmadega.

Olen Õnnepalu teoste puhul alati imetlenud seda, et ta teab elu kohta midagi sellist, mida teadis ja suutis sõnades väljendada ka näiteks Virginia Woolf. Küsimused, mis on tähtis ja mis tähtsusetu, mis on suur ja mis väike, kaotavad nende teostes oma tavapärase tähenduse. Pärast raamatu lugemist on alati kaasa võtta mingi uus fraas ja mõte. Carlo Rovelli väikeses siniste kaantega raamatus leidub säärane lause: „Ehk on luule osa teaduse sügavamast olemusest: võime näha rohkem kui vaid nähtavat“ („Perhaps poetry is another of science’s deepest roots: the capacity to see beyond the visible“). Ka „Lõpmatus“ paneb lugeja märkama rohkem kui vaid nähtavat. Tuleb vaid olla kannatlik.

Jutustaja keelekasutuses ja tõekspidamistes võib paraku täheldada teata­vat seksismi. Näiteks eristab ta sama ametit pidavaid mehi ja naisi: kordnik ja naiskordnik (lk 201). Rääkides hahkade soorollidest ja hahaema pesa ehitamisest, toob jutustaja paralleeli, kuidas hahaemad hoolitsevad laste eest nagu inimemad, aga mitte isad (lk 224–225). Tuletorni võrdleb ta mehehäälega: „Tuletorn on bass-bariton. Mastid on tenorid ja vandid aldirühm, aga ikkagi meeshääled, niisiis kontratenorid. Lõpmatuse tormikoor on miskipärast meeskoor, nii nagu kogu Lõpmatus kipub talvel meestesaareks kätte minema“ (lk 91). Vilsandi saart peab ta naisterahvale liiga karmiks, seevastu kui mehed pidavat seal vastu. See teema väärib aga juba omaette käsitlust.