Looming ja looming

Janika Kronberg: „Looming on eesti kirjanduse nägu, tema põhitegevuseks on pakkuda lugejale heas eesti keeles kunstipärast intellektuaalset pinget.“

PILLE-RIIN LARM

Aprillikuus 1923 asutas Eesti Kirjanikkude Liit väljaande, mille tutvustuses öeldi: „Ajakirja „Loomingu“ eesmärgiks on Eesti kirjanduslikku elu igakülgselt peegeldada, avaldades nii ilukirjanduslikke töid kui artikleid, ülevaateid ja arvustusi. Selle kõrval on „Loomingu“ ülesandeks Eesti publikumi väljamaa kirjandusliku eluga järjekindlalt tutvustada, tuues nii oma- kui väljamaa kaastööliste poolt vastavaid artikleid ja informatsiooni. Ühtlasi kuulub „Loomingu“ eeskavasse ka kõigi teiste kunsti- ja kultuurialade valgustamine sellekohaste kaastööliste poolt.“ Loomingust aastal 2018, aga ka omaenda loomingust kõneleb ajakirja XVI peatoimetaja Janika Kronberg.

Kui 95aastane Looming oleks inimene, missugusena teda kirjeldaksid?

Kohe esimene väga raske küsimus! Tal on mitu nägu ja kuju. Minu silmis sarnaneb ta paratamatult natuke Friedebert Tuglasega, vahest nagu neil 1969. aastast pärit filmikaadritel, kus Tuglasele annab selle peagi keelatud K. J. Petersoni auhinna üle tänavu 4. juunil oma 92. sünnipäeva tähistav Ain Kaalep. Samuti võib ta meenutada veidi Kaalepit. Samal ajal võib ta ülikonna asemel kanda teksasid, bikiine või mõnda muud kirjandusliku sõna viigilehte, visata oda nagu Ilmar Jaks, kihutada autoga nagu Maarja Kangro, püüda kala nagu Olavi Ruitlane või Tarmo Teder ja lasta kotkal oma maksa nokkida. Või lihtsalt hõljuda haldjalikult või tatsuda elevandisammul. Aga ta on igal juhul eesti kirjanduse nägu, tema põhitegevuseks on ikkagi pakkuda lugejale heas eesti keeles kunstipärast intellektuaalset pinget.

Oled Loomingut tüürinud nüüdseks üle kahe aasta. Kui palju kavatsetud uuendustest oled jõudnud ellu viia? Ametisse asudes kavatsesid tõsta Loomingu nähtavust, mitmekesistada kriitikat ning kanda hoolt kirjutajate ja toimetajate järelkasvu eest.¹

Varasemast polnud midagi vaja maha lammutada. Uus rajaneb eelmiste peatoimetajate ja toimetajate loodud ja hästi hoitud alusele. Väljanägemine pidi muutuma, aga säilitama viiteid varasemale. Arvutikirja isikupäratusele ja anonüümsusele vastukaaluks näitame, et kirjanikel on sõna otseses mõttes olemas oma käekiri. Aga pildileheks me ei muutu.

Arvustusi on veidi rohkem kui varem, aga mõttes ja sooviks on teha rohkem raamatuid hõlmav kriitiline rubriik. Ega niisuguseid kaastöid ole kerge kätte saada.

Tänapäeval tuleb nähtavuse nimel palju loosungitega vehkida. Üritame olla kohal kirjandusfestivalidel, suhelda lugejatega ega salga ka mujale kirjutades ja vabal ajal maha, et oleme Looming. Palgeraamatus on Looming olemas, võiks muidugi olla rohkem ja tihedamini.

Järelkasvu küsimus. Missugune pilt paistab?

Toimetuses on meil praegu praktikal Maarja Helena Meriste, kes on avaldanud head kriitikat Värskes Rõhus ja Postimehes, mainumbris ilmub tema arvustus Loomingus. Minu teada Loomingus varem praktikante pole vist olnudki. Õpitud tarkust ja teadmisi peab muidugi olema, aga heaks toimetajaks, kes ei tapaks, vaid tabaks ja tooks veelgi enam esile kirjaniku stiili, vaevuks kontrollima tsitaate ja vaistlikult ka fakte ning väiteid, saadakse minu meelest ikka vahetus kokkupuutes selle tööga ja ka autorite enestega. Inimlik kontakt on oluline. Ühtlasi jätab hea toimetaja alati varju selle, kui suur on tema osa kellegi teoses. Toimetaja töö suurus on mingil määral enese maha salgamise kunst. Sedagi tuleb õppida.

Kui vaatame Värske Rõhu poole, siis seal on tugev järelkasvu potentsiaal. Aga ka mujal. Oluline on kontakt kõrgkoolide õppejõududega, kes teavad, millega keegi tegeleb, ja oskavad julgustada ning soovitada oma juhendatavaid üliõpilasi, et nad võiksid Loomingusse kirjutada. Ma ei mõtle siin ainult kirjandusteadust. Juurde tulijaid on ka mujalt. Kirjutajate poole vaadates ei ole asi sugugi lootusetu. Kui Loomingu aknast kaugemale vaadata, siis tuleb juurde ka häid, usaldusväärseid toimetajaid. Põletavam on vajadus leida lugejate järelkasvu, harida, innustada ja vajadusel ka värvata.

Üks silmatorkavamaid erinevusi 1923. ja 2018. aasta Loomingu vahel on tõlgete ja väliskirjanduse tutvustuste määr. Ajakirja esimeses numbris sai lugeda Petrarca sonetti, artiklit läti rahvalaulust jne, kuid on olnud ka aegu, kui väliskirjandus oli Loomingus välistatud. Tundub, et „sinu ajal“ on see hakanud naasma.

See on siiski juhuslik, aga sõltub näiteks sellest, kes on Tartu külaliskirjanik, nagu selline residentuur eelmisel aastal sisse seati. Või kes tuleb mõnele meie kirjandusfestivalile esinema. Nii jõudis Loomingusse sloveeni Andrej Tomažini luule. Hea, et leidus ka temaga suhelnud ja otse tõlkinud Rauno Alliksaar. Brasiilia kirjanik José Eduardo Degrazia tuleb Prima Vistale, tõlge ilmus tänu temaga suhelnud professor Jüri Talvetile. Jaapani kirjandusest tuli krimiklassik Shinichi Hoshi tekstinäide n-ö isevoolu teel tõlkija Asko Kriiskalt. Mul on väga hea meel, et meil eelmisel aastal ilmus katkendeid „Tuhande ja ühe öö juttude“ tsenseerimata väljaandest ja araabia keelest Üllar Petersoni tõlkes koos taustatundliku ja mahuka saatesõnaga, mis ilmutas nii head klassikalise pärandi tundmist kui ka isikupäraseid tähelepanekuid kaasaja islami looritagusest maailmast.

Igas numbris võiks olla küll üks tõlge või vähemalt midagi teistes kirjandustes toimuvast ringvaate osas. Tõlgete avaldamisega me „liiale“ minna ei saa, samuti tuleb hoida tasakaalu keelte ja regioonide vahel. Hallidel aegadel rohkete heade tõlgete avaldamisega eestikeelset kirjandusilma rikastanud Loomingu Raamatukogu avaldas hiljuti esimese baski keelest tõlgitud raamatu ja see on suurepärane! Meil on kasvanud peale vanade keelte tundjaid nagu Vladimir Sazonov ja Amar Annus. Paraku pole ma leidnud veel kedagi, kes vahendaks Loomingule mõne näite kurdide kirjandusest. See oleks oluline!

Kirjutatud on: „Looming esindab eesti kirjanduse parnassi ja selles endast vähemalt korra aasta jooksul elumärki anda peaks olema iga kirjaniku ja ka kirjandusteadlase auasi“.² Kuidas kommenteerid?

Igati nõus. Aga elumärki võib mõista ka mitmeti. Kui kirjanik on pikka aega vaikinud, tuleb ta üles otsida hiljemalt mõne tähtpäeva lähenemisel ja küsida ette kaastööd. Oluline on mitte unustada inimest, loojat. Looming tähistab rohkem kui mõni teine väljaanne juubeleid ja muid tähtpäevi. Püüame seda aga teha sisukamalt kui ühelt ja samalt autorilt iga viie aasta järel uut pidukõnet tellides. Olgu siis usutlus või loomingu käsitlus.

Kui suur on parnassi häälekandja tiraaž ja kui külastatav selle kodulehe-külg?

Loomingu trükiarv on praegu 1500 ja minu mulje järgi on see viimastel aastatel püsinud stabiilne. Vahest tänu sooduskampaaniatele. Soodustellimise võimalus peaks kohe tekkima. Igal juhul on see palju odavam kui niigi soodne numbri hind – 2.80. Kasutage seda! 2017. aastal oli kodulehel 16 114 pöördumist 10 260 kasutaja poolt.

Teatavasti oled ka ise kirjanik. Viimati jõudsid lugejate ette sinu kirjutatud novell „Toimetaja Ms Teik ja tema varjatud eraelu“³ ning sinu koostatud raamat „Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid“.⁴ Kas sul on ka praegu mõni kirjatöö käsil?

Karl Ast-Rumori loomingust ja seikluslikust elukäigust kirjutamisega tuleb uurimuslikult jätkata.

Alati on töös mitu asja, eelistatavalt eri žanrites, siis ei lõhu ennast väga ära. Üks annab teisele puhkust, kui just kiirustamise vajadus stressi või midagi veel hullemat ei tekita ja midagi tehtud ei saa. Aga kas neist kõigist ka ilmutamisväärset saab? Mõne nädala eest ilmus Karl Ristikivi esimene ajalooaineline triloogia mu saatesõnaga, suure vaevaga sai just käest antud tema kaasaegsete mälestuste kogumik „Kröits ehk Ristikivi“. Kõige hullem ongi koostaja, kommenteerija või saatesõna autori roll: kui ei saa ühe hooga lõpuni mindud, tuleb materjali juurde, kogu esialgne kava muutub kaleidoskoopiliseks, kõik tähtajad hakkavad venima ja kirjastajad on põhjusega vihased … Aga ajakirja nii teha ei saa, siin peab distsipliin tegelik olema. Kiidan ja tänan siin kolleege Loomingu toimetusest, kus vaidlustele ja viivitustele vaatamata on kõik tasakaalukad ja mõistvad.

Mu novellid või reisikirjad, mida Toomas Haug kunagi tänuväärselt nimetas „valdkondadevaheliseks“ materjaliks, on enamasti sündinud tähtajatult, muu töö kõrvalt lause või lõigu haaval. Muuseas, lugu Ms Teigist sai ootamatult järje, väljamõeldud tegelane kirjutas mulle vastu! See lõi tegelikult hinge kinni ja kui ma seda ühel ööl tundmatult aadressilt postkasti tekkinud lugu toimetaja Asta Põldmäele näitasin, siis otsustas ta selle jalamaid avaldada. Kasutangi juhust ja vannun, käsi Loomingul, et märtsinumbris ilmunud Milla S. Teigi „Ülestõusmine“ ei ole minu kirjutatud, nagu mõned arvavad. Aga ma näeksin meelsasti, et see novell saab Tuglase preemia. Huvitav oleks näha, kes seda vastu võtma tuleb.

Mida parasjagu loed ja mida järgmiseks tahaksid lugeda?

Loen Andrus Kasemaa „Minu viimast raamatut“ ja olen tänulik, et pealkiri on „ainult“ kirjanduslik ega peegelda tegelikkust. Mõtlesin, et Ristikivi mälestuste kogumiku koostamise järel saan lahti minu külge kinnistunud „pagulaskirjanduse uurija“ kuvandist, aga siis sattus riiulilt kätte kunagi Ameerikas antikvariaadist ostetud ungarlase Paul Tabori „The Anatomy of Exile“ ehk „Maapao anatoomia“. Ei saa lahti! Õnneks ei ole tegemist mingi ülekultiveeritud traumateooriaga. Mingite pakiliste tegemiste tõttu jäi pooleli David Beerlingi „Smaragdplaneet“ taimede ja Maa ajaloost, aga püsib visalt öökapil. Ühe käsiloleva arvustuse tõttu on laual lahti Penelope Hobhouse’i „Aianduse ajalugu“. „Fakultatiivselt“ tahaksin lugeda Philip Rothi ja Thomas Pynchoni romaane, midagi uuemast Iisraeli ja Maroko kirjandusest. Eesti kirjandus tuleb nagunii jooksvalt kätte, süveneda kõigesse küll ei jõua, aga selle lugemine ja püüd end kursis hoida on pigem töö ja kohustus. Samas – see on üks meeldivamaid kohustusi.

1 Pealelend. – Sirp 22. I 2016.

2 Janika Kronberg, Parnass ja agoraa. – Keel ja Kirjandus 2015, nr 4.

3 Janika Kronberg, Toimetaja Ms Teik ja tema varjatud eraelu. – Looming 2017, nr 9.

4 Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid. Koost Janika Kronberg. Go Kirjastus, 2017.