Liikumine suunaga sügavikku

Olga Tokarczuk mängib inimese põhiliste igatsustega, eriti sellega, et hing igatseb kehast vaba olla. Just seetõttu sunnib hing keha rändama, liikuma, kohti vahetama.

KÄRT HELLERMA

Kui Olga Tokarczuk aastal 2013 Eestis kirjandusfestivali „Prima vista“ külaline oli, tegi tõlkija Hendrik Lindepuu temaga Sirpi intervjuu, kus on põgusalt juttu ka romaanist „Rändajad“.¹ Kirjanik ütleb seal, et otsis selle romaaniga vastust küsimusele, mis sunnib inimesi rändama. Muu hulgas väidab ta, et kõik tema romaanid on „mingi maailmakorra otsimised“. „Rändajaid“ polnud Lindepuu siis veel eesti keelde tõlkinud, aga see oli juba ilmunud ja saanud 2008. aastal Poola ühe mainekama kirjanduspreemia Nike.

Intervjuus mainib autor sedagi, et tema kirjutuslaad pole kindlasti XIX sajandi romaanikirjaniku lineaarne narratiiv, sest „maailm, kus me elame ja mida ma kirjeldada tahan, pole selline lineaarne moodustis. Minu romaanide peatükid on pigem nagu Windowsi aknad, millele klikkides avaneb uusi maailmu, ning neid maailmu võib meie ees lahti olla ka rohkem kui üks“. Mitmest üheaegselt avatud maailmast võikski „Rändajate“ puhul lähtuda ja vaadelda, kuidas kirjanik oma otsingud on vormistanud.

Tokarczuki romaan ei koosne tõepoolest lineaarsetest tekstiüksustest, vaid meenutab fragmentaariumi, on kokku põimitud süžeejuppide niidiotstest, mis sirutuvad välja filosoofiliste vahepalade, justkui juhuslike tõdemuste või arutluste vahelt. See tähendab, et peatükid on kord pikad, kord lühikesed: mõned meenutavad novelletti, mõned miniatuuri, mõned suisa aforismi. Ometi on kompositsioon läbimõeldud ja Tokarczuki narratiivid lünklikule romaanikoele vaatamata vägagi elusad. Kui ka mõni lugu sihilikult poolikuks ja õhku jäetakse, et seejärel lasta lugejal tutvuda hulga muude teemade ja mõtisklustega, siis kedagi ei peteta: ükskord jõuab järg taas poolelijäänud looni, mis lõpetatakse elegantse puändiga. Seega annab teose ülesehitus märku, et see pole ainult esseistika – aeg-ajalt selline mulje küll jääb –, vaid esseistlik romaan.

Näiteks juhtub küllaltki romaani alguses mehega nimega Kunicki selline lugu, et tema naine ja laps lähevad maantee äärest kaduma. Neid hakatakse otsima. Seejärel liigub romaani sisu hoopis muudele radadele. Alles raamatu lõpuosas selgub, et kadunuks jäänud olid kolme päeva pärast välja ilmunud. Kus nad vahepeal olid, jääb siiski saladuseks.

Õige aeg ja õige koht

Inimlikku rännukihku põhjendab kirjanik nii: „Palju inimesi usub, et maailmas eksisteerib täiuslik punkt, kus aeg ja koht omavahel ideaalselt kokku sobituvad. Võib-olla seepärast lähevadki nad rändama, arvates, et isegi kaootiliselt liikudes suureneb tõenäosus selleni jõuda. Olla õigel hetkel õiges kohas, kasutada võimalust“ (lk 63).

Kuivõrd ammendav on selline seletus? Kas see tähendab, et kui aeg ja koht on „õiged“, siis lõpeb ka rändamine, siis jäädakse paigale, jõutakse „kuhugi“, mingisse Lõppu, kus rändamise rahutus vaibub? Ent kui küsida, kas rändamine üldse on eesmärgistatud tegevus, missugune oleks siis vastus?

Tokarczuk ütleb juba nimetatud Sirbi-intervjuus, et teda on mõjutanud Carl Gustav Jungi filosoofia. Jung on muuhulgas öelnud aja ja koha kohta nii: „Meie kujutlused ajast ja ruumist on ainult ligikaudsed ja selles osas on lai mänguväli relatiivsetele ja absoluutsetele kõrvalekalletele ning korrektiividele.“² Jung osutab, et ratsionalism ja doktrinarism on meie aja haigused, aga inimene peab endale aru andma, et pole mingit võimalust olla kindel asjades, mis käivad üle tema mõistuse. Sealt edasi on puhas subjektiivsus, millest võib tee minna nii tõe juurde kui ka spekulatsioonide rappa. Ometi meeldib mulle Jungi väide, et mütologiseerimine on mõistuse seisukohalt puhas spekulatsioon, aga hingele võib see olla tervistav.

Tundub, et tervistav on rännuhimule seletust otsides juba hinge mõiste mängutoomine iseenesest, kuigi Tokarczuk ega tema tegelased seda eriti ei tee. Autor on XXI sajandi moodne kirjanik, kes keskendub – vägagi teadlikult – pigem kehale. Näiteks saab lugeja üksikasjalikult teada, mis juhtub kehaga pärast surma, kui seda maha ei maeta, vaid sellest tehakse näituse­eksponaat. Keha mumifitseerimine ja topiste tegemine, samuti seesuguse tegevuse eetilisus on romaani teemade hulgas kesksel kohal.

Ent tagasi rändamise ja Jungi juurde. Kui mütologiseerimine tervistab Jungi väitel hinge, siis võikski lahutada selle, kuidas paistab rändamine mõistuslikule minale (tema ajab taga „õiget“ aja- ja kohapunkti) ja kuidas hingele (seda keegi täpselt ei tea, see kuulubki mütoloogia valdkonda). Võime vaid oletada, et hinge seisukohast ei pruugi üldse eksisteerida niisuguseid mõisteid nagu „õige aeg“ ja „õige koht“. Hing ei allu hõlpsalt mõistelisele lahterdamisele, pealegi käsitletakse hinge usu- ja pärimustraditsiooniti vägagi erinevalt. Kui sihilikult mütologiseerides oletada, et hing on nagu tuul, mida paigalseisus pole olemas, siis pole hingel ei „õiget aega“ ega „õiget kohta“, on vaid liikumine, liikuv õhk, eluhingus.

Tokarczuki tegelastele on maailm üsnagi argine koht, kus maksavad mõistuslikult seletatavad asjaolud, seetõttu seal arutlusi hinge üle eriti ei kohta. Näiteks teose ühe kummalisema tegelase doktor Blau eelduste kohaselt poleks hinge üldse vaja: „Kui see oleks sõltunud doktor Blaust, siis oleks ta loonud maailma teisiti: hing oleks võinud olla surelik – milleks meile üldse see? –, aga keha jääks surematuks“ (lk 101-102). Ent milleks meile keha surematus? Seda doktor Blau ei küsi.

Kuigi hing on vähemasti doktor Blau meelest midagi reliktset, asetab Tokarczuk juba teose algul lugeja vastamisi vägagi eksistentsiaalsete küsimustega, mis puudutavad inimese ja maailma suhet. Ega ta muidu meenutaks sugestiivselt, kuidas sattus kord lapsena olema õhtu hakul üksi. Laps tajus liikumatust ja liikumatusega kaasnevat pimedust eriti teravalt, sest pimeduse saabudes tabas teda ehe äratundmine – ta on olemas ja sellest pole pääsu: „Ma tahaksin ära minna, aga pole, kuhu. Üksnes minu olemasolu võtab selgeid kontuure – värelevaid, lainetavaid – ja see teeb haiget“ (lk 5-6).

Usun, et see tunne on paljudele tuttav ja mitte ainult lapsepõlvest. See kõneleb olemasolu piinast, kehasse suletud hinge väljapääsmatuse tundest. Kõige kättesaadavam lahendus sellest piinast pääseda või kõrvale hiilida on liikuda, sest maailm, maailma hing, liigub samuti.

Või teine näide. Romaanis võitleb väljapääsmatuse tundega ka Annuška. Et üldse kuidagi vastu pidada, vajab naine liikumist ja unustust. Ta sõbruneb kodutu naisega, sõidab rongidega linnas edasi-tagasi ja ööbima läheb koos kodutuga mahajäetud katlamajja. Kuigi tal on kodu täiesti olemas, igatseb ta vabadust oma raskest elust, oma saatusest, oma parandamatult haigest pojast. Lõpuks saab kohusetunne tema rännukihust siiski võitu ja ta läheb koju tagasi. Annuška on üks ausamaid rändureid ses romaanis.

Hinge iseseisvuse poole

Kirjanik näib pooldavat arusaama, et rändav keha elaks justkui rohkem kui paigale tardunud keha. Kas seetõttu, et hing on määratud liikuma ja keha ei peaks talle vastu töötama? Kas see on äkki ka kogu sporditegemise lipukiri? Siiski võiks rändamine olla mitte niivõrd sport, kuivõrd meditatiivne protsess. Siit on loogiline jõuda palverännu teemani, mida Tokarczuk ka mõnevõrra puudutab, aga teeb seda kahetiste tunnetega. „Pürgimine pühapaiga poole, sinna kohalejõudmine andis meile pühalikkust, uhus patte minema. Kas samalaadne asi toimub, kui me rändame patuste paikade poole? Ja tühjade ja kurbade poole?“ tsiteerib autor üht reisi­psühholoogia lektorit, kelle loengut ta refereerib (lk 137).

Sellega näib Tokarczuk jätvat palverännu otstarbekuse lahtiseks. Romaan paneb ometi mõtlema, kas pole igasugune reisimine sügavas sisimas võimalus unustada eksistentsiaalne vaev, mis tuleneb sellest, et ollakse sünnitud maisesse maailma, maiseks olendiks, määratud käima maiseid radu.

Inimene läheb liikvele, sest teab, et liikumine toob kergendust ja tervistab hinge. Paigal olles on maine vaev justkui kahekordne: ühelt poolt sisemine vaev ja teiselt poolt paigalolemise vaev. Mis on sisemine vaev? Võime nimetada seda individualiseerumise vaevaks, enda ja maailma vaheliste piiride tajumise vaevaks – just nendele piiridele Tokarczuk oma romaani alguses osutab. Need on piirid, mille üle pole meil kontrolli, mis on olemas meist sõltumatult. Liikumises, rändamises, on need kergemad taluda, sest liikudes need piirid ähmastuvad, tuues inimese maailmale, maailma tuumale justkui lähemale.

Ka Kunicki näite najal katsetaks kirjanik justkui liikumise mõeldavate suundadega, kohtade muutmisega mittekohtadeks, näidates mittekohtade võimalikkust ja ka võimatust. Naine ja laps olid „kusagil ära“, aga kus, see jääb teadmata mittekohaks.

Võib öelda (taas jungilikult mütologiseerides), et kirjanik mängib inimhinge põhiliste igatsustega, eriti sellega, et hing igatseb kehast vaba olla. Just seetõttu sunnib hing keha rändama, liikuma, kohti vahetama, tehes liikumisest ja uutest kohtadest paleuse. Liikumise sügavaim tähendus ongi küllap see, et tekib illusioon hinge iseseisvusest. See on üks põhilisi illusioone, mille säilitamist näib inimene vajavat kui õhku.

Hinge iseseisvust otsib ka endine vaalapüüdja, nüüdne praamijuht Erik: ka tema püüab oma praamiga suunduda mittekoha poole, võttes teise kalda asemel suuna ookeanile. Tulemuseks pole paraku vabadus, vaid sattumine politseikaatrite ja -helikopterite vaatevälja.

Niisiis, miks mitte mõelda, et hing tahab vaba olla nii naelutatusest kohtade külge kui võimalusel ka kehast endast? Miks mitte mõelda, et keha on vaid hinge satelliit, hinge külge haakunud lisand, mis nõuab endale ajalikus elus väevõimuga eluõigust? Muidugi, nii mõelda on taas mütologiseerimine, sest elame ju enamiku ajast mõistuse haardes ja keha võimu all.

On veel teinegi ideaal või püüdlus, mis peidab end liikumise sees: püüdlus keha ja hinge sellise ühendamise järele, et keha justkui kaob, liitudes hingega nii, et järele jääb hinge ja keha niisugune ühendus, kus keha liigub sama vabalt kui hing, moodustades hingega sünkroonis terviku.

Võib-olla hoiab liikumine tõepoolest hingetulukest loitmas ja paigalseis kustutab selle? Mida kiirem käik, seda heledam hingelõke? Kui ka niisugune seletus võib kuuluda mütologiseerimise valda, et pruugi see olla vale. Ja jälle tuleb appi Carl Gustav Jung: „Vajadus mütoloogia järele leiab rahuldamist sedavõrd, kuivõrd me formeerime endas maailmakäsituse, mis annab piisava seletuse inimliku eksistentsi mõttele universumis, maailmakäsituse, mille järgi hingeline terviklikkus tekib nimelt teadvuse ja teadvustamatuse koostööst.“³

Olenemata sellest, et Tokarczuk ei tegele „Rändajates“ kaugeltki mitte jungiliku mütologiseerimisega, vaid otsib maailmakorda pigem mõistusega selekteeritud informatsiooni abil (ja seda meetodit võib pidada pigem demütologiseerimiseks), jäävad romaanis kõlama rohked üldfilosoofilised teemad. Romaanide seas, mida olen viimasel ajal lugenud, on see kindlasti üks huvitavamaid.

1 Hendrik Lindepuu, Romaan kui maailmakorralduse otsing. – Sirp 23. V 2013.

2 Carl Gustav Jung, Mälestused, unenäod, mõtted. Kirja pannud ja välja andnud Aniela Jafféé, tlk Leo Metsar. Eesti Raamat, 2004, lk 270.

3 Samas, lk 304.