Lapsepilk laseb olla vaba ja julge

Lilli Luuk: „Meil on vabadus, meil on hääl, et kaitsta neid, kes ise ennast kaitsta ei saa.“

PILLE-RIIN LARM

Tagasihoidlikkus on meeldiv, kuid tänapäeval küllaltki ebatavaline. Friedebert Tuglase novelliauhinna salapärane laureaat Lilli Luuk esindab just seda tüüpi kirjanikke. Saagem tuttavaks.

Kirjanik Lilli Luuk

Erakogu

Teie sulest on ilmunud hulk novelle, Tuglase auhinnagi pälvisite juba teist korda. Ometi ei ole te kiirustanud omaenda raamatu avaldamisega ning ka avalikkuse eest näite pigem varju hoidvat.

Novelle on tõesti ilmunud ja tasapisi on mõte nende kaante vahele koondamisest hakanud ka kuju võtma. Eks näis, ehk aasta teises pooles? Mis puudutab küsimuse teist poolt … Autorina annan ma loo käest, kui see trükki läheb, ja sealt edasi on see juba lugeja oma. See, mida ma olen tahtnud öelda, on nendes ridades. Kui loole on midagi lisada, siis seda teeb juba lugeja oma elu ja olemise ja lugemuse ja kõige muu pealt.

„Kolhoosi missi“ tegevus leiab aset 1988. aastal ning „Augu“ tegevus pisut hiljem. Mõlemal juhul näeme toimuvat väga noore inimese pilguga, olgu siis teismelise või lausa lapse silmadega, ning avanev vaade on õigupoolest üsna jube – vist mitte isegi niivõrd aimatava sünge saladuse pärast, kuivõrd ümbritseva kalkuse pärast. Kuidas teile tundub, kas toonane kalkus erineb praegusest?

Need sündmused toimuvad ajal, mil Eesti ei olnud vaba. Okupeeritud ühiskonnas kuuluski inimene riigile, hirm võimu ja selle vägivalla ees oli kogu aeg kuklas, tajutav, kui mitte sõnastatav. Täna on täiesti teisiti: meil on vabadus, meil on hääl, et kaitsta neid, kes ise ennast kaitsta ei saa. Lapse silmadega saame maailma vaadata küll ainult lühikese eluperioodi vältel, aga see-eest on taju ehk kirkam kui hiljem. Hea, kui seda kogemust päris ei unustataks, vaid kasutataks, et pilk selgena hoida, vaba ja julge olla nüüd, kui see on lihtne.

Millised on teile kõige tähtsamad raamatud?

Lugemine annab tiivad, aga häid autoreid on nii palju! Loen üsna läbisegi – mis vanadest või moodsatest teostest huvi tekitab, selle võtan. Mõned autorid jäävad korduma, meeldib näiteks põhjamaade kirjandus: Tommi Kinnunen, Katja Kettu, Herbjørg Wassmo jt. Loen hea meelega nii suure müügiedu saavutanud hitte kui ka klassikat. Voodi kõrval on virn, kust mõned raamatud pole veel riiulisse pääsenudki. Ene Mihkelsoni intervjuude kogumiku võtan näiteks tihti kätte, nii tema luule kui ka romaanid on mulle olulised. „Eesti novelli“ kogumikud on aidanud leida tee mitme uuema Eesti autori juurde. Selle kohta, mida ma ise kirjutan, lugemisvara vahest siiski palju ei ütle. Tunnen pidevat vajadust ka hea kunsti, teatri ja looduse järele. Meil on see kõik olemas – ja see annab väga palju.