Lapsed! Täna uurime seda, kelle nime ei tohi nimetada

Joost de Vries pilab satiirilises, et mitte ütelda mürgises romaanis „Vabariik“ Hitleri-uurijate kaudu võltse eluhoiakuid ja akadeemilisse maailma kapseldumist.

VALNER VALME

On tavaline, et kirjanik esitab romaanis mingi versiooni endast. Vaatame lähedale ja näeme Peeter Sauterit, vaatame ajas ja kohas veidi kaugemale ja näeme Charles Bukowskit, kui nimetada ainult kaht. Mingis mõttes kirjutavad ju kõik kirjanikud endast, avades maailma iseenda kaudu, ometi ei kattu ükski raamatu­mina pärisisikutega, isegi kui nende nimi on Peeter Sauter nii elus kui ka kirjanduses.

Ka lõpututes omaelulugudes ei kattu autor kujutatuga, sest enamasti kiputakse end ilustama. Sauter ja Bukowski lähevad teist teed, madaldades end: nad ei vaiki maha madalseise, analüüsivad piinlikke detaile, salgamise asemel rõhutavad joomist ja vaesust ning vaimseid tupikuid.

Kas nats natsid või tõsised akadeemikud?

Hollandi menukirjanik Joost de Vries läheb kolmandat teed: tema kisub end kaheks ja naeruvääristab mõlemat poolt. „Moodsa aja“ sarjas ilmunud romaanis „Vabariik“ (originaalis 2013) asetab ta keskmesse jabura tegelase, Hitleri-uuringute ajakirja Uneskõndija peatoimetaja Friso de Vosi, kes näeb kirjelduse järgi välja nagu kirjanik Joost de Vries. Blond ja tervisest pakatav aarjalane. Aga mitte nats! Peategelane on justnagu täiesti tõsiselt võetavate akadeemiliste, tegelikult küll pigem ajakirjanduslikult lopsakate ambitsioonidega oma uurimisala fanaatik, kes kohkub Viini Hitleri-uurijate konverentsil „Ajaloo lõpp“ ära, kui satub ühe vanakraami­poe keldris tõeliste harrastusnatside salastaapi.

Valida teemaks Hitleri-uuringud on isegi satiirilise romaani puhul julge temp. Ma ei tea, kui lihtne oli seda romaani näiteks Facebookis promoda. Hitler on ju nagu Voldemort, kelle nime isegi negatiivses kontekstis tänases välja­timmitud maailmas enam nimetada ei tohi. Konverentsi pealkiri „Ajaloo lõpp“ märgib ühtlasi ajaloo lõppemist Hitleriga tema uurijate silmis (kas nad ehk ikka ei ole südames, alateadlikultki, Hitleri-kummardajad?) ning uuritava valdkonna suletust, piiratust, mõttetust. Mõlemad tähistused koondab füüreriuurijate ajakirja nimi: nad on pimestatud, lummatud uneskõndijad, kes tuhnivad paha mehe elu tähtsusetutes detailides, suutmata juba ammu teha üldistusi ajaloolise isiku mõju kohta maailmale tema eluajal ja pärast seda.

Joost de Vriesil on seega küllaga põhjust oma tegelaskuju/teisiku üle nalja heita, sest eks ta ise tegelnud „Vabariiki“ kirjutades sama uurimisvaldkonnaga, millega Friso de Vos. Üksikasju Hitleri elust tuuakse lugejanigi.

Kas kujutate ette, et tänapäeva Euroopa teadlased võiksid korraldada päriselt Viinis Hitleri-uurijate konverentse? Arvate, et seal ei ole natsismihõngu? Vastupidi, mõnel aastal arutavad samad teadlased seal ka latentse rassismi üle Jane Austeni teostes.

Joost de Vries astub sammu edasi ja loob oma eneseparoodilisele peategelasele Friso de Vosile veel teisiku Philip de Vriesi, kes on tühjem ja lahjem, aga kõvasti pürgivam ja lausa tõusiklik kuju. Ta ei ole lihtsalt teisik, ta on ka rivaal, kes ilmub välja ja võtab üle de Vosi rolli romaani Hitleri-uuringute ringkonna kumiiri Josip Briki soosikuna. Võimas, vastupandamatu ja alatasa hullu nalja viskav Brik sureb tragi­koomilisel viisil üsna raamatu algul. Tema avarat mantlit ihkaksid oma selga kõik Hitleri-uurimuse jüngrid. Briki tegelik sõber, protežee ja kolleeg on aga Friso de Vos.

Spiooniromaani paroodia

Kibe on Friso de Vosi üllatus, kui ta saab tagantjärele teada, et Briki matusel kõneles tema asemel keegi Philip de Vries, kes nimetab end Briki usaldusaluseks ja jüngriks, kellest aga keegi seni kuulnudki pole. Sest too on tavaline tudeng. De Vos ise oli samal ajal Tšiilist saadud viirusega siruli. Tšiili läks ta veel Briki mahitusel, kohtuma täitsa tavalise mehega, kes kannab rahumeeli eesnime Hitler. De Vosi plaan oli teha tolle Hitleriga intervjuu oma ajakirja. Tšiilis juhtub veel mõndagi. Suhteliselt õhuke teos on täis topitud kõiksugu intsidente ning ka selliseid olukordi, mis esmapilgul ei tundu süžeed edasi viivat. Nende seikade roll on anda aktsent teose üldisele jaburale tonaalsusele. Ja kuhu seda sündmustikku viiagi? Kui selgeks see Hitler peaks saama? Siinkohal tuleb mängu romaani teine kandev meetod: panna lisaks ühiskondlikule satiirile püsti äraspidine, napakas spiooni­narratiiv.

Põnev ja naljakas on hoogu koguv rivaliteet. Esialgu ei taha Friso de Vos teisikust midagi teada. Tolle kõnet ja esinemisi jälgides taipab ta õige pea, et tegu on puhtakujulise šarlataniga, kes ei tundnud iidol Briki rohkem kui tudeng õppejõudu tavaliselt. Tegemist pole isegi särava uurijatalendiga. Philip de Vries pelgalt kasutas soodsat olukorda, kui tõeline Briki-spets oli tõvega eemal, ning hüppas rambivalgusse. Selleks ei pea isegi halb inimene olema, kõigest edev. Tagatipuks peavad paljud matusel ja telesaates esinenud de Vriesi de Vosiks. Kui tõsiselt saab lugeja selliseid teisikumänge võtta? Üldse mitte, sest meenugu Mark Twaini „Prints ja kerjus“ või Jaak Joala filmis „Teisikud“ või miljard muud süžeed, isikuvahetusse on tobedus sisse kirjutatud. Joost de Vries ei liialda seejuures sisuliselt: mõlemad tema teose kangelased-kloonid on sama ala mehed, keda pole keeruline vahetada ja segi ajada. Autor annab protsessile värvi psühholoogiliste mängudega: Briki surma järel lahkunu paremaks käeks pürgija ihkab iga hinna eest Briki tõelise soosikuga ühendust võtta, seevastu soosik esmalt väldib konkurenti, siis aga püüab teda alistada, tehes seda üliküünilisel moel.

Lugedes on tunda naudingut, millega autor on pöördeid sisse toonud. Kibestunud Friso de Vos haub kättemaksu ja otsustab omakorda üles astuda Philip de Vriesina, mängides lolli ja keerates kokku sigadusi, peaasi et kahjustada rivaali mainet. Või kahjustab ta hoopis enda oma?

Jawohl, Führer!

Akadeemilise maailma pihta suunatud lopsaka huumori poolest meenutab „Vabariik“ David Lodge’i „Väikest maailma“, aga seal, kus Lodge on maitsekas (ehkki terav ja vaimukas), läheb Joost de Vries kohati üle piiri. „Vabariik“ võib häirida ilmselt mitmetest ühiskonnakihtidest ja erisuguse ellusuhtumisega lugejaid. Näiteks näeb Hitleri-uuringute konverents välja nagu edumeelsete kõrghipsterite kokkutulek, kus on ka viimase peal kultuurikava, moodsat kunsti ja lavastust. Kujutlegem Hitleri-uuringute pesa näiteks Puändi raamatupoe või Pudeli õlleka naabruses Telliskivi kandis. De Vries keerab iroonia punasesse, tuues konverentsile luusima Hollandi ultraparempoolse poliitiku Geert Wildersi, andes selle kaudu ühese hinnangu konverentsi tähendusele reaalses maailmas. Muidugi liiguvad niisugusel suursündmusel ka päris kriminaalid, kes ajavad taga oma Püha Graali või Agra aaret. Tuleb ette groteskseid stseene ja fantastilisi fiaskosid.

Tähtsusetu valdkonna süvauurijad on satiirikule kerge saak: hajameelsed professorid, nohikud, kelle terviklik maailmapilt on valitud uurimisalasse süvenedes ahenenud. Joost de Vries õnneks mõistab seda. Et tähtsusetuks valdkonnaks on valitud ajaloos kahjuks liiga tähtsat rolli mänginud Hitler, on irooniline hüperbool, mille sees keeratakse kruvi lõpuni. Näiteks visatakse Tšiilis nalja Hitleri-nimelise baaripidaja aadressil, vastates tema palvetele kohvi tuua: jawohl, mein Führer! „Aga sellest ei maksa nüüd numbrit teha. See oli selline, kuidas öelda, kontorihuumor. Nagu see, kui keegi suhkru ja soola topsides ära vahetab, nii et segad kohvi sisse vale asja. Sel polnud juutide mõrvamisega mingit pistmist“ (lk 126).

Nii pole ka Joost de Vriesi romaanil tegelikult mingit pistmist Hitleriga, küll aga kallutatud ajalookäsitlustega, akadeemilise maailma irdumisega tõsiselt võetavast teadusetegemisest (tõde, mitte sensatsioon!) ja ühiskondlikust missioonist (planeedi päästmine!) ning valge inimese enesekesksusega. Loomulikult töötab nende ilmingute kujutamine ainult ogaral, iroonilisel viisil, teisiti muutuks romaan õõnsaks. Eks ole huumor ka lihtne taganemistee: ma tegin ainult nalja! Aga nalja peab teha oskama ja Joost de Vries oskab: üle võlli, peenelt, parasjagu brutaalselt.

Katrin Kerni tõlge on meeldivalt ebakonventsionaalne, dialoogid ei ole liiga kirjakeelseks timmitud (seda juhtub sageli), leidub erinevaid argoosid ning lihtsad ingliskeelsed väljendid on jäetud tõlkimata. Hea küll, mõni joone­alune võiks ehk olla, aga nojah, meil on Google.