Kutse dialoogile

ANNELI KÕVAMEES

Kirjandusteadlase, germanisti, kriitiku ja kultuurivahendaja Aija Sakova (1980) esimese eestikeelse raamatu kaanelt vaatab vastu telefoni kõrvalt korraks eemaldanud noor naine, kes vaatab kutsuvalt vaatajale otsa. Kaanel on kujutatud Valeriy Sakovi 1985. aastast pärinevat maali „Dialoog“. Kogumikku võibki võtta kui kutset dialoogile, mõttevahetusele nii kirjanduse, kirjaniku, iseenda kui ka ühiskonnaga.

Kuraditosinat aastat hõlmav kogumik on jaotatud neljaks. Esiteks „Valu, mälu, kirjandus“, mis koondab arvustusi, artikleid ja kõnesid Ene Mihkelsoni, Ingeborg Bachmanni, Christa Wolfi ja Viivi Luige loomingust. Selles alaosas peegeldub autori viimaste aastate üks peamisi uurimissuundi: 2014. aastal kaitses ta Tartu ülikoolis doktoritöö,¹ mis, nagu selgub sissejuhatust asendavast vestlusest Joonas Hellermaga, peaks peagi ka eestikeelsena lugejate ette jõudma.² Teine osa „Otsides dialoogi“ sisaldab valitud arvustusi tänapäeva eesti ja saksa kirjandusest: käsitletakse Thomas Brussigi, Peter Stammi, Toomas Raudami, Mari Saadi, Igor Kotjuhi, Kärt Hellerma ja Maarja Kangro teoseid. Kolmandast osast „Kohtumised“ leiab valitud intervjuud kirjanike, uurijate ja kultuurivahendajatega, vestluspartnerite seas on Liina Lukas, Jaan Undusk, Ulrike Plath, Harry Liivrand, Kristel Pappel, Toomas Täht, Deniss Ojastu (Rutšeikov), John Deely, Roger Parent, Ene Mihkelson, Peter Stamm, Wolf Biermann, Mart Laanemäe, Katrin Kaugver ja Margit Sutrop. Neljas osa „Seisukohavõtt“ koondab arvamuslugusid eestlusest, kultuurist ja kõrghariduskultuurist.

Kogumikus mõnevõrra muudetud kujul ilmuvad artiklid on varem avaldatud valdavalt ajalehes Sirp. On ka varem avaldamata tekste, peamiselt esimeses ja kolmandas alaosas. Lugedes kogumiku artikleid järjest, hakkasid eeskätt esimeses alaosas silma mõned mõttekäigulised kordused ja sama tsitaadi taaskasutused (nt lk 32 ja 80−81). Sõltub muidugi lugejast ja sellest, kuidas kogumikku loetakse – üksikuid artikleid noppides või järjest –, kuid terviku seisukohalt andnuks ehk tihedam komponeerimine ja ühtlustamine kontsentreerituma tulemuse.³

Laia autorite ringi hõlmavas kogumikus on fookus seatud, nagu nähtub ka kogumiku pealkirjast, kolme peamise komponendi – valu, mälu ja kirjanduse – suhetele. Läbiva joonena tõuseb esile kirjanduse-kirjaniku roll ja funktsioon. Nii näiteks nähakse kirjandust kui üht viisi tegeleda minevikuga, mineviku­traumade ja (valusate) mälestustega: „Kirjandus saab meenutamise kaudu pakkuda võimalusi isiklike ja seeläbi ka kollektiivsete minevikutraumade läbitöötamiseks, mineviku lepitamiseks olevikuga“ (lk 10). Õigupoolest ongi alles valukogemuse ning oma aega puudutavate kannatuste taas esiletoomise kaudu võimalik teha meie kaasajale tähtsaid probleeme nähtavaks või märgata varjatud seoseid mineviku ja tänapäeva vahel (lk 29). Sõnastatakse ka kirjaniku kreedo: „Kirjanikul on vajadus kõnelda asjust, millest õigupoolest on võimatu rääkida. Kõnelda valust, aga mitte kunagi kaeveldes ega otsesõnu. Sest kirjaniku ülesanne ei saa olla kirjeldamine, vaid kujutamine ja näitamine. Eeskätt valu näitamine, sest selle kaudu on lugejatelgi võimalik nägijaks saada“ (lk 19). Ehk siis (hea) kirjandus on selgelt midagi palju enamat kui pelk meelelahutuslik kirjatähtede rida, see võib olla valus ja raputav,⁴ sundida endasse vaatama ja maailma mõtestama, kusjuures „hea kirjandus ongi enamasti isiklik“ (lk 127).

Kirjanik ja kirjandus kutsuvad mõttevahetusele, nii nagu on oluline ka kirjandusuurija dialoogiline roll: „Igal juhul on mulle ääretult oluline, et kirjanduse uurija suudaks kõneleda ühiskonnaga, inimestega. Teisisõnu see, et kirjandusuurija töö jõuaks ühel päeval ringiga ikkagi tagasi inimesteni, mitte ei jääks lihtsalt (vahel ka õõnsalt) kõlavateks sõnadeks paberil või online-väljaandes“ (lk 15). Kogumiku autor on astunud dialoogi näiteks Eneken Laanese ja Jaak Tombergiga, kelle doktoritöödest⁵ tõukuvalt arendab edasi oma ideid essees „Lühis kui lepitava kirjanduse tööriist“. Teisal on Walter Benjamini nimetatud üheks filosoofiliseks mõttekaaslaseks kirjanduse käsitlemisel (lk 11). Siinkohal võiks temaatiliselt haakuvana ära nimetada ka Maarja Hollo, kes küll kogumikus märkimist ei leia, aga kelle doktoritöö⁶ ja artiklid samuti mälu ja traumaga süvitsi tegelevad. Eesti kirjandusteaduses on vastav temaatika selgelt esiplaanil, kui lisada siia veel näiteks Tiina Ann Kirsi tööd. Kirss on ka olnud nii Sakova kui ka Hollo doktoritöö üks juhendajatest.

Kirjandus on suhtluspartner, võimaldades tegeleda muu hulgas iseenda ja/või valusate mälestustega. Kirjanikku ladestunud (isiklik) aines jõuab läbimõeldu ja kirjutatuna teosesse, mis astub dialoogi lugejaga, kes loetust mõjutatuna astub omakorda mõttevahetusse teistega. Nii võib tulemuseks olla lõputu dialoogide jada.

Dialoog eeldab ühise keele olemasolu. Mõistmata keelt, milles kõneleb autor, ei ole võimalik mõista ka teksti, siseneda autori loodud maailma. Sakova kogumikus annavad tooni saksa(keelsed) autorid ja ka allikad. Püstitatakse otsesõnu küsimus, miks õppida saksa keelt, lugeda saksakeelset kirjandust ning tunda huvi saksa kultuuri vastu (lk 240). Autori lühike vastus on, et see rikastab, millele järgneb pikem arutelu saksa keele tähendusest eeskätt Eesti kontekstis. Saksa keele ja kultuuri vahendajatel on ajajärgul, mil saksa keele oskajaid leidub aina vähem (Jaan Undusk on sellega seoses rääkinud koguni keelepuudest⁷), seetõttu eriti suur vastutus. Vahenduste kaudu avanevad lugejatele maailmad, mis muidu jääksid avastamata. Kogumik pakub võimaluse siseneda saksa kultuuriruumi, aga mitte ainult.

Saksakeelsuse kõrval puudutab autor ka tänapäeval aina domineerivamat ingliskeelsust (nt lk 248). Kindlasti ei jäta kõrghariduses ja teadusalal tegutsejaid külmaks ingliskeelse kõrghariduse temaatika ja küsimus tipptasemel eestikeelse teaduse tegemise võimatusest või võimalikkusest. Kogumiku autor toob välja oma seisukoha, millega kõik asjaosalised ei pruugi nõustuda, ent üleskutset haritlaste ja teadlaste mõttevahetuseks toetavad kindlasti kõik.

1 „Ausgraben und Erinnern. Denkbilder des Erinnerns und der moralischen Zeugenschaft im Werk von Ene Mihkelson und Christa Wolf“ („Väljakaevamine ja mäletamine. Mälutöö ja moraalse tunnistamise mõttepildid Ene Mihkelsoni ja Christa Wolfi romaanides“).

2 Raamat on ilmunud saksakeelsena Tartu ülikooli dissertatsioonide sarjas ning Göttingeni kirjastuses Vandenhoeck & Ruprecht (2016).

3 Nähtavasti on lähtutud põhimõttest, et kogumik on üksikute artiklite summa, s.t artiklid on üksteisest sõltumatud. Seda muljet toetab asjaolu, et iga artikli juures on toodud allikaviited täiskirjena (nt Eneken Laanese doktoritöö viide täiskujul lk 36 ja uuesti lk 64).

4 Kogumiku autor on näiteks märkinud Ingeborg Bachmanni teosega seoses: „Ja olge hoiatatud, romaani „Malina“ lugemine võib osutuda ka teile lugejana nii valusaks kogemuseks, et peate raamatu korduvalt käest panema ja ise pisarateks, nutuks muutuma“ (lk 85).

5 Vastavalt „Lepitamatud dialoogid. Subjekt ja mälu nõukogudejärgses eesti romaanis“ ning „Kirjanduse lepitav otstarve“ (mõlemad 2009).

6 „Romantiline subjekt, mälu ja trauma Bernard Kangro sõjajärgses loomingus“ (2016).

7 Jaan Undusk, Kuidas kirjutada mõttelugu Eesti pinnalt. – Postimees, 20. X 2017.