Külaskäik surma juurde

Rootsi kirjanik Agneta Pleijel kirjeldab romaanis „Kaksikportree“ krimikirjaniku Agatha Christie ja kunstniku Oskar Kokoschka kohtumisi.

KATRIN PAUTS

„Aa, Kokoschka? Tean seda nime küll,“ kinnitab mu tšehhi sõber, kuna olen seda raamatuülevaadet kirjutades parajasti Prahas. Midagi muud ta kosta ei oska, kuigi niipalju on kursis küll, et „see Kokoschka polnud vist mingi klassikaline tüüp, vaid selline moodne“. Sellest saan aru, et vähemalt Kesk-Euroopas ei ole kunstnik Kokoschka mingi tundmatu nimi, kuna mu sõber on üsna kultuurikauge, elukutselt programmeerija. Mulle oli Oskar Kokoschka nimi aga Agneta Pleijeli romaani lugemiseni täiesti tundmatu. Kangastus hoopis Jaroslav Hašeki „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil“, kus keegi poolearuline Kokoška tänaval koerasitta korjab.

Kui maailmakuulus Austria kunstnik Oskar Kokoschka jääb keskmisele eestlasele obskuurseks kujuks, siis vähemasti Pleijeli romaani „Kaksikportree“ teine peategelane, briti krimileedi Agatha Christie siin küll tundmatu pole. Tema teosed on eesti keeles saadaval, enamik mitmes kordustrükis. Küllalt palju on tänu biograafilistele teostele teada ka Christie elust.

Ka rootsi kirjanik Agneta Pleijel saab eestlastele peagi palju tuttavamaks, kuna saabub Tartusse „Prima vista“ kirjandusfestivalile. „Prima vista“ kodulehel seisab kirjaniku tutvustuses, et tegemist on silmatorkava autoriga, kes hiilgab mitmes žanris. Oma riiulistki leidsin ühe Pleijeli teose – Varraku allahindluselt ostetud autobiograafilise „Ennustuse“, kus kirjanik jutustab oma kujunemisloo. „Kaksikportree“ on samuti lummav lugemisamps ning osa sellest võlust saab kirjutada Anu Saluääre ladusa ja tundliku tõlke arvele.

Kuus fiktiivset kohtumist

Oskar Kokoschka (1886–1980) oli isa poolt tšehhi päritolu maalikunstnik, näitekirjanik ja poeet, kes sündis Austrias ning jõudis elu jooksul mitu korda emigreeruda. Natside võimu eest pages Kokoschka Prahasse, sai Tšehhoslovakkia kodakondsuse, abiellus tšehhi naisega, kellega kolis Šotimaale ning sealt omakorda lõpuks Šveitsi, mis jäi tema viimaseks elupaigaks. Tema teoseid, mis on üle maailma mainekates muuseumides laiali, on nimetatud „intensiivseteks“ ning see kehtib ka Pleijeli huviobjektiks saanud Christie portree kohta. Diletandil on keeruline kunsti kirjeldada, aga midagi ilusat või lipitsevat selles kujutises igatahes ei ole. Kokoschka portreedelt hoovavat surmalehka, lugesin kusagilt – inimesed olevat seal mitte ainult nagu surnud, vaid ka juba veidi roiskuda jõudnud.

Pleijel on suure veenvusega kirja pannud Christie ja Kokoschka kujuteldavate kohtumiste loo: kuus seanssi ehk kuus peatükki raamatus, kus Kokoschka Christiet maalides temaga elust ja maailma asjadest jutleb. Pakun, et paljude mõtiskluste puhul on tegemist, nagu selle žanri puhul ilmselt tavaline, siiski Pleijeli enda sisemaailmaga. Kust mujalt need ammu surnud inimestele projitseeritud mõtted tulla võiksidki.

Rootsi kirjaniku ja kultuuriajakirjaniku Agneta Pleijeli sulest pärineb romaane, luulet, näidendeid ja arvustusi. Eesti keelde on varem jõudnud tema romaan „Talv Stockholmis“ Irja Kiisküla ning kaheosalise autobiograafia esimene osa „Ennustus. Ühe tüdruku mälestused“ Kadi-Riin Haasma tõlkes.

Göran Segeholm / Prima Vista

Et Kokoschka maalis Christie portree krimikirjaniku lapselapse tellimusel, on fakt. Kui Christie tütre Rosalindi poeg Mathew Pritchard tegi 1969. aastal Londonis tollal 83aastasele Kokoschkale ettepaneku maalida juubeli puhul 80aastaseks saavat Christiet, oli kunstnik esiti tõrges. Ka Christiele ei olnud mõte algul mokkamööda, aga lõpuks kaks geeniust siiski kohtusid (kas ka tegelikult, ei ole teada). Pikkadel maaliseanssidel on tarvis ometi millegagi ebamugavat vaikust täita. Kokoschka ja Christie teevad seda viskipudeli – sellest olla rüübanud ainult kunstnik – seltsis juttudega „surmast, armastusest ja kunstist“. Pleijel osutab nende suurele erinevusele isiksustena juba dialoogi avalausetes. „Te ei arva ometi, et meie kohtumine on juhus,“ lausub Kokoschka. Christie vastab, et muidugi on see juhus: „Te saite tellimuse ja võtsite selle vastu.“ Kunstnik protestib seepeale, et kirjanik ülehindavat juhuseid.

Empaatiliselt kirjutatud õblukest romaani on kerge lugeda. Jumal teab, kas ja mida need kaks eluõhtul loomeinimest päriselt rääkisid, kuid Pleijel on juhtinud igatahes tänuväärselt tähelepanu huvitavatele eraelulistele seikadele mõlema elus. Juttu on Christie ja Kokoschka erinevast taustast (üks sündis jõukas, teine väga vaeses peres), Kokoschka hullumeelsest armuloost Alma Mahleriga jms. (Alma, Kokoschka elu armastus, leidis lõpuks teise mehe ning meeleheitel kunstnik lasi endale lohutuseks valmistada elusuuruses Alma-nuku. Sellele skandaalsele armuloole on Pleijel rohkesti tähelepanu pööranud.) Ka kunsti ja elu suhtest on neil erinev arusaam. Pragmaatilise Christie arvates on elu ja kunst lahutatavad ning ennast ta kunstnikuks ei pea, vaid pigem käsitööliseks, kes kirjutab raamatuid, kuna see on talle jõukohane ja sobiv tegevus, aga kirgliku Kokoschka meelest on elu kunst ja vastupidi.

Kui portree valmis sai, olevat kirjanik ja kunstnik sõpradena lahkunud ja kirjavahetust pidama jäänud.

Surma ooteruumis

Seesugust žanri lugedes tahaks alati teada, mis nimelt köitis kirjanikku just nende inimeste juures. Peab ometi olema mingi ajend, miks üritada kellegi pähe pugeda – mingi äratundmine, peegeldus iseendas? Ilmselt esitavad Pleijeli austajad talle „Prima vistal“ selle küsimuse. Eks ole üks samastumiskohti ilmselt eluõhtu ja lahkuja pilguga ajas tagasi vaatamine. Pleijel on praegu ise ligikaudu sama vana nagu Christie ja Kokoschka portree maalimise ajal, natuke üle kaheksakümne.

Rootsi ajakirjanduses on Pleijel pajatanud, et oli paar aastat tagasi puugihammustuse tõttu tekkinud meningiidi tõttu surmasuus – intensiivravipalatis, teadvuseta, kunstlikul hingamisel, pääses lõpuks vaevu eluga. Taastumiseks kulus mitu kuud. Pääsemise eest tuli maksta kõrget hinda: tasakaaluhäired ja ränk mälukaotus. Pleijeli sõnutsi olevat ka tema isiksus muutunud, nimelt palju rahulikumaks, leppivamaks ja sise­kaemus­likumaks. „Need nädalad olid nagu külaskäik surma juurde,“ on ta öelnud. Ta olevat aru saanud, et surma ei ole tarvis karta – sa lihtsalt haihtud ja sellest ei sünni midagi traagilist. Vahest saab selle lausega kokku võtta ka „Kaksik­portree“ iva, kuna, nagu aru saan, hakkas ta seda raamatut kirjutama või vähemasti käsikirja viimistlema pärast oma surmalähedast kogemust.

Romaani vaikiv tegelaskuju, Agatha Christie portree, peaks tänapäevani olema Mathew Prichardi valduses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht