Kuidas ma Jaap Blonkiga intervjuud tahtsin teha

Jaap Blonk: „Olen vananev artist, keda välisilm üha enam ja enam hülgab. Ainuke, mis mind päästa võib, on pühendumine loovtööle.“

SIIM LILL

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama Hugo Ballist (jolifanto bambla o falli bambla), kelle kohta Hermann Hesse on öelnud, et tegu on ühe suurima saksa kirjanikuga.1 Ball omakorda pani kirja Hesse eluloo.

Mõnda aega tagasi otsisin Balli ülal põgusalt tsiteeritud luuletuse „Karawane“ lindistusi. Internet on neid täis: kontrabassid, saksofonid, orkestrid, ameeriklased, sakslased, kostüümid, raamatukogud, kontsertsaalid – vali ainult ise esitaja, atribuutika ja koht. Kõige rohkem köitis mind BABA-OEMFi-nimelise kollektiivi albumilt „Six Sound Poems by Hugo Ball“ (ee „Kuus kõlaluuletust Hugo Ballilt“) leitud versioon.2 Tolle trio üks liige on Jaap Blonk.

Dadaistide algatatud impulss võib ju olla vaibunud, aga tegelikult ei ole see kuhugi kadunud. Muidugi on palju varajaste dadasündmuste pelgalt ajaloolisest huvist (taas)lavastamist, aga käimapandu elab edasi. Ka Eestis. Tuleb lihtsalt üles otsida Jaan Malin! Üleilmselt laiendatud koosseisus võis teda kohata 2017. aasta „Prima vista“ ajal Tartu tänavatel, lisaks ilmus toona rühmituse DAstrugistenDA tekstikogu.3 Jaap Blonk on selle elava impulsi üks eredamaid esindajaid. Nädalakese pärast esineb ta „Hullunud Tartu“ festivalil, enne korraldab aga Tallinnas töötoa.

Hollandi päritolu muusik, etenduskunstnik ja häälutaja Jaap Blonk.

Etang Chen / www.jaapblonk.com

Blonki artistitee algas Utrechti ülikoolis, kus ta sattus 1970. aastate lõpul matemaatikaõpingute kõrvalt luuletöötuppa. Sääl sai ta valida ettekandmistekstiks Balli oma, mida too 1916. aastal Zürichis dada sünnikohas Cabaret Voltaire’is oli esitanud. Seejärel kuulis ta ühel luuleõhtul loetavat teise dada ja häälutamise suurkuju Kurt Schwittersi „Ursonaati“ (mida hiljem ise korduvalt ette kandnud ja ka lindistanud). Sellega oli käsi eksperimentaalkunsti kuradile antud. Tema esmaseid esinemiskatseid saatis enamasti kuulajate heakskiit, kuigi tuli ka soojendada punkbände, kelle publik tavatses teda loopida pudelitega ning ta lavalt maha röökida. Aastatega kasvatas Blonk enesest häälutamise meistri.

Jaan Malini sõnul on häälutus katse jõuda kõne-eelse kommunikatsioonini. Blonk ütleb, et häälutamine on vanim luulevorm, mis läheb tagasi arhailise šamanistliku kõrilauluni. Dada oma mässumeelsuse, vabaduse ja huumoriga andis tõuke, ent Blonk ei peatunud seal. Ta tegeles muusikaõpingutega: muusikainstrumendid said esinemiste pärisosaks, komponeerimisest harjumus. Improvisatsioon, matemaatika, tänapäevane muusika ja kirjandus lisasid omi tahke. Arnold Schönberg, James Joyce, Lou Reed, Gertrude Stein, Alfred Schnittke, Raymond Queneau, Pelle Gudmundsen-Holmgreen, Theo van Doesburg, Paul Klee, Can, Ernst Bloch, Frank Zappa, Samuel Beckett, Cecil Taylor – loetleb ta ise enda mõttemaailmaga resoneeruvaid nimesid.

Nüüd siis intervjuu kohta. Õigupoolest pidi selle tegema keegi teine, aga „Hullunud Tartu“ hullutab inimesi ja keerukaid teid pidi asusin koostama küsimustikku, mida selleaastaselt peaesinejalt küsida. Ikka eesmärgiga jõuda tema sisemusse, panna paika ajas kulgemise tee ja leida ajatud puutepunktid. Kuulasin Blonki heliplaate (lastega kuulamiseks soovitan kindlasti koos üleilmsete häälutajatega 2004. a lindistatud heliplaati „Five Men Singing“ (ee „Viis meest laulmas“)), lugesin varasemaid intervjuusid ja vaatasin tema visuaalse luule pilte.4 Olin enda üle uhke, sest mõtlesin, et mu kavalatest küsimustest saavad alguse vastused, millest omakorda hargnevad täpsustavad küsimused. Mind tabas eufooria (blago bung blago bung).

„Rohelised surevad sügisel rohelised surevad sügisel / Kelle asi see kelle asi see“, laulab Velikije Luki.

„Minu lindistused, raamatud ja visuaalne töö tähendavad mulle palju enam kui esinemised. Nõnda ei ole ma eriti innukas vastama paljudele küsimustele oma esinemiste kohta. [—] Olen vananev artist, keda välisilm üha enam ja enam hülgab. Ainuke, mis võib mind päästa, on pühendumine loovtööle. Seega: intervjuud, milles pean kordama seda, mida olen juba palju kordi ütelnud, on tohutu ajaraisk. Palun vabandust,“ kirjutab Jaap Blonk.

„Mina pole näiteks enam roheline / Olen lilla // Läbi rohelise õllepudeli ma vaatan ilma / Ja kui elu annab mulle vastu lõugu / Ei aita õlu siin ei taevaväed“. On hea ajakirjanduslik tava kirjutada pikki lugusid ära jäänud inter­vjuudest. See on köitev – kõik need võimalused ja võimalikud vastused. Nõnda annangi teile aru, et aruandmisest võiks kasvada ka arusaamine, eellugu novembrikuiseks kohtumiseks ühe elava kunstnikuga. Ent dada on vastuoluline, kõne- ja loogikaeelne. Sestap, kallid lugejad, lõppegu aruanne Hugo Balli sõnadega:

wulubu ssubudu uluwu ssubudu
kusa gauma
ba–umf

Lehekülg Jaap Blonki värskeimast visuaalse luule teosest „Traces of Cookery / Kochspuren“ (ee „Kokakunsti jäljed“).

www.jaapblonk.com

1 Balli elust ja loomingust ülevaate saamiseks vt Erdmute Wenzel White, The Magic Bishop: Hugo Ball, Dada Poet. Camden House, 1998.

2 See album ja kõik muud Blonki lindistused:

https://jaapblonk.bandcamp.com

3 Sergei Birjukov jt, DAstrugistenDA ütleb. Luul, 2017.

4 www.jaapblonk.com

 

„Hullunud Tartu“ on rahvusvaheline interdistsi­plinaarne festival, kus astuvad üles kirjanikud, luuletajad, muusikud ja kunstnikud Eestist ja mujalt maa­ilmast. Festivali korraldatakse alates 2010. aastast. Tänavu toimub see 8. ja 9. novembril Tartu Kirjanduse Majas.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht