Kuhu kadusid indiaanitüdrukud?

Katja Kettu „Rose on kadunud“ on raputav romaan Ameerika põlisrahva ja soome sisserändajate saatusest.

HEIDI IIVARI

Oh, the Finns and the Indians, they get along so fine / Just look at all the Findians and this family of mine“ („Oo, soomlased ja indiaanlased saavad läbi nõnda kenasti / sa vaid vaata kõiki findiaanlasi ja mu oma peret“) Nõnda laulab odžibvei-soomlane ehk findiaanlane Lyz Jaakola ehk Nitaa-nagamokwe (Naine, kes oskab laulda) dokumentaalfilmis „Findiaanlased“.1 Filmi autorid Katja Kettu, Meeri Koutaniemi ja Maria Seppälä kohtusid soome sisserändajate ja indiaanlaste järeltulijate findiaanlastega kolme aasta eest Ameerikas. Lisaks dokumendifilmile sündis aimeteos „Findiaanlaste mail“ („Fintiaanien mailla“, 2016) ning Katja Kettu romaan „Rose on kadunud“ („Rose on poissa“, 2018). Romaan oli Finlandia kirjandusauhinna kandidaat.

Vähemus vähemuse sees

Katja Kettu käsitleb küll samu teemasid, kuid iga kord kaasahaaravalt. Ta sunnib lugeja väljuma talle tuttavast ja omasest keskkonnast ning rändama läbi võõraste maade ja mütoloogia, vaatama ajaloo ja inimhinge pimedusse. Eriti pime on paljude vähemuste ja väikerahvaste minevik. Kettu rahvusvahelise läbimurde teinud teos „Ämmaemand“ näitab, kui halvasti on näiteks soomlased kohelnud saame Lapimaal.2 Romaan „Ööliblikas“ lennutab lugeja Venemaale: Marimaale ning Komimaale hierarhilisse Vorkuta vangilaagrisse.3

Katja Kettu sunnib lugeja väljuma talle tuttavast ja omasest keskkonnast ning rändama läbi võõraste maade ja mütoloogia, vaatama ajaloo ja inimhinge pimedusse.

Ofer Amir / WSOY

Romaanis „Rose on kadunud“ on autor rännanud veelgi kaugemale, USA Minnesota osariigi Fond du Laci reservaati. Sinna leidsid omal ajal tee ka soomlastest õnnekütid. Kuna soome ümberasujad jõudsid Uude Maailma võrdlemisi hilja (ligi 300 000 soomlast ajavahemikul 1870–1920), tuli neil tihtipeale leppida kõige kehvema maaga, näiteks kohaneda ka odžibvei indiaanlaste reservaatide lähedal.4 Sellesarnaste loodustingimustega harjunud soomlased oskasid aga soo ja metsaga toime tulla.

Peale metsa ja ravimisoskuse ühendasid soomlasi ja indiaanlasi pigem sise- kui välisilma poole tõmbuv meel ning saun (odžibveidel higistamiskoda) – ürgse tarkuse pühakoda. Polnud siis ime, et soomlased ja indiaanlased leidsid n-ö ühise keele ning tekkisid ka soome-indiaanipered, kus põimusid nende rahvaste kombed ja tavad. „Lempi, lemmelapseke, mu väike põnnike, vaatan, kuidas sa õhtus ringi kõnnid, ja näen, kuidas sinus elab kaks rahvast, soomlane ja odžibvei, kaks väikest tõugu, kelle koht on kõnnumaal, nii nagu kõnnumaa koht on nendes, ning mõnikord nad tõmbuvad ja teinekord tõukuvad“ („Rose on kadunud“, lk 95).

Nii indiaanlastele kui ka soomlastele anti pidevalt mõista, et nad ei ole õiged ameeriklased, kuigi soomlaste positsioon oli veidi parem. „Selliseid asju [nt peksmine ja ülekohus – H. I.] juhtus punanahkadega, mitte valgetega, ja soomlased olid igatahes valged, kuigi natuke nagu piiri peal ja nii“ (lk 95). Soomlaste ja indiaanlaste omavahelised suhted ei pruukinud siiski XX sajandi alguses olla nii helged nagu Jaakola laulus. Romaanis haavavad kultuurikokkupõrked, maatülid ja põlastus eriti segaperede lapsi. Odžibvei Rose ja soomlane Ettu abielluvad suurest armastusest, kuid vastu emade tahtmist, nii et nende laps Lempi saab oma nahal tunda vanaemade rassistlikke hoiakuid. Findiaanlane Lempi satub õigupoolest topeltrassismi ohviks: ei kodus ega koolis ole ta piisavalt valge ega ka piisavalt indiaanlane, et olla ühe või teise kultuuri täisväärtuslik liige. Nii nagu kõikide reservaadis sündinud laste puhul, taheti valgete asutatud koolis Lempist välja kiskuda tema keel ja kultuur. „Olin osa valgete viimaks täituvast plaanist säilitada meis inimene ja tappa indiaanlane,“ tõdeb Lempi (lk 29).

Hundiroos, Väike Käpp ja Weendigo

Nagu Kettu romaanides ikka, on armastus surematu, raju ja ohjeldamatu jõud, mis paneb eelkõige naissoost peategelase hulljulgelt ja ennast ohverdades tegutsema. Romaani „Rose on kadunud“ telg on Rose’i emaarmastusest pakatavad kirjad Lempile 1973. aastast, mil ta lõplikult kaob. 45 aastat hiljem naaseb Lempi reservaati, et oma haigele isale abiks olla. See tähendab ühtlasi mälurännakut Lempi suguvõsa ja kodureservaadi minevikku. Lempi (eesti keeles „lemb“) pühendab oma kirja vormi saanud sisemonoloogid Jim Hallkasukale, kes tundub olevat valusalt kättesaamatu (taas üks Kettu loomingule omane armastuse vorm).

Romaani esimene peatükk algab Lempi ehk Väikese Käpa lausega „Minu ema moondus hundiks ja see on tõsi“ (lk 11). See on kindlasti tõsi odžibveide juures, kes ei ole veel maagilise maailmaga ühendust täiesti kaotanud ja kellega kõnelevad unenäod, ended ja märgid. Hunt on üks romaani silmapaistvamaid motiive, alates tiitellehest, millel on tsitaat ka Aino Kalda „Hundimõrsjast“. Rose’ile igale poole järgnev pooleli hundi ja pooleli koera järeltulija Sulo Makikii ei ole miski suvaline krants, vaid tal on sõnumitoojana ja murdepunkti sümbolina oluline roll. Rose on valgete peale surutud nimi. Üks tema indiaaninimedest, mis odžibveide usu järgi määrab inimese saatuse, on hoopis Hundiroos. Ja ainult hunt võib tappa Weendigo – kurja vaimu või inimese, kelle üle Weendigo on võimust võtnud. „Kõige rohkem jahtis ta [Weendigo] tütarlapsi, kes palavatel suveöödel heitsid harkisjalu õue magama“ (lk 50).

Hunt on tugev ustava armastuse ja õitsva seksuaalsuse sümbol ja Weendigo selle vastand – petlik liiderdaja, kes hävitab teadlikult oma ohvrite vaimu ja keha. Peaaegu pool sajandit peidus olnud Weendigo näitab jälle reservaadis oma nägu. Hundiroosi kirjad juhatavad Väikese Käpa tõe juurde: lõpuks peab selguma, kuhu kadusid Weendigoga kohtunud indiaanitüdrukud ja mis juhtus Sinises Majas, Tunnelis ja isa Jarmoni vastuvõtul katoliiklikus internaatkoolis.

Romaan puudutab sotsiaalset närvi ja näitab, kui lihtne on kuritarvitada valgete ühiskonnas neid, kes nõrgemal positsioonil. Lapimaalt pärit Kettu on osutanud, et rängal füüsilisel ja vaimsel vägivallal põhineval indiaanlaste ümberkasvatamisel internaatkoolides on saamide ajalooga mõndagi ühist.5 Tänapäevalgi kaduvat indiaani naised reservaatidest kahtlastel asjaoludel.

Kuigi romaanis katsub hea kurjaga jõudu, ei ole Kettu tegelased mustvalged: neile pole võõrad armastus ja julmus, kättemaks ja andestus. Odžibvei indiaanlaste uskumuse järgi on inimese elus seitse rada ja ta võib seitse korda ära eksida. See on tõepoolest lohutav filosoofia, mis annab võimaluse iseendale andestada. Ka romaani peatükid on nimetatud radade järgi, viimane neist on „Lootuse rada“. Vaatamata lohututele teemadele ja sündmustele on romaan leppimise lugu: kuigi palju kallist on kaduma läinud, saame paljugi taastada iseendas. Teos on ühtlasi armastus- ja mäluromaan: ainult tõeline armastus annab meile jõu purustada unustamise ja vaikimise roostes lukud ja teha lahti mineviku kõheda luukambri uks.

Omaette käsitlust vääriks Kettu omapärane, poeetiline, kohati arhailine ja naturalistlik, äärmiselt väljendusrikas keel, mis tekitab lugejas lausa füüsilise reaktsiooni. See mõjub nagu loits, pulbitseb nagu jääkülm allikas, säriseb nagu saunakividele visatud vesi. Kettu keel on äärmiselt sensuaalne: „Kust me siis tuleme, veeretasin venitamisi. Metskassi sammudest, tervendajate habemetest, mägede jalamilt, karukõõlustest, kala hingeõhust ja linnusüljest. Tundsin oma naiseliku jõu joovastavat voogu, mõtlesin: selle kõik sa saad, kui mind võtad“ (lk 69).

1 Docstop: Fintiaanit. – Yle Areena, 8. IV 2019. https://areena.yle.fi/1-4616330

2 Vt Imbi Paju, Lapi naise lugu maailma lõpust. – Sirp 14. III 2013.

3 Vt Kätlin Kaldmaa, Ööliblika ört. – Sirp 27. V 2016.

4 Aamun kirja. Katja Kettu. Rose on poissa. – Yle Areena, 15. XI 2018. https://areena.yle.fi/1-50013501

5 Samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht