Kõva kratitöö

Hilary Birdi sulest on ilmunud uus ingliskeelne eesti kirjanduslugu „Sissejuhatus eesti kirjandusse“.

DORIS KAREVA

Vaevalt jõudis Ameerikas Indiana ülikooli akadeemilises Slavica tippkirjastuses ilmuda Hilary Birdi mastaapne teos „Sissejuhatus eesti kirjandusse“, kui trükivalgust nägi tema teinegi sisutihe teatmeteos „Tartu teejuht. Viis teekonda ajalukku“, sedapuhku Eestis. Kunstiajaloolase erialaga autor on ka ise eesti juurtega ning elab juba 17 aastat Tartus.

Kui kaua võttis aega nende kahe raamatu koostamine ja kas see sündis vaheldumisi või järjest?

Kirjutasin mõlemat raamatut korraga, vaheldumisi – kuna mul oli kirjutamiseks võimalus, aeg ja sünnipärane kalduvus. Inglise pensionärina ei pea ma enam tööl käima, et elatist teenida. Mind kannustab erk teadmisjanu, suur Eesti-huvi ja mul pole kombeks logelda.

Tööd alustasin „Sissejuhatusega…“ 2003. aastal koos Loone Otsaga. Slavica oli avaldamisest huvitatud, kuid kirjastus ei väljasta lepingut enne lõpliku käsikirjaga tutvumist. Kultuurkapital, kelle poole pöördusime, vajab kirjutamis­toetuse andmiseks allkirjastatud lepingut. Surnud ring. Jätkasin isepäiselt ikkagi; raamat ilmus 2018. aastal Bostonis. Mulle meeldib mõelda, et minu panusena „Eesti 100-le“.

„Tartu teejuhi“ jaoks alustasin ettevalmistust 2005. aastal. Et ma kirjastajat ei leidnud, otsustasin 2017. aastal avaldada selle oma kulu ja kirjadega. Ilmar Anvelt võttis enda peale käsikirja toimetamise ja fotodega varustamise, Triin Tammearu tegeles maakaartide, trüki ja väljaandmisega. Mõlemad töötasid ennastunustavalt – olen neile palju tänu võlgu.

Peale nende kahe raamatu valmis aastaks 2010 ka „Ksenofoobi käsiraamat: eestlased“ koos Lembit Öpiku ja Ulvi Mustmaaga, sisult on see küll 95% Bird. 2017. aastaks oli seda üle maailma müüdud 10 000 eksemplari, täiendatud raamatust ilmub neljas trükk. Mati Soomre tõlkis selle 2010 ka eesti keelde, koostöös temaga ilmus minu kolumn Maalehes Mati lahkumiseni 2014. aastal. Ajakirjanduses olen avaldanud artikleid nii Kanadas kui ka Eestis kaugelt üle kümne aasta.

Mis oli põhiprintsiibiks, mille alusel valisid autoreid, kellele „Sissejuhatuses…“ keskenduda? Kas lähtusid isiklikest eelistustest või oli eesmärk anda eesti kirjanduse arengust võimalikult lai ülevaade?

Kirjastaja soovis ülevaadet eesti kirjandusest nii kultuurilises kui ka poliitilises plaanis, mahu ülempiiriks 350 lehekülge. Nii valisin klassikalised „suured“ autorid või teosed, milles sisaldub oma ajastu jõnks. Alustasin suulisest traditsioonist, hernhuutlusest ja estofiilide luulest. Kreutzwald esindab silda suulise ja kirjaliku traditsiooni vahel, Koidula, Hurt ja Carl Robert Jakobson ärkamisaega. Järgnevad Suits, Tuglas, Under ja XX sajandi alguse kosmopoliitsed kirjandusrühmitused, Metsanurk 1930. aastate ametliku kirjanduse esindajana, Barbarus, Vallak ja Sütiste sõdadevahelise valitsuse kriitikutena. Raudsepp esindab satiirikuid, Talvik apoliitilisi kirjanikke, Leberecht ja August Jakobson stalinlikku perioodi. Alliksaar sürrealismi, Merilaas Hruštšovi sulaaega, Johnny B biitnikke. Mati Unt ja Paul-Eerik Rummo esindavad võõrandatud vihast modernismi ja Juhan Viiding Jüri Üdina illusioonitut 1970. aastate vaimu. Viivi Luik väljendab lootuse taassündi ja Merca punki. Maimu Berg esindab feminismi esimesi ilminguid, Kivisildnik ja kirjanike kooperatiiv Hüübinud Veri varast postmodernismi. Sinna vahele mahub veel ajatuid klassikuid – A. H. Tamm­saare, Kitzberg, Alver, Kaplinski, Kareva …

Teoste valikul lähtusin osaliselt Loone Otsa algsest nimekirjast, kasutades ka muid allikaid, nagu Paul Rummo „Eesti luule“, Arbujate ja Wellesto kogumikud. Endel Nirgi nõukogudeaegne „Eesti kirjandus“ pakub mõningasest aegumisest hoolimata asjalikku ajaloolist kommentaari konteksti mõistmiseks, asjatundlikke arvamusi leidsin ka ELMist ja Oklahoma ülikooli maailmakultuuri ajakirjast. Mõned valikud on mu enda eelistus. Regivärsi sissevõtmist seletab mu briti taust – ingliskeelsetes antoloogiates üldjuhul suulisel ja kirjalikul kirjandusel vahet ei tehta. Eesti kirjanduses on suuline folkloor pealegi iseäranis oluline. Jakob Hurda Helmes peetud kõne pole küll tingimata „kirjandus“, aga nii oluline eestlaste „vaimult suureks saamise“ seisukohast, et tundus vajalik see sisse võtta. „Libahundita“ ei saa läbi ükski antoloogia. Olen valinud ka autoreid, kes ei esinda ehk nn kõrgkirjandust, nagu Johnny B ja Merca, aga kes väljendavad üldisemaid ideid ja kõnetasid paljusid.

Sinu ajalooalased teadmised Tartu kohta on päris hämmastavad – millistest allikatest need kõik pärinevad?

Allikaid on palju. Minu huvi sai alguse kividest, mis, nagu avastasin, on laiali üle linna märkimaks ajaloolisi huvipaiku. Mõnd neist, nagu Poola jesuiitide seminari ja Jakobi väravat, mõlemad Jakobi tänaval, polnud sugugi kerge leida. Möödujad heitsid mulle mõnikord kõõrdpilke, aga just niimoodi rohus tuhnides sain aru, kui kaua Tartu on ikkagi olnud võõra võimu all.

Malle Salupere Tartu teejuht oli ainus ingliskeelne teos, mille leidsin. See on hea ülevaade, aga ei kõneta mitte-eestlasest lugejat, kel üldjuhul puudub Eesti ajaloost laiem arusaam. Harva juhtuvad nad teadma näiteks Põhjala ristisõdadest, Eesti kuulumisest Rootsi impeeriumi, sajandeid siin elanud inimestest, kes end siiski määratlesid sakslasena, kes oli Lydia Koidula või miks eestikeelne kooli- ning ülikooliharidus sai võimalikuks alles XX sajandi alguses. Kõik see ja palju enamgi vajab selgitamist, et meie ajalugu õigesti mõistetaks.

Väärtuslik allikas oli kultuurimälestiste nimekiri Riigi Teatajas, lisaks muuseumid (Liivi, Alveri, Lutsu, Kreutzwaldi, linnamuuseum ja laulupeomuuseum), veebisaidid, peamiselt eesti, inglise, saksa, läti ja vene keeles, ja sõpradelt kuuldud suuline ajalugu. Mõned lood aga jõudsid minuni puhta juhuse läbi. Nii avastasin õed Protassovad kui Venemaa luuletajate muusad tänu Jaan Krossi „Keisri hullule“ ja venekeelsele Vikipeediale. Ja on see vast lugu!

Tahaksin veel märkida ka, et raamat sisaldab vajalikku informatsiooni nn kaotsiläinud eestlaste kohta, kes otsivad oma sugulasi. Mina otsisin enda omi 20 aastat. See on päris ränk ja keeruline töö ja igasugune abi on tänuväärt.

Tõepoolest, sinu perekonnalugu väärib romaani. Käsmu kaptenite või nagu sa ise viitad, piraatide verd on su olekus selgesti tajuda. Mismoodi su ema su salapärase leedu verd isaga kohtus või kuidas ta üle mere põgenes, pole tänini teada, üksnes, et üheksanädalasena lapsendas su Inglismaal abielupaar Emily ja Harry Bird. Alles 1998. aastaks õnnestus sul välja selgitada, et su ema sugulased elavad tänini Käsmus, mis on üks Lääne-Virumaa legendaarsematest küladest!

2002. aastal loobusid kogu oma senisest karjäärist ning astusid Tartu ülikooli õppimaks eesti kirjandust, ajalugu, folkloori, poliitikat, geograafiat, majandust, eesti ja vene keelt. Sestpeale oled kirglik Tartu patrioot ja eesti kirjanduse tõlkija. Mis teeb eesti kirjanduse sulle nii huvipakkuvaks?

Kõigepealt keele kõla. Ma küll ei kuule hästi, aga tajun selle rütmi ja musikaalsust. Mind lummab eesti luule. Et selle kohta võib samahästi öelda „laul“, ei üllata. Feministina pakub mulle huvi roll, mida naised eesti luules on etendanud. Toivo Raun ja Cornelius Hasselblatt on kinnitanud minu muljet, et regivärss oli valdavalt naiste looming, kajastades traditsioonilisi teemasid, nagu abielu, lapsed, töö, loodus ja ilo meel – rõõmu pühitsus. Kui suurepäraseid tekste seal leidub! „Venna sõjalaulu“ on Bertolt Brecht nimetanud täiuslikuks sõjavastaseks teoseks ja jääb üle vaid nõus olla. Selle luuletuse valis ka pastor August Wilhelm Hupel Eestit esindama kogumikus „Rahvaste hääled lauludes“.

Sinu enda hääl ja sisemine tempo erineb tüüpiliselt eestlaslikuks peetust omajagu, isegi kui kasutad sageli – küll tillukese soolateraga – väljendit „ootame, vaatame“. Millisena paistab sulle eestlaste meelelaad?

Raske öelda, libisemata lihtsustamisse, aga ometi on minu kogemust mööda stereotüübid vähemasti pooltõde. Olen kuulnud omajagu eestlaste orjamentaliteedi, tasase alalhoidlikkuse ja alla­andlikkuse kohta, aga ajalugu räägib ka teistsuguseid lugusid, kas või Nov­gorodi ja Kiievi-Venemaa võidukas tagasi­löömine sajandite vältel enne Põhjala ristisõdu. Suulises pärimuses on laule mõisavihast ja orjapõlvest põgenemise ülistuseks. Tsaari-Venemaal tuli tihtipeale toetada baltisakslasi talupojaülestõusude vastu. See, et kantslist lakkamatult sõnakuulelikkusele manitseti, (O. W. Masingu „Päts“) kõneleb murest selle puudumise pärast. Ja kui 1980ndatel poleks olnud vastuhakku, poleks praegu ka seda kõnelust siin. Mulle on Eesti lugu ennekõike edulugu, olgugi pikk ja valurikas. See on lugu ühest rahvast, kes sisimas iial ei loobunud oma iseseisvusest ja vabadusest.

Sinu „Sissejuhatus…“ tõstab tähelepanuväärselt esile vennastekoguduse osa kirjandusloos.

Mulle on väga lähedane hernhuutlik traditsioon. Mu ema oli pietistlik-revivalistlik ueilsi metodist ja lapsena käisin Bristolis metodistide pühapäevakoolis. Kristlast minust ei saanud, küll aga juurdusid minus sellised väärtused nagu eneseaustus, ausus, sotsiaalne võrdsus ja enesele toetumine, aga ka õpihimu. Neid väärtusi olen Eestis sageli kohanud. Samuti tuleb tuttav ette eesti puhkpillimuusika. See meenutab mulle pühapäevi Bristolis, kui poiste puhkpilliorkester marssis mööda meie tänavat ja me kõik tormasime välja neid kuulama. Metodistid ei käi koos mitte kirikus, vaid palvemajas. Nii briti metodistid kui ka eesti hernhuutlased rõhutasid uuenduse tähtsust. Nagu kirjutab ajaloolane Mati Laur: „On tähelepanuväärne, kui paljudel XIX ja XX sajandi Eesti vaimsetel juhtidel (Kreutzwald, Jakobson, Hurt, Villem Reiman, Tõnisson, Suits) on olnud vennastekoguduse taust ja et nii eestlased kui lätlased valisid just sealt pärit termini „ärkamine“ oma rahvusliku liikumise märksõnaks.“

Moraavia egalitaarsed misjonärid Saksamaalt töötasid eesti talurahvaga koos palju enam kui mõis või ametlik kirik. Oma „Kolmes isamaa kõnes“ nimetab Carl Robert Jakobson neid kristluse inimnäoks Eestis. Peale pietistlike väärtuste oli tuntav ka hernhuutlaste praktiline mõju – nad õpetasid, kuidas talu pidada, kogukonda organiseerida ja külaelu korraldada (kaasa arvatud koorid ja puhkpilliorkestrid), aga just nemad õpetasid eestlasi ka lugema ja kirjutama. Näiteks Urvastes (oled sa kuuldel, Contra?) kirjutas eestlasest moraavlane Mango Hans 1776. aastal esimese eesti­keelse aabitsa. See oli esimene eestikeelne õpik pärast rootslaste lahkumist ja ilmus 20 aastat enne Otto Wilhelm Masingu aabitsat. Mango ja Adam Koljo tõlkisid saksa keelest ka mitmeid olulisi tekste, kaasa arvatud John Bunyani „Palveränduri teekond“. Minu lapsepõlve­kodus oli see muide üks kolmest raamatust piibli ja koduarstiraamatu kõrval. Viimane, kes eesti vennastekoguduste kirjandusest pikemalt kirjutas, oli Rudolf Põldmäe 1930ndatel. Minu arvates väärivad vennastekogudused meie kirjandusloos rohkem esiletõstmist. Nii olen oma „Sissejuhatusse…“ lisanud mõned tekstid hernhuutlasest oriluuletajalt Kulli Jürilt, kes suri 1803. aastal.

Oma kõneluses Ilmar Anveldiga Eesti inglise keele õpetajate liidu ajakirjas tood sa huvitavalt välja eesti ja inglise keele erinevusi näiteks hüüatuste või vandesõnade puhul. Kas oled tõlkijana sellega kimpus olnud?

Eestipärane vaoshoitus vandumisel on mulle täielik müsteerium! Ma ei arva, et see kuidagi tuleneks sünnipärasest delikaatsusest – eestlased tunduvad mulle mõnusalt maalähedased. Seda hämmastavam, et hüüatused nagu „taevas!“ või „kurat!“ on religioosset algupära ja Euroopa Nõukogu andmetel peab rahvast ainult 14 protsenti religiooni oma igapäevaelu osaks. Tõenäoliselt peeti uuringus silmas organiseeritud kristlust. Väga paljud eestlased, keda olen kohanud, on üsnagi panteistlikud, looduseusku. Tõesti liigutav, milline raev ja kaotusvalu vallandus hiljuti ühe hiie maharaiumise puhul.

Mis kütkestab sind keelte, sh eesti keele, puhul kõige enam?

Ma armastan kõiki Euroopa vanu keeli. Mind võlub ueilsi keele musikaalsus ja baski keele hämarus. Arhailised keeled avavad akna kaugesse minevikku. Mulle meeldib, kuidas Eestis saab olla „vanaema juures“, kodus nagu jäneseurus. Milline kujund! Või kui keegi on lähedal, siis on ta su „kõrval“ – väga atavistlik. Nii koosneb ka Kalevipoja maastik kehaosadest ja kontidest – just nagu väga vanas Põhjala müüdis. Snorri Sturlusoni(1179–1241) „Noorema Edda“ järgi tekkis Maa Ymiri, esimese elava olendi surnukehast.

Jumaldan eesti rahvajutte, kõiki neid siurulinde, kratte, pisuhändasid, kõnelevaid siile ja juhmivõitu vanapaganaid, kogu seda iidset võlukunsti. Kultuuriloo alal Tartu ülikoolis doktoritööd kirjutades tunnen oma maagilistest sõpradest suurt puudust.

Kahtlemata on sellise hulga materjali kokkuajamiseks vaja kõva kratitööd. Jõudu sulle ja tänu jutuajamise eest!