Kirjandusmuuseumi direktori pisuhänd

PILLE-RIIN LARM

Eesti Kirjandusmuuseumi direktori otsimise saaga näib olevat lõpusirgel. Märtsikuus kuulutati välja uus konkurss direktori ametikoha täitmiseks alates 1. juunist 2021. Neil päevil otsustab haridus- ja teadusministeeriumi teaduspoliitika komisjon, „kas või millised kandidaadid kutsutakse vestlusele“.

Eeldan, et keegi ikka kutsutakse. (Sirbi trükkimineku ajal ei ole see veel teada.) Kirjandusmuuseumi olukord on keeruline, direktorikonkurss tihe (kuus kandidaati) – küllap soovitakse täpsustavaid küsimusi esitada?

Kirjandusmuuseumi hädad jõudsid avalikkuse ette mullu jaanuaris, kui selgus, et Eesti Teadusagentuur andis kirjandusmuuseumi kõigile granditaotlustele eitava vastuse. Tegu ei olnud erandiga, uurimistoetuseta jäid ka teiste institutsioonide Eesti kirjandust uurivad töörühmad.

Aprillis 2020 kuulutati kirjandusmuuseumi senise direktori ametiaja lõppemise tõttu välja direktorikonkurss, kuid juunikuus tunnistati see luhtunuks, sest ministeeriumi teaduspoliitika komisjoni hinnangul „ei vastanud kandidaatide esitatud visioonid ootustele, kuidas leida [—] tarvilike struktuursete reformide jaoks parim eestvedaja“. Alates 1. juulist 2020 on direktori ülesandeid täitnud haridus- ja teadusministeeriumi teadusosakonna nõunik Martin Eessalu.

Reformid on paratamatud. Kõigepealt tingib selle kirjandusmuuseumi kehv rahaline olukord. Halvemast päästab kirjandusmuuseumi riigi rahaline garantii: asutusele tagatakse 85% viimase kolme aasta uurimistoetuste ja teaduse baasrahastuse finantseerimise summa keskmisest. Samal ajal ootab ministeerium, et senisest selgemini hoitaks lahus teadustöö ja arhiivindus: „teadusrahastuse muudatused ei tohi ohtu seada arhiivi tööd“. Veel enam, arhiiv peaks oma teenuse „kaasajastama“ (loe: sooritama digihüppe).

Tõepoolest on kirjandusmuuseumis teadusrahaga varem kaetud ka arhiivi- ja halduskulusid, selle põhjus näib aga olevat olnud ennekõike ministeeriumist saadud ebapiisav püsirahastus. Õnneks on seda hiljuti suurendatud, kuid kuuldavasti siiski kasinalt. Baasfinantseerimise eelarvest oodatakse seejuures ka „muuseumi põhitegevuseks kõige olulisemate uuringute“ rahastamist. Kuidas seda aga teostada, kui varasemast väiksem eelarve on juba kaasa toonud ulatusliku koondamise ning praeguse mudeli juures see jätkub? Kes uurib? Kes teeb arhiivi uurijatele kättesaadavaks?

Sobiv direktorikandidaat on konkursiteate järgi rahvusvahelise teadus- ja arendustegevuse kogemusega visioonikas eestvedaja, kes suudab oma ideid ellu viia, meeskonda inspireerida, planeerida eelarvet jne. Niisuguseid kandidaate leidub. Kes tahes aga vestlema kutsutakse: uuritagu omakorda komisjonilt, kas riigil on üldse pakkuda kirjandusmuuseumi „nüüdisaegseks teadus- ja mäluasutuseks kujundamiseks“ vajalik ressurss. Võimalik, et mõni kandidaat on juba ise lisarahastusallikaid otsinud. Kas ei toimi ta siis justnagu Piibeleht, kes on nutikas kosilane küll, kuid läheb siiski kosja äia enda rahaga? Mida arvab temast Laura ning kas pruut peaks katsuma kabedamalt kõndida?

Kõige tähtsam küsimus on hoopis, kas teaduspoliitika komisjon langetab otsuse puhtpragmaatiliselt nagu Vestmann. Missugusena nähakse Eesti riigis humanitaaria tulevikku?