Kes üllatab ning mis puudutab?

Eesti lasteraamatute illustraatorid paistavad silma meisterlikkusega: katsetatakse tehnikaid, kasutatakse silmapaistvaid värvilahendusi, luuakse meeldejäävaid karaktereid.

ANNELIIS LEPP

Möödunud aasta oli lasteraamatuillustratsiooni vallas rikkalik. Meil on erilise käekirjaga illustraatoreid, kel on oskus luua põnevaid karaktereid ning tuua lugudest esile üllatavaid seiku. Jätkub julgust katsetada tehnikatega ning kunstilise meisterlikkuse tase on kõrge. Tähelepanuväärne on ka see, et tänavuse rahvusvahelise Bologna lasteraamatumessi illustratsiooninäituse finalistide sekka jõudis koguni kolm siinset kunstnikku – Pamela Samel, Lucija Mrzljak ning Marja-Liisa Plats.

Kahjuks varjutab eufooriat möödunud aastal ilmunud nõrga kirjandusliku ning kunstilise sisuga raamatute hulk. Illustratsiooni suhtutakse tuimalt ja ükskõikselt. Kuidas muidu selgitada püüdlikult joonistatud loomapilte või rangelt teksti jälgivat pildirida? Need pole head kunstiliselt tasemelt, neis pole üllatusmomente ning need jätavad hinge tühimiku. Loodan, et MTÜd ja Hooandja abil kirjastada soovijad hakkavad mõtlema, mis see illustratsioon ikkagi on.

Illustratsioon avab tegelase iseloomu

Illustratsiooni roll on avada raamatutegelaste iseloomu. Seda saab teha nii mõne värvikombinatsiooni, tehnilise võtte kui ka kavala stilistika abil. Aino Perviku raamatus „Tuulelohe saab sõbraks“ (illustreerinud Ulla Saar) peitub tegelaskujusid, kelle puhul lisavad illustratsiooni kelmikad detailid jutustuselegi humoorikust. Tähelepanu köidab näiteks brežnevlike kulmudega ja kentsaka tühja pilguga tuuleveski. Kõrvale ei saa vaadata ka kurikuulsatest sigadest: sead nagu sead ikka, aga mõjuvad iseäralikuna oma pontsaka kehaehituse ning pulksirgete jalgadega. Ilmekad on ka tuulelohe näoilmed, millelt peegeldub nii peategelase naiivsus kui ka siiras heatahtlikkus.

Mõnusaid tegelaskujusid leidub ka teistes lasteraamatutes. Piret Raua autoriraamatus „Meri“ kohtame mereelukaid, kes mere unejuttude kuulamiseks on üksteise otsa roninud. Raamatust võib leida ökokriitilisi aspekte, nii pilt kui ka sõna jutustavad ökosüsteemide terviklikkusest. Ilma kaladeta pole merel tulevikku, ilma mereta ei saa kalad hakkama.

Värv on vahend, mille abil tehakse raamatu tegelaskujud meeldejäävamaks. Elina Sildre on kombineerinud Indrek Kofi raamatus „Kuhu lapsed said?“ erksaid värvitoone: helesiniste mundritega sõjaväelased, erkpunase kleidiga tädi Laine on vaid mõned näited tegelastest, keda särav riietus elavdab. Koloriitsed tegelaskujud, kirkad vahe­lehed toetavad raamatu helget, lapsekeskset meeleolu.

Sündmused, lugu, tervik

Illustratsioon kujutab jutustuses aset leidvaid sündmusi. Visuaalkultuuri uurijad on jaganud need mentaalseteks ja materiaalseteks. Kuidas kujutada visuaalselt liikumist ja mõtlemist? Kuidas jaotada tegevus mitme lehekülje vahel nii, et säiliks visuaalne tervik? Möödunud aastal ilmunud raamatute seas oli palju leidlikke lahendusi. Näidetena võib tuua Johanna-Iisebel Järvelille raamatust „Leo ja ninakoll“ Kristina Tordi kujutatud ninakolli, kes mööda torustikku alla liugleb, või juba mainitud Aino Perviku raamatust Ulla Saare tuulelohe, kes pimedust trotsides tuletorni poole liigub.

Illustratsiooni ülesanne on puudutada meie tundeid. Siinkohal tuleb jälgida, kuidas ja kelle vaatenurgast lugu jutustatakse. Üldiselt tajume end rohkem raamatu sündmustikku kaasatuna, kui näeme lugu peategelase silme läbi. Gerda Märtens on loonud Liis Seina raamatus „Minu linn“ pilte, kus me näeme sündmusi nõnda, nagu need avanevad raamatu peategelaselegi. Vaatenurga küsimus mõjutab ka seda, kuidas me raamatukangelasi tajume. Otsest sidet tunnetame tegelastega, kes meile otsa vaatavad. Võrdväärsena tajume karaktereid, keda on kujutatud meie suhtes horisontaalse perspektiivi abil. Kristi Kangilaski autoriraamatus „Suur rüütel“ kohtame aga vertikaalsuunas kujutatud peategelast, kellele vaatame alt üles – see võte veenab lugejat, et tegemist on ikka tõepoolest suure rüütliga.

Illustratsioon jutustab ka ise lugu. Narratiiv saab alguse juba raamatu esimestel, koguni eellehekülgedel, mistõttu peab läbi mõtlema, kuidas seda edasi anda. Lasteraamatu esikaanel saab lugeja tuttavaks raamatu peakangelaste ja neid saatvate sümbolitega. Kadri Hinrikuse raamatus „Elevant“, mille on illustreerinud Kadi Kurema, näeme esikaanel jutustuses sügava tähenduse saavat elevanti, ühtlasi kutsub raamatut kätte võtma kaunis lillemuster. Samuti kohtume põnevate tegelastega juba raamatu esikaanel Ilmar Tomuski teoses „Kops läks üle maksa“, eellehekülgede värvivalik loob sobiva sissejuhatuse lapsemeelsesse teosesse – selle raamatu on illustreerinud Anne Pikkov.

Illustratsiooni ülesanne on siduda raamat tervikuks. Olgu tegu stiilivalikute või värvilahendustega – need peavad toetama raamatu sisu. Läbi tuleb mõelda ka see, missuguseid kujundusvõtteid ja disainilahendusi kasutatakse. Kätlin Kaldmaa kirjutatud ning Jaan Rõõmuse illustreeritud raamat „Lydia“ on silmapaistev oma julgete värvilahenduste poolest. Ühtlasi on raamat tervik, mille kujundus ning kirjatüüp toetavad selle ajaloohõngulist sisu. Eriline on ka raamatu esikaas: sellel on kujutatud Lydiat, kes kardina või eesriide vahelt tagasihoidlikult piiludes meid raamatut paotama meelitab.

Huvitav ja uuenduslik

Kertu Sillaste andis välja Eesti esimese nn vaikse raamatu „Appi! Help!“. Sõnadeta formaat võimaldab kunstnikule julgeid eksperimente, sest loo kulgu juhib ainult pilt. Sillaste on väga huvitavalt lahendanud küsimuse, kuidas kujutada tundeid olukorras, kus soovitakse appi karjuda. Kui raamatu peakangelases kasvab pinevus, suureneb ka pildiruumis visuaalse mäsu hulk.

Omanäoline on Regina Lukk-Toompere illustreeritud Toon Tellegeni raamat „Orava sünnipäev ja teisi lugusid“ (tlk Vahur Aabrams). See algab vaikse raamatuna, sissejuhatavad pildiküljed tutvustavad enne esimest juttu raamatutegelasi ja nende omadusi. Tegelasi on küll palju, aga mitte ülekülluses – just parajalt, et neid ette kujutada ning nendega kaasa minna.

Silma paistab ka Kertu Sillaste ja Edna Vahteri „Punkt otsib kunsti“. Raamat näitlikustab, kuidas igal väiksemalgi pildi detailil on narratiivsed omadused – isegi punktist on võimalik jutustada lugusid mitmel moel. Näeme, kuidas pildi stiil, värvivalik ja kompositsioon loovad tähendust.

Möödunud aastal ilmunud tõlkelastekirjanduse seas jäid erilisena silma raamatud Lou Peacocki „Karl kahevahel“ (tlk Kadri Rahusaar, ill Nicola Slater), Briony May Smithi „Margareti ükssarvik“ (tlk Kadri Rahusaar, autori pildid) ning Ulrika Kestere „Sünnipäev“ (tlk Ülle Kiivet, autori pildid). Hindan kõrgelt nendes raamatutes peituvaid armsaid-meeleolukaid tegelaskujusid ning helgust ja soojust peegeldavaid värvilahendusi. „Sünnipäevast“ jääb eredalt meelde seik, kus sünnipäevalised peavad majakatusel kostüümipidu – fantaasia hakkab tööle ning tekitab endalegi soovi seenekostüüm selga tõmmata ja peole minna. „Margareti ükssarvikus“ on Briony May Smith loonud helge atmosfääri, mis sisendab usku headusse ja üleloomulikku.

2021. aasta oli eesti lasteraamatute illustraatoritel väga eriline. Eksperimenteeritakse tehnikatega, kasutatakse silmapaistvaid värvilahendusi ning luuakse humoorikaid karaktereid, kes liigutavad südant ja panevad üllatusest itsitama. Nagu ikka, pole head ilma halvata. Ilmus hulk niisuguseidki raamatuid, mis varjutavad parimate teoste kõrge kunstilise taseme. Õnneks kõneleb see suurest huvist lasteraamatute illustreerimise vastu ja illustratsioonikunstile võib ennustada helget tulevikku.