Kerge elu mõru maitse

ANDRUS KASEMAA

Eesti luules juhtub ikka nii, et sõber arvustab sõpra (ja vahel ka vaenlane vaenlase sõpra), nii et arvustustel on juba ette veidi kahtlane maik, aga mina võin küll südamerahuga öelda, et Kaarel B. Väljamäed ma ei tunne. Koos me esinenud ei ole. Kohtunud ma temaga ei ole, aga loen ikka vahel tema blogi. Üks mälestus on vaid, kui ta esines koos rühmituse Purpurmust Org autoritega 2008. aasta sügisel Tallinna keskraamatukogus. Väljamäed kuulati vaikselt, tal oli ilus veenev hääl. Mõtlesin, et tal on kõik eeldused saada poeediks.

Teine, kaudsem mälestus on ühest „Jüri Üdi klubi“ saatest, kus Väljamäe luges oma luulet. Õnneks on ka see luuletus tema uues luuleraamatus „Kohvi kõrvale“: „anna meile andeks / sest me ei tea / mida me / räägime …“ (lk 51). See saade jäi ka väga meelde. Ja mitte vaid mulle, vaid ka ühele kassapidajale, nagu raamatust välja tuleb. Nimelt on see televisioonis luule lugemine omakorda jõudnud raamatukaante vahele – luuletuses, mis algab sõnadega „Olen päris kuulus autor. / Ükskord tunti mind koguni poes ära“ (lk 32). Luuletaja selg ja pea lähevad higist märjaks. Ta on ära tuntud. Temalt nõutakse aru. Kes pole olnud autor, ei tea selle tunde kohutavust.

„Kohvi kõrvale“ on raamat, kus luuletaja olemisega tegeldakse päris palju, et mis see siis on. Kui sa pole enam päriselt noor, kuigi sured ehk ikkagi noorelt (80-aastaselt, lk 27), kui elad Kohilas ja käid Tallinnas tööl, kui laps juba joonistab laevu ega saa aru su värssidest (lk 26) ja vajad emadepäeva luuletuse kirjutamiseks isapuhkust (lk 14).

Kolmekümnese luule: „ühel hommikul ärkad üles ja … / kolmkümmend [—] päev kulub ära nagu raha [—] telekas on rikkis / aknast tuleb ikka seesama / aktuaalne kaamos“ (lk 37). Raamatus on veel palju kohti, kus ridade vahelt tuleb välja elutüdimus. Jälle see sama elu. Ei midagi uut. Seesama esik, kuhu koju tulles vajud, et end elutuppa vedada, seesama elu … seesama sina. Sina ise. Nii nagu sa end tead tundvat. Ja mitte Väljamäe kui autori elutüdimus, vaid meie kõikide üksindus, hirmud ja rõõmud peegelduvad Väljamäe luulekogus. Ka meie aeg, sõjasõnumid: „rahu on alati võimalik / aga me kinnitame endale, / et ei saa seda endale lubada // rahu on raske ja isiklik asi / rahu teha tähendab midagi ära anda“ (lk 54).

„Kohvi kõrvale“ ei ole ainult argipäeva- ega ainult ajaluule. Üks sügavam ja salapärasem kiht on seal ka. Lausa metafüüsiline, ja üldse mitte odavas mõttes. Selle kihi keskpaik asub täpselt luulekogu keskele paigutatud luuletuses (lk 30), mis algab sõnadega „Me oleme tolmust ja ajast“ ning lõpeb nii:

Tolmust ja ajast saavad vanad igatsused, igavused.

Meid pannakse põrmu tagasi.

Kuni meid on jälle tarvis.

Ega kõiges selles ole midagi väga uut. Niisugust luulet on ju kirjutatud vähemalt Kaplinskist saadik, vähemalt 30 aastat juba, ja justkui midagi lisada pole. Ometi on Väljamäel omad teemad, oma äratuntav maailm, koht (Kohila), omad küsimused, omad otsingud. Oma hääl.

Muidugi võib Väljamäe luulesse suhtuda nii ja naa. (:)kivisildnik leidis selle kohta oma saates ootamatult häid sõnu, Alvar Loog Loomingus palju head öelda ei osanud. Kummalegi oleks raske vastu vaielda, aga ma ei tahagi vaielda. Mulle läksid selle raamatu ausus ja otsekohesus hinge. Tajusin, et elu on Väljamäele nagu suure kristalli lihvimine. Iga päev. Ja iga päev näed, kui konarlik see veel on. „Peab hingama. Peab uuesti alustama“ (lk 22). Uuesti proovimises ongi see rõõm, mis kumab Väljamäe luule­sügavuses.

„Kohvi kõrvale“ on muuhulgas ka südamlik luuleraamat isaks kasvamisest: „Millega paigata marrastust, kui pole plaastrit? Isa lõhkus lapse ära, / kui nad mürasid. / Kelle püksid tõi isa koju lasteaiast? Need ei ole meie lapse omad. / Telefonikõned, supp ja üksindus. / Tänamatus, võlg ja gripihooaeg“ (lk 13). See tsitaat ongi osa tollest juba mainitud emadepäeva luuletusest, kolm lehekülge pikast. Ja see on ilusamaid emadepäeva luuletusi, mida ma lugenud olen. Algul mõtlesin, kas veab välja, aga vedas vägagi. Polnud nagu kõik need emadepäeva salmid, mille kirjutamisse autor isegi suhtub kahtlevalt: „Mul on oletus, et paljud neist on kirjutatud süütundest. / Võibolla pärast ema surma. / Memme võlga tasudes pingutatakse pisut üle. / Laul saab nagu liiga suure kiviga sõrmus“ (lk 12).

Olen mõelnud aga, mida peaks tähendama luulekogu pealkiri „Kohvi kõrvale“. Kohvijoomine on midagi lihtsat, argist, igapäevast. Niisugune näib ka Väljamäe luule, argine, väikese koha, väikese elu luule. See pilt võib olla petlik. Tegelikult tõuseb Väljamäe argisusest tihti päris suurtesse küsimustesse nagu rahu, andestus, headus ja vabadus. Tassis vahutaval kohvil on vabaduse mõru maitse, kohvipakil poes vabaduse hind 2.99 (lk 11). Võib-olla siin ongi seletus nii pealkirjale kui ka tervele raamatule: vabadus on meil käes, mitmes mõttes. Vabadus ja isegi rahu. Aga mida nüüd nendega peale hakata? Kuidas elada oma elu, mis on pealtnäha päris kerge ja lihtne, eriti kui võrrelda vanaemade-vanaisade omaga, aga seestnäha siiski päris raske ja mõru? Kuidas kanda see kerge raskus, et sellest ka kellelgi kasu, kellelgi abi oleks, kui sa juhtumisi oled juba 30, aga pole siiski Jeesus Naatsaretist (lk 5)?

Väljamäel muidugi vastust anda pole, aga päris lootusetuks ta ei jää ega jäta ka lugejat. „Kohvi kõrvale“ on üldiselt üsna talvine kogu, suuremas jaos luuletustest on talv, jaanuar, veebruar, pime aeg. See on nagu must kohv tassis, selle abil katsume pimedusest läbi tulla, kohvi ja hea kohvikõrvase raamatuga. Kuidagi on raamat lootusrikas, selles on valgeid kiiri ja heledaid laike. Lõpetuseks tsiteeringi ühte neist (lk 34).

Lõunapaus. Väljas helge jaanuari valgus.

Vana halli vahelt piilub helesinine

ja kostab linde. Päike püsib kauem,

majade ja mere taga. Lapsed on voodis

ja nohisevad. Tunnen armastust. Elu ja

pere ja kõige vastu, mis antud.

Olen väga lihtsate asjade juures.

Olen kohal.

Pidin sulle sõnumi saatma.

Aga sa ei mahtunud

sinna ära.