Keele hing ja elu

Livia Viitol

Nora Ikstena, Neitsi õpetus. Tõlkinud Kalev Kalkun. Loomingu Raamatukogu 2011, nr 13-14. 102 lk. Nora Ikstena (1969), praegusaja Läti ühe avangardistlikuma prosaisti 2001. aastal kirjutatud romaani „Neitsi õpetus” ilmumine eesti keeles (tõlkija Kalev Kalkun) ei sattunud vist päris juhuslikult 2011. aastale, mis on kuulutatud liivi keele ja kultuuri aastaks. Ikstena puhul ei saa mainimata jätta ka tema head haridust ja kogemuste pagasit. 1992. aastal täiendas ta end pärast Läti Ülikooli lõpetamist inglise kirjanduse alal Columbia ülikoolis. Ülikooli ajal töötas ta Läti kirjandusmuuseumis Jānis Rainise uurimisgrupis, jätkates seal ka siis, kui stuudium läbi oli saanud. Hea pagas on tal ka toimetajana. Ta on töötanud ajalehe Rīgas Balss toimetaja asetäitjana ning osalenud 1998. aastal külalistoimetajana USAs The Review of Contemporary Fiction väljaande juures, valmistades ette läti ilukirjandusele pühendatud numbrit.

Elu lood

Ikstena eripäraks on suur huvi elulugude vastu. Tagantjärele võib öelda, et elulood tõidki ta kirjandusse. Ilukirjanduslikuks debüüdiks sai Ikstenal ennesõjaaegse kirjaniku ja poliitiku Anna Rūmane-Ķeniņa elulugu, millele järgnesid biograafilised raamatud äriettevõtja Bruno Rubessist, tantsijanna Vija Vētrast ja luuletaja Māra Zālitest. Huvile elulugude vastu osundab ka 2004. aastal ilmunud jutukogu „Elu lood”. 2006. aastal avaldas ta koos luuletaja Imants Ziedonisega ebatavalise elulooraamatu „Ei teadnud veel keegi” Imants Ziedonise lapsepõlvest. Seal rekonstrueeritakse tuntud kirjaniku lapsepõlvemälestusi ja emotsionaalseid kogemusi. Teos pälvis Balti assamblee auhinna, Läti riikliku kultuuripreemia ja ajalehe Diena aasta kultuuriauhinna.

Ikstena on kirjutanud kolm romaani: „Elu pühitsus” (1998, eesti k 2003), „Neitsi õpetus” (2001, eesti k 2011) ning 2008. aastal ilmunud „Amour Fou ehk Petlik armastus 69 salmis” on tänaseks avaldatud ka draamavormis. 2010. aastal kirjutas ta koos elukaaslase, gruusia-saksa päritolu Levan Beridzega näidendi kirjanik Dzintars Sodumsist („Mees sinises vihmamantlis”). Ikstena novell „Elza Kuģa vanadusnõtrus” avaldati 2011. aastal ilmunud kogumikus „Euroopa parim ilukirjandus”.

Nii „Elu pühitsuses” (1998) kui ka „Neitsi õpetuses” harutab kirjanik lahti eksistentsiaalseid küsimusi. Mõlemas on „elulood”, kuid kui esimeses romaanis oli tegemist ühe eluloo loomisega, siis „Neitsi õpetuses” hargneb lugeja ees lahti kolm elulugu. Neid esitatakse kord kokkusurutuna (nagu piiblilugudes), kord pikkade eluloolõikudena. Läti kirjaniku ja kirjandusteadlase Guntis Berelise sõnul esitab Ikstena siin elulugusid eksistentsialismi kontsentratsioonina. Keskmes on kolme naise, vanaema, ema ja tütre elulugu või nagu autor ütleb: kolm tõelust. Need tõelused on 20. sajandi elulood.

Kolm tõelust

Vanim neist on sajandi algul sündinud Ārija, kes jätab põgenemata Läände, sünnitades Nõukogude okupatsiooni alguses tütre Astrīda. Astrīda sünnitab 1960ndate lõpul tütre Asnāte. Asnāte on see, kes satub Ameerikasse, kuid tuleb sealt tagasi, sest kardab kaotada inimhulgas oma hinge. Romaan on tegelikult Asnāte teekond tagasi esivanemate koju, kaugesse metsadetagusesse kolkakülla.

Romaani aines on rikkalik: see hõlmab müüte, mõistujutte, muinasjutuelemente, vanasõnu, laulusalme, luuletusi, unenägusid, kujutlusi, nägemusi, teravdatud looduselamusi ning alateadvuslikke paineid. Hääli ja lõhnu. Konkreetne on siin kõrvuti abstraktsega, nägemus dokumentaalsega. Ikstena on julge: ta tõstab ajast välja terve rea vanu, kirjanduses juba n-ö ära kulunud mõisteid (armastus, loomine, elu, surm jt) ja alustab nende seletamist otsast. Ei loe, et aega näidatakse kord pikkadesse eluloolõikudesse paisutatuna, kord kokkutõmmatuna paari lausesse. Kriitikud on nimetanud Ikstenat linnu varju püüdjaks, kujunditega mängijaks (metafooride tihe pits!), lõpetamatusi loovaks maagiks, kes kirjutab nii, nagu poleks kirjandust selle sõna tänapäevamõistes veel loodud.

Kas pidada Ikstena loodut mänguks ajaga või äkki hoopis aja mänguks inimesega, on raske öelda. Aeg näitab end Ikstena romaanis keele kaudu. Keel ilmutab end ise. Keel on nagu veri, mille sees rahvausundi järgi on inimese hing. Hing teatavasti püüdleb alati tõe poole. Seda otsib ka romaani peategelane, kes jõuab ringiga tagasi lagunevasse esivanemate tallu (see ei asu Liivi rannas, vaid hoopis RiiaDaugavpilsi raudtee ääres Koknēse lähedal Alotenes) ning seisab silmitsi tõeluste jadaga. Tõelused aitavad tal elus püsida.

Neitsi ja valgus

Ikstena on pildi järgi jutustaja. Lätikeelse raamatu kaanel on XVII sajandil elanud kunstnikest vendade Georges de La Touri ja Etienne de La Touri maal „Neitsi õpetus”, millel on raamatut hoidev naine ja noor neitsi. Valgus langeb raamatult neitsi süüvinud näole. Eestikeelses tõlkes on see pilt raamatu lõpulehekülgedel, kuigi raamat pidanuks algama selle pildiga. Pilt mõjutab kirjutajat ja saab raamatu „motoks”. Just pilt, mitte autor ise – niisugune näib olevat autori sõnum – loob müüte.

Teose alguses jutustab autor Neitsi ja valguse müüdi. Lühikeses poeetilises nägemuses kordub kaheksa korda liivikeelne sõna „ārmaztõks” (armastus). Müüdile järgneb vaeslapse muinaslugu meenutav teekond esiemade tallu. (Ikstena: „Vaenelaps ei roni taevasse imesid otsima. Vaenelaps jääb emakese maa juurde. Õpib nuusutama elu jälgi” (lk 9).

Raamatus on lugeja teadvusse kinnistunud minevikumärksõnad (vaenelaps, talu, emake maa jne) kõrvuti tänapäeva Läti olmet kujutavate märksõnadega. Need märksõnad segunevad. Konkreetset aega on raske määratleda, sest jaamahoone toob saabujale meelde Noa laeva: veeuputus on juba olnud ja vaeslaps tunneb, et ta on kõike juba näinud: kuidas suurvesi viib minema Vercours’i viinapuuaiad, Īra, Apalatši mäed, Pizā, Delfi oliivipuusalu, Lūži, Peterburi sätendava pori, Sänagi, Tarazona rippuvad majad, Sīkrõgi, Gotham City, Vaide, Fårö kivisambad, Irē, Spenceri kalmistu, Kuoštrõgi, Punase Kalju, Pitrõgi … (lk 9). Liivi külade nimed vahelduvad maailma kõige erinevamate paikade nimedega.

Liivi keel

Nimepidi nimetatud üheksa liivi küla jäävad Draudava talust Alotenes, kuhu vaeslaps jaamaülema käest teed küsib, kaugele. Kolkakülaga, mille jaamahoone meenutab maailma lõppu, pole neil nimedel ühtki kontekstilist seost. Nad tulevad koduotsija mällu iseendast või ehk sellepärast, et „ta silmad on veeuputust juba näinud”.

Draudava asub mäe otsas. Draudaval on oma lugu. Asnātel on tarvis kohta, kus meelde tuletada oma hinge, et mõelda oma tulevikule, nagu kirjutab Ikstena.

Liivi keel tuleb Asnātesse koos lindude laulu ja vihmapiiskade helinaga. Loodus hakkab lõhnama, hävitades ja õgides tema tajust kogu info nagu elektrooniline viirus. Asnāte on valda lēd (valge leht), sest vaid valda lēd olles haihtub mälestusest New Yorgi inimsumm, mille keskel ta on tajunud hinge kaotamist.

Vaid valge leht olles ilmuvad sõnad: Ma tienūb jumāltõ (ma tänan jumalat). Liivi keel ei jäta oma jonni: Lūomi, lūomi (loomine, loomine) – hõikab mäe tagant lind.

Mida edasi, seda teravamaks muutub Ikstena pintsel. Ārija Kalveks, lugemas 1934. aasta augustihommikul piiblist Jeremia nutulaulu. Ārija armastab Jeremiat nii, et paneb selle hiljem oma hobusele nimeks. Ārija lugu on 1930ndate aastate Riia uusrikaste lugu. Grotesksed stseenid vahelduvad hingepiinade ja hirmu kirjeldustega. Hing ja sündimata jäänud laste hinged ei anna talle rahu (uusrikastel ei ole lapsi, ütleb tema abikaasa). Hobuse kapjade alt tõuseb liivikeelne lause: ma vel um jelsõ, ma vel um jelsõ, ma vel um jelsõ (ma olen veel elus, ma olen veel elus, ma olen veel elus).

Groteskne tegelane on ka 1960ndate aastate ülikooli anatoomikumivalvur, üheksa aastat Nõukogude vangilaagrites veetnud Abakuks, kes usub, et ainult ajaga saab ajast võitu, ning hoiab tarka meditsiinitudengit Astrīdat nagu oma tütart. Mere ääres õppimisest üleväsinud Astrīda kuuleb, kuidas meri toob randa kummalise, endeliste helide rea: ma vōtab sīnd īnõ… (ma võtan sind kaasa…) Astrīda Fecersi elulugu on selle raamatu kohutavaim. Selles peegeldub Nõukogude Läti tegelikkuse (mis oli hullem kui Eestis) lugu. Selles tegelikkuses muutub ühtäkki groteskseks ka liivikeelne tõrjevormel, mida Astrīda kasutab ametnikega: „Min jelāmi um väggõ knaš” (Mu elu on väga ilus!”). Aga ka see ei aita. Nii lõikavaid kirjeldusi kui selles eluloos kohtab kirjanduses harva.

Astrīda tütrele Asnātele ilmutavad end tema esimesel Draudavas veedetud ööl nähtud unenäos mitte ainult liivikeelsed sõnad ja laused, vaid ka liivlased ise. Ikstena kirjeldatud unenägu mõjub nagu müüt: jumalasulane kutsumas kummuli paadilt rahvast nimepidi, paarikaupa. Paarid võtavad käest kinni ja lähevad igaüks ise suunda, et sünnitada tõeluse jada, ning tuul mühiseb rannas Baiba Damberga (s 1958) luuletuse „Ma sündisin kahe keelega” värsirida: izāndõd ētabõd virpōli (isandad viskavad täringut).

Kujunditerohkus saadab ka Ārija suremislugu. Ikstena kirjeldab seda väga detailselt. (Linnusarnaseks muutuv vanaema sööb kala. Lapselaps vannitab vanaema, vanaema arutleb hinge üle, lapselaps valvab vanaema hinge väljalendu.) Ikstena on maalinud pildi elu ja surma piirialale sattunud lapselapsest, kes kõneleb piirikeele kõneviisis: vōlda, vōlda, vōlda … (olla, olla, olla). Kolm kord öeldakse siin paljusid sõnu. Nii muutuvad liivikeelsed sõnad maagilisteks vormeliteks.

Ikstena lõpetab elulood elugrammatika raamatu lahtitegemisega. Grammatikat tuleb alati korrata. „Ma uskūb jumāltõ,” loeb tüdruk küünlavalgel just nagu maalilgi.

Liivi keel ilmutab end kõigile kolmele naisele. Teised seda ei kuule. Raamatus ei mainita nende naiste seost liivlastega ega teadmisi liivi keelest. Need naised otsivad oma hinge. Otsimisega jõuab nendeni unustatud ja sureva keele hing.

Ikstena jõuab selles romaanis välja suurte sõnumiteni. Üks neist on tõdemus keele hingest ja elust ning inimese elust ja hingest. („Ārija mõtleb elavate keeles. Kui alles jääb vaid tema hing, ei ole see enam tema elu osa. See on elavate keele osa. Kui alles jääb vaid keele hing, ei ole see enam keele elu osa. See on elavate hinge osa.)

See sõnum ei puuduta ainult liivi keelt, vaid kõiki väikesi keeli. See jääb lugejat painama. Sellest ei saa üle ega ümber – sellest ei pääseta.