Kas võtab vee silma?*

Arne Merilai

Indrek Hirvel on ikka ühes mantlitaskus oliivid, teises suupill ja põues esiisade oda.Tartu kultuurkapitali ja Tartu linnavalitsuse rahastatav Gustav Suitsu luuleauhind anti sel aastal Indrek Hirve luuletuskogule „Veesilm” (2009). Komisjoni avaliku põhjenduse järgi esindab autori looming „puhast sümbolkeelt ja vormikultuuri, tundlikku ning elukogenud maist ja vaimset erootikat, kõrget eetilist väärikust ning kunstitruudust. Tema vabavärss on saavutanud uue kirgastuse”. Paljudele näib see optiline pete, ent „suure kulka” parnass ei  ole Hirvele senini veel väravat paotanud, kuigi 1993. aastal teenisid „Võhumõõk” ja valikkogu „Kuu vari” siiski välja Juhan Smuuli nimelise tähelepanu.

Vastsete tekstide kõrval ilmus eelmisel aastal veel tema valikkogu „Ülalt alla”, mis esindab ausat usulist tunnet otsivat jambilist värssi. Raamatut pärgab Rebekka Lotmani magistriväitekirjal põhinev mahtuv saatesõna; samalt uurijalt pärines teatavasti ka valimiku  „Surmapõletaja” (2006) järelkirjutis. Nii inimlik kui ka kosmiline armastus elab Indrekul südames ja tema täpne sõnastuslaad ehk meistrikäsi on paljudele ammu tuttav, kuid viimatine vabavärss üllatab meid ometi värske, otse allikapuhta ehk siira avatusega, mida meetriline kõneviis teinekord ehk omatahtsi varjutama kipub. Praegune aeg ei lembi kahjuks värsimõõdu korrapära ning hulk publikut ei hinda tavaliselt vastutuult kõndijaid, vaid katsub  ikka kampas ühes suunas astuda, üha blogivama sõnatsemise või jantiva kaverdamise kooris. Indrek muigab sellise žurnalismi üle mõrult ja tõestab väärika elegantsiga, kuidas tema puhul ei kehti moenõuded: ennast võib vabalt tunda ka vastandlikes laadides, aga ikka eelistatult kõrgstiilis (ja seda loomuldasa ka kunagise „vulgarismi” registris). Tutvustuseks pisut eluloolist pilti – kellest me üldse kõneleme?

Kuigi tulevane luuletaja  sündis 15. detsembril 1956. aastal Kohilas, on ta läbi ja lõhki Tartu poiss, kes Pallase vaimust läbi imbunud ehk enese sõnul „kasvanud kõrvuni kohaliku kultuurielu sees”. Kiikunud meister Vabbe põlve peal, viinud koos emaga kirja hotellis Park peatunud Tuglasele ja kinkinud Elole lille, ehmatanud sõbraliku onu Kitsega napsutanud koleda Alliksaare peale … Tema isa oli maalikunstnik Louis Pavel, kunstirahva kunagise omakaitsesalga ilus ja uhke  juht, pärast loomulikult vangistatud ja hiljem kojameheks alandatud, ning ema graafik Helgi Hirv. Paraku jätsid nad noormehe juba 1977. aastal orvuks. Praeguseks on mehel endal (kes nüüd juba noor vanaisa) kolm tütart – üks neist laulab ja seab värssegi, teine jätkab kunsti – ning väike poeg. Tänases mõttes õppis Indrek Mart Reiniku koolis ja pärast Treffneris, 1981. aastal lõpetas aga keraamikuna kunstiakadeemia. Niisiis on Hirv algupäralt eeskätt  kunstnik – peen graafik, portselanimaalija ja omaenesegi raamatute illustreerija –, kes oma elegantse joone ka kirjandusele üle kandnud. Ta tegutseb vaesunud vabakutselisena peamiselt Tartus ja Tallinnas, kuid on elanud mitut puhku ka vagabundina välismaal. Luuletaja armastab hääd veini ja purjetada ning Eesti Wabariiki alatasa eeskujuks seada. Küpse autori debüüt „Uneraev” ilmus 1987. Järgmised originaalkogud on „Põueoda”  (1990), „Võhumõõk” (1992), „Tähekerjus” (1993), „Põuasinine” (1996), „Kiviingel” (1997), „Fuugamust” (1998), „Südasügis” (1999), „Liblikate õhkkerge veri” (2001) ja „Ülemlaul” (2003). On ilmunud ka tema mitmeid valikkogusid nagu „Kuu vari”, „Pärlhall”, „Taskuraamat (taskutähekerjus)”, „Ööpäev” ja Doris Kareva koostatud „Surmapõletaja”. Hirve luuletusi leidub teistestki keeltes, ent soome keeles ka raamatuna: „Salapainos.  Pimetrükk” (1988) ning „Enkelinsilta” (2009). Tema mitmedki tekstid on lauludeks viisistanud Jaan Sööt, Heikki Kalle, Riho Sibul, Tõnu Raadik jt. Samuti on ta ise eestindanud Euroopa kõrgluuletajaid: François Villon, Charles Baudelaire, Arthur Rimbaud, Rainer Maria Rilke, Federico García Lorca, Seamus Heaney, Joseph Brodsky … Kristian Jaak Peterson.

Kaks aastat tagasi katsetas Indrek ka näitekirjanikuna: „Pauluse kiriku kellad” põhineb  Heino Elleri elul ja selle lavastas Margus Kasterpalu, peaosas Rain Simmul. Eelmisel aastal lisandus ometi veel üks žanr, ajalooliste fotodega illustreeritud filmistsenaarium „Sinimustvalge needus”. Kes juhtumisi ei ole märganud, siis Indrek on poliitiliselt üld-sotsiaaldemokraatlik rahvuslane ehk patriootliku meelega. Tal on ikka ühes mantlitaskus oliivid, teises suupill ja põues esiisade oda. Niipalju kui mina teda tunnen, on ta alati valmis leegionäri  tukki haarama, kui me maad ja iseseisvust oleks tarvis kaitsta (tina on tema värssides vist kaalukaim metall). Siiski – „parteipileti” pani ta küll lauale pärast seda, kui Toomas Hendrik hakkas presidendiks … nagu Ilves paraku isegi. Teatavasti elas Hirv uue vabariigi sünni aegu Hollandis ning oli Raadio Vaba Euroopa vaba kaastööline, millest too kunagine tutvusring. Miskipärast muudab see kõik teda üha ebapopulaarsemaks. Ajast ja arust härrasmees,  uhke hidalgo, vaimuaristokraat …

Tõrksamat kuvandit annab vist praegu otsida? Aga eks preemiad olegi palju rohkem imagoloogiline kui tekstoloogiline probleem – me aina nikastava ja end ära katkestava kultuuri taustal. Hasso Krull on selle nähtuse hästi sõnastanud, kuigi ta ise esindab, vähemalt osaliselt, vastupidist. Või kas või too jätkuv usulinegi süvenemine … Viimase kohta levib (tõene) legend, kuidas täiskasvanud mehe ristis kord veega  veiniklaasis õpetaja Vello Salum. Tema praeguseks mentoriks on aga isa Vello Salo, kellega koos nad Pirital juba kaheksa aastat käänavad vana testamendi lauluraamatuid vastsesse emakeelde: Taaveti laulud ilmusid aastal 2008, „Psalmid” – encore! – 2009. Kuis võib nii juhtuda: mis ühtedele armastus, see teistele mein Kampf? Indrek on avaldanud ka esseistikat („Rännuraamat”, „Klaaskübara all”) ja lastekirjandust  („Hea poisi jutud”). Kokku on tema raamatuid kogunenud niisiis juba üle kahekümne. Kuulda on, et autor tunneb juba mõnda aega, et hakkab justkui aitama, ning on taas alustanud enda ülessoojendamist kunstnikuna. Kas tõesti saab mõõt täis sest kirjaturul trügimisest nagu kunagi pagulasel Ivar Grünthalil, kelle värsikeelega tal on tuntavaid ühisjooni? Huvitav, miks „järveluuletajal” Jaan Kaplinskil isu veel otsa ei saa, kuigi reostuse üle nuriseb  temagi ammu. Seda siis rohkem biobibliograafiliselt ehk väliselt. Tema sisemine loomeportree näikse ent ilmutavat kolme palet.

Kujundlikult võiks seda võrrelda veiniteoga: alustav korje ja hilisem laagerdus, vahepeal sügav kääritus ning viimati tühjendus. Selles põimuvad vormikindel apollooniline, sürrealistlik dionüüsiline ja põgenev paaniline alge. Noore poeedi luulepaleust kujundas tugevasti  ema raamaturiiul: Siuru, Under (mõni köide ka poetessi enda pühendusega ta vanaemale, nõndasamuti Vildelt), Talvik-Alver, samuti Enno ja Masingu usumüstika. Vormikindla soneti, tertsiini, trioleti või stantsivate stroofide autorina teda ju valdavalt tuntaksegi. Samas on küsitud: mida uut on Hirv sellega eesti luulele juurde andnud? Jätame mõistatuse lahtiseks, kui ühe luulelaadi meisterlikku jätkamist ei peeta iseenesest juba vääriliseks  vastuseks. Ent peagi lõi metafüüsiliselt ohjatud meetrika sisemiselt pulbitsema. Sellele andis hoogu Ott Ojamaa käe all kogetud Richelieu-aegse prantsuse luule tõlkekool, mille tulemusi tutvustab 1987. aastal Vikerkaares nr 6 ilmunud „Prantsuse bukett” (Théophile de Viau, Claude de L’Estoile, Voiture). Meelt õhutas ka prantsuse sõjajärgne luule, millesse Hilversumis elutsev vabadusraadio korrespondent põhjalikult  süvenes – olgu vanamehest sõber Sigari öises antikvariaadis või muusikaõpilaste džässiklubides. Sest kodunt ei olnud kaasa haaratud muud lugemist kui vaid kaheksaköiteline Saareste …

Varasem range sfäärilisus hakkas ühtäkki pragunema ja tungielu sürrealistlik energia pressis end koorikust läbi, pingestades siirdelist semantikat. 1992. aastal lahvatab uus poeetika „Võhumõõga” palangulises „päevikus”. „On surm mu sugulane otseliinis” luuletab  Erosest ja Thanatosest haaratu, kes pea igas luuletuses soovib hävida, et sealsamas taas üles tõusta: „sest hirm on äkki kadund õhe- / tavasse koitu sinu õrnas tupes / ma avan võhumõõga jõhkra lõhe / ning poon end vesiroosides ja kupes – // ning surmakrampe elulõimudes / vaid sina näed mu ümber põimudes”. Ometi sugenes kriitikasse tasapisi toone, mis heitsid ette „tühikäigul masinat” ja „näpuga õhku kirjutamist”. Loomulikult tõi  selline kõrk jõhkrus kaasa solvumise ja 1999. aastal loobus autor lõplikult klassikalisest vormist. Järgnes paariaastane paus, misjärel hakkas metroo- ja bussipileteile ning muile kviitungeile sugenema lühirealisi visandeid, mille kogus kokku „Liblikate õhkkerge veri”. Neid kandis vastuoluline tunne: ühelt poolt tahtmatus arendada välja pikemat luuletust, teiselt poolt ei raatsinud teadvusesse tõusnud pilte ka väljendamata jätta. Kuivõrd Indrek  oma varasemaid vabavärsilisi tekste eriti ilusaks ei pea (liiga baroksed!), siis uue elliptika aluselt liigub ta edasi enam rahuldava tulemuse poole. Autori väitel ei ole ta sellel sajandil riimilisi tekste enam kirjutanudki.

„Veesilma” luuletused ei lähtu siiski eraldi allikast, vaid tulvavad ikkagi endisest voolust. Vabavärsi mõiste on teatavasti illusoorne: selle parimad tulemused ilmuvad vormikooli järel, mis neis varjatult  sisaldub ja millest nad tõukuvad. Kujundi sisemine liikumine, mõttest endast kujunev kompositsioon on ühendav sild varasema seotud kõnega. See ei ole lodev teadvusevool, vaid hästi korrastatud ja lihvitud sõnum, mille nägemuse spontaansus saavutab praeguses vastuvõtus võib-olla tõesti suurema eheduse. Mõtteline struktuur on väga tähtis ja määrab tundelise terviku, ehtsa kõrgmodernismi hääbuval laineharjal, kuid purjeka taglas on minimaalne  ega torka otsekohe silma nagu riimluule rakmed. Vorm avaldub diskreetselt, ei suru end näiliselt peale, aga seda veenvamalt ilmub lugemise lõpul, suunates meid järelkonstruktsioonile, kus tekib alles tõeline kontakt. „Koer haugatab / meie kahe peale / ainult korra” – tiibhaardega saavutet melanhoolne armumanifest. „Kui üks silm kinni pigistada / on teine üksi // alguses näeb ta isegi selgemalt / aga siis  äkki / väsib väga ära”. Puhas süžee kontrasti, kulminatsiooni, pöörde ja puändiga ehk võrdkujuline mõttevorm kui selline. „Mu vanemad surid noorelt / lapsepõlvekodu põles maha / õitsva aia võtsid sugulased // nüüd siis tead / mida sust tahan”. Avalikud, mitte enam varjatud ained – eneseskeptilised ja loobuvad, aga võimalusel siiski veel lootusrikkad. Luuletuskogu seni vist ainukeses arvustuses resümeerib Mathura (Sirp 4. XII 2009):  „Kokkuvõttes jääb mulje, et „Veesilm” on tõenäoliselt üks Indrek Hirve tavatumaid teoseid, see aga võib Hirve loometeel jääda ka üheks tema vähem oluliseks raamatuks.” Tundub, et vanem poeet jääb nooremaga osaliselt nõusse. Selles mõttes, et vabavärss ei esinda ilmselt tema kõige hingelähedasemat laadi, kuna meetriline värss nõudis rohkem juveliiritööd ja sidus sellega südant, ent liivilik siirus ilmub nõnda küllap vahetumalt. Seda muidugi  kärme lugeja vesisele silmale, mitte süüvivale poeedile ja tema muusadele endale. Gustav Suitsul olnuks hää meel, või kui hämarapäraselt mitte, tuleks teda õiglaselt noomida. Heldur Viirese monotüüpiaid kasutanud Andres Rõhu aupaklikku kujundust võib küll ainult kiita: avage ka topeltlehed.

* Artikli aluseks on kõne G. Suitsu stipendiumi üleandmisel 12. märtsil k.a Eesti Rahva Muuseumis