Kas tühi kõht on kuidagi abiellumisega seotud?

Merlin Piirve

Haruki Murakami, Elevant haihtub. Tõlkinud Margis Talijärv, toimetanud Sander Kingsepp. Kujundanud Dan Mikkin. Varrak, 2011. 308 lk. Kaks vastabiellunut ärkavad ühel ööl karmauhti üles ja tunnevad gigantnälga, mille seljatamiseks astutakse üks vahest isegi ebatervelt ekstreemne samm. Enne sammu sammumist kostab konservatiivne naine: „Me oleme kõigest paar nädalat koos elanud, aga kogu selle aja on mind vaevanud mingi kummaline tunne” (lk 43). Tõtt-öelda võib veider tunne tekkida ka muud tehes, selleks ei pea ilmtingimata kellegagi ühe katuse alla kolima, nagu on juhtunud novellis „Teine rünnak pagariärile”. Näiteks võib kummaline aimdus tulla justkui hüppav känguru, vallata ja vaevata lugejat, kes on vaid paarkümmend lehekülge Murakami proosat lugenud. Kohale potsatanud kentsakas tunne ei leevendu, vaid kogub jõudu ja lõpliku lahendusega ei kulmineerugi. Õhku paiskub turske kurbus lahtiste otste pärast. Talvekuust alates saame imetabaselt Haruki Murakamilt eesti keeles lugeda novellikogu „Elevant haihtub”. Et teame jaapani kirjameest senini ju ennekõike iselaadse romaanikirjanikuna (eesti keeles „Norra mets” ja „Kafka mererannas”), siis on ootused eriti pingul, sest seekord pakutakse näljastele lugejatele proosa lühivorme. On paslik mainida, et lühiproosast on keerulisem kirjutada, seda on arutum analüüsida. Ja lühiproosat on tõtt-öelda keerulisem kirjutada, vähemasti minu arvates. Miks see nõnda on, sellest põgusalt allpool. Eks igal/ mõnel Murakami loome austajal sirgub novellide hulgast oma lemmik ja kõiki tükke ei jõua siinsamas parima tahtmisegi juures läbi hekseldada, pigem oleks mõistlik vaadelda novellide seest idanevaid laiu ideid. Nii söandangi võtta enda turjale taaga üldistada. Väide: Haruki Murakami aastatel 1983–1990 kirjutatud novellid on üllatuslikud süsteemi ja süsteemituse kokkusulatised, milles on esil iseäralikesse situatsioonidesse sattuvate „lihtsate” tegelaste mõtted ning teod. Kirglikus vastuvõtjas võivad needsinased ülemääragi kummalisi tundeid esile kutsuda. Igaüks saab üle kontrollida ja (mitte) nõustuda, sest novellide valdavalt murtudsüdameliste-murelike tegelaste juhtumised on kirja pandud joonelt haaratavas ja voolavas stiilis.

Põhiküsimus kumab taamal, enne aga novellist kui sellisest. Nõnda sähvatuslik on novell kui žanr, see on kiire vilksatus, proovikivi proosakirjanikule, sundus öelda ilmekas idee kähku. Nõtket novelli luua tähendab valada kogu oma hing paarikümne lehekülje peale ning sisse. Romaani ning novelli eristab võimalusterohkuse aste: romaanikirjanik võib arendada süžeeliine ja sügavdama karaktereid nii pikalt, kui kunstiväärtusliku eesmärgi saavutamiseks parajasti vaja on. Vaimuterav novellist aga peab puurima südamikuni ja puudutama seda välkkiirelt. Samas on novellis lihtne pinget terve teksti vältel ülal hoida, romaanis on see küllaltki kurnav ja vahest ebavajalikki. Murakamil õnnestub novelliniiti pingutada, kuid vahel saabub lõpp liialt järsult, mis toidab ilmajäämisnukrust. Aga suundugem peamise juurde!

Murakami novellides tekivad sõlmed asjade vahel, mis tegelikult ei ole tavaarusaamas seotud: nii näiteks seostatakse tühi kõht abieluga, erilaadse telefonikõne pikkus pasta al dente ideaalse keetmisajaga, abielulahutus omakorda aga põlvpükstega. Viimane seik on eriti kurioosne, sest novelli „Lederhosen” tegelane mõistab, et vihkab oma abikaasat tollest tuhandete kilomeetrite kaugusel viibides, jälgides, kuidas võõras mees Lederhosen’eid jalga proovib. Range süsteemi ja kindla päevaplaani sisse ripuvad kuskilt tõigad, mis olukorda justkui ei sobi, ei klapi. Ja see ei tekita ebakindlat tohuvabohu, sest lugeja tegelikult komejanti või poe’likku õudust ootabki – tsirkuslik ebaloogilisus intrigeerib ja see on küps kirss tordil. Murakami tekstidest kumab läbi kibe rutiiniviha, mis rahustatakse maha kriuksude sissekudumise kaudu lukku. Pelgalt äärmuslikult argise kirjeldamine ei saavutaks võbisevat kõlapinda. Tülgastust argise suhtes võib ju kujutada kahel viisil: a) rutiinijälestust näidatakse naturalistlikult, seega ainult kohutava halluse kirjeldamiseanalüüsimise kaudu, kriitika tõuseb sellest; b) rutiinijälestust näidatakse fantastiliselt, seega, lohutu rutiini kirjeldamisse sekkub palju imetabast ja harjumuspäratut. Murakami on valinud teise tee. Meeletu süsteemi loomine, tegevuse lahtilõikamine alapunktideks, vaheldub süsteemituse ja plaanidest kõrvalekaldumisega, esimese ettejuhtuvaga rahuldumisega. Triikimisprotsess jaotatakse etappideks, erilaadne näljatunne jaguneb neljaosaliseks pildiseeriaks, kustutuskumm on tömp vaid ühest otsast, ajaleht loetakse sõna-sõnalt otsast lõpuni läbi (kaks korda), ent samas heidab täisealine töötu mees pikali ja suigatab kohas, kus see tundub päratuma kohatu, nimelt veidra alaealise tagaaias. Ja kindel plaan agressiivselt rünnata pagariäri muundub äkk-kallaletungiks kiirtoidurestoranile. Muidugi on kogus ka fantastilisi ja täisrealistlikke novelle, kuid väljatoodud novellitüüp on paksem ja punasem.

Vaadakem edasi! Rangelt distsiplineeritud klassikalise muusika lembelised tegelased satuvad totaalerilaadsetesse olukordadesse. Rutiin peab murduma ja murdubki, vahel pole see aga just kõige meeldivam või tervislikum: näiteks ülikindla päevakoega armsa naise langemine täielikku unetusse, kassi äkiline kadumine, imelike väikeste inimeste ilmumine. Tegelased valmistavad süüa, käivad tööl ja ujumas ning on justkui igati ontlikud, kuid satuvad siiski täiesti absurdsetesse olukordadesse. Nende veidrate juhtumuste taga on peidus mingi õnnetu tõik, näiteks novellis „Uni” ei märka mainitud malbe naistegelase abikaasa ega poeg seitsmeteistkümne päeval jooksul, et too ei maga silmatäitki, vaid nosib öösel šokolaadi, trimpab konjakit ja loeb „Anna Kareninat” (seitseteistkümmend ööd, jumal küll!). Poiss novellist „Pärastlõuna viimane muru” saab tüdruksõbra käest kirja, kus viimane ta maha jätab, ning mitmed nooruki tuttavad mainivad sel ajajärgul, et poiss tunduvat õnnelikum kui tavaliselt. Muidugi ei tea nad sealjuures, et tema suhe on nüüdsama purunenud. Ühtäkki tekib mõte, et võib-olla kõige rõõsama väljanägemisega inimesed ongi kõige katkisemad ja hingest puruks. Kas äkki terves kehas ikkagi ei pesitse terve vaim? Murakami tegelastest ei saada aru. Nad on nii imelikud, ängis ja ängistavad. Tüdruk novellist „Küüni põletamine” tavatseb pidevalt avalikes kohtades magama jääda. Nende veidrate ja valulike tegelaste kulgemise võib kokku võtta lausega novellist „Jõepaadil Hiinasse”: „Midagi oli valesti. Mul oli tunne, et olin kusagil mingi ränga vea teinud” (lk 213). Nii ei pöördu haiged õigeaegselt arsti poole, nii ei mõista hingest tühjaks jooksnud tegelased, kus ja miks saabus murdepunkt, mis päädis allakäigu ja valusa letargiaga. Nii ei söögi armas ilukirjanduslembene naine enam šokolaadi, sest pärast tanu alla saamist selgus, et mehele, kellele ta oli nii mõndagi tõotanud, ei meeldinud magusat tarbivad naisterahvad. Novellide tegelased tunduvad enamasti sümpaatsed, elavad oma elu, mille koesse äkki tekib imelik pööris ja rutiin murdub, valdavalt millegi hirmutava suunas. Novellis „Üleskeeratav lind ja teisipäeva naised” lõhub minategelase toimetuste jada veidra võõra naise telefonikõne ja lonkava tirtsu sotsialiseerumissoov, novellis „Teine rünnak pagariärile” varastab abielupaar kiirtoidurestoranist kolmkümmend hamburgerit.

Paslik lugeja on tähelepanelik ja mitte liialt kergesti ärrituv, sest Murakami proosa võib närvi krussi ajada küll, eriti näiteks, kui hiiglama põnev „Uni” katkeb äkitselt, mitte ühtegi päästvat mõttetilka ei anta lugejale siin. Kirjanäpuvigu on raamatu lõikes tegelikult üpris palju, mis meele mustaks teeb ja tundlikumale lugejale mõru maigu suhu jätab. Mis seda mõru maiku leevendab (ja olgem ausad, ega see kibedus pole kivi autori juurviljaaeda), on ikkagi tõik, et Murakami novellide lugemist alustades võib lugejale tunduda, et ta saab pisut vaimutoitu, ent ideed ja tundmused paisuvad lugemise jooksul, paisuvad ja punguvad, täpselt nii nagu juhtub novellis „Küüni põletamine”: „Me tõime süüa,” ütles tüdruk [—] Ei midagi erilist. Mõtlesime lihtsalt, et kui me niiviisi ootamatult sisse sajame, siis võiksime vähemalt natuke külakosti kaasa tuua. [—] Läksime tuppa ja ladusime toidu lauale. Kotist ilmus lagedale ilmatu hulk toidukraami: loomaliha, võileivad, salat, suitsulõhe ja mustikajäätis” (lk 126). Loodetu ja loodu pooldub ja pooldub ja pooldub. Me saame rohkem kui oodata julgesime: tundus, et meile pakutakse pisut ei midagi erilist, kuid siis äkki on meie – lugejate – ees ilmatuma hulk vaimukraami.

Aga Murakami läänelikkust ma täna üldse sikutama ei hakanudki, loodetavasti annab kuri kriitik selle andeks ja mõistab, et lugusid saab lugeda ka ilma kontekstile keskendumata. Jutud iseeneses, milline maius! Hoolimata sellest, et kontekst vahel kumab tegevustikust läbi, näiteks misosuppi, meriheinasalatit, sobanuudleid ja muud meie kultuurile veidi võõrast valmistades ja süües loetakse samu kirjanikke, keda meiegi oleme harjunud nautima (Fitzgerald, Márquez, Tolstoi), juuakse õlut, sirvitakse ajakirju ning käiakse sõpradega väljas. Ega kontekst peagi alati kuskil võnkuma? Muide, mõni tark uurija võiks puurida Murakami „Elevant haihtub” pealkirju, sest need on imelised (näiteks „Lugu pilvitul aprillikuu hommikul sajaprotsendiliselt täiusliku tüdrukuga kohtumisest”). Tasub pealkirjadele ainult põgus pilk heita ja iha tükke lugeda paisub mehiselt.

Siinsamas lähedal paneb kentsakaid süžeid paberile Mehis Heinsaar, meie vabariigist kaugemal teeb seda Haruki Murakami (nende kahe kõrvutamise mõttes võib lugeda Murakami novelli „Roheline elukas”). Antud kahe autori novellistika koos vaatlemine annaks ainult ainulaadseid andmeid. Ja paralleele on teisigi: kas mitte novelli „Tantsiv härjapõlvlane” minategelase lause „Ma töötan vabrikus, kus valmistatakse elevante” (lk 228) ei kõla kahtlaselt valtonlikult?

Ent mis võiks siis olla Murakami novellikogu „Elevant haihtub” üksainus ja just see ainus tunnusjoon, tuum, mis on „väike ja kõva nagu kuullaagri kuul” (lk 30)? Kogumiku erilaadsus on meisterlik seoste tekitamine tõikade vahel, mis ei peaks a priori kuidagi kokku sobituma. Võtku seda toredat arusaama kokku järgmine lõik novellist „Lederhosen”, kus tegelased on eelnevalt rääkinud haikaladest ja ujumisest: „Äkki hakkab mu naise sõbranna oma vanemate lahkuminekust rääkima. Mul pole aimugi, miks ta järsku sellise teema üles võttis. Mis on ühist ujumisel ja tema vanemate lahutamisel? Mina ei suuda nende vahel küll mingit seost leida. Aga ju seal siis midagi ikka on” (lk 112–113). Nendes viimastes lausetes ehk midagi võtmelaadset peitub. Küll on hea tunne, et Murakamit tõlgitakse. Hää, et sellised ideed on pehmes sõnastuses emakeeles kõvade kaante vahel.