Kas laste tõlkekirjandus vajab päästmist?

Noored lugejad leiavad raamatud, mille puhul on sisu ja vormi põimingust sündinud kunst, kiiresti üles. Selliseid teoseid on mulluses tõlkeraamatusaagis mitmeid.

JAANIKA PALM

Mullu meil ilmunud Klaus Hagerupi „Tüdruk, kes tahtis päästa raamatuid“ (tlk Riina Hanso) räägib kümneaastaseks saavast Annast, kes üle kõige kardab vananeda ja surra. Õnneks on ta leidnud toimiva viisi selle tõiga unustamiseks – lugemise. Kord raamatukogus saab tüdruk teada, mis juhtub teostega, mida keegi ei laena. Anna otsustab raamatud päästa ja viib koju kärutäie teoseid. Kuidas on lood aga mulluse tõlkekirjandusega? Kas see vajab üleskutset päästmisele või saab ise hakkama?

2019. aastal ilmus lastele mõeldud ilu- ja aimekirjandust kokku 824 nimetust, neist 639 tõlked. Võrreldes 2018. aastaga oli seda ligi 80 võrra rohkem. Suures osas on tõlkekirjandus aimelist laadi (435), ilukirjandust ilmus 204: 5 luuleraamatut, 191 proosateost ja 8 koomiksit.*

Tunamullusega võrreldes pole tõlkegeograafias erilisi muutusi märgata. Suurem osa lasteraamatuid on tõlgitud ikka inglise keelest, teise märgatava grupina on esindatud Põhjamaade raamat, näpuotsaga sekka ka Euroopa teiste suurkeelte ja Balti naabrite teoseid. Õnneks sattus mullu vürtsiks sekka ka pisut erilisemaid keeli, nagu serbia, hollandi, kuid kindlasti võiks neid rohkemgi olla. Enamik lasteraamatute tõlkeid on ilmunud otse originaalist, mitte vahenduskeele kaudu, ja heas, läbimõeldud tõlkes.

Mitmed muu ilma lastekirjanduse klassikalised teosed said mullu esimest korda eesti lastele kättesaadavaks: Elsa Beskowi „Miku läheb mustikale“ (tlk Carolina Pihelgas ja Hasso Krull), Dr. Seussi „Horton kuuleb kessesid!“ (tlk Leelo Märjamaa). Täies mahus ilmus Beatrix Potteri „Kogutud lood“ (tlk Jüri Kolk, Ilmar Trull). Omaette kurioosum on Johann Wolfgang von Goethe „Fausti“ lasteväljaanne (tlk Igor Kaasik, August Sang). Selle saksa kultuuriruumis menuka ümberjutustuse on kirjutanud Barbara Kindermann (ill Klaus Ensikat). See teos näib meie lastekirjandusmaastikul pigem üksiknähtusena. Pole ju meie lastele emapiimaga Fausti ega kristlikku tausta sel määral kaasa antud, et see neile täielikult avaneks. Küll aga saavad abi kõik need gümnasistid, kes ööl enne lugemiskontrolli avastavad, et Faustist veel midagi ei tea.

Enamik tõlkekirjanduse esmatrükke ilmub üksiklugudena, olgu need siis lühikesed nagu mudilaste pildiraamatuis või lastele ja noortele pikemate jutustuste ja romaanidena.

Kuula ja kuule mudilast

Nagu juba mitmel aastal, avaldati mudilaste kirjavara rohkesti ning see moodustab tõlkekirjandusest ligi poole. Valik on tavapäraselt mitmekülgne ja ahvatlev. Kaks suunda, mis esile kerkivad, olid kuulamise ja kuulmise teema ning kaassuunatus täiskasvanud lugejale.

Lisa Pappi „Madli-Liis ja lugemiskoer“ ning „Madli-Liis ja varjupaigakoer“ (tlk Ave Põlenik-Schweiger) on armsad ja südamlikud lood, kus autor ei varjagi oma kasvatuslikke intentsioone. Ometi on tema pedagoogilisus pehme, pigem antakse täiskasvanuile vihjeid, kuidas lapsega käituda ja toimetada (kuidas laps lugema õpetada, koera ja lapse omavahelisi suhteid korraldada jms). Benji Daviesi „Tormivaal“ ja „Tormivaal talvel“ (tlk Dea Oidekivi) tahavad samuti täiskasvanule üht-teist südamele panna. Teema, mida Davies puudutab, on üha enam tulipunkti tõusev – laste üksindus ja igatsus oma vanemate aja ja tähelepanu järele. Katri Kirkkopelto Molli on eesti lastele tuttav juba 2014. aastast. Mullu ilmunud „Molli ja isevärki olevus“ (tlk Hille Lagerspetz) käsitleb oma ja võõra temaatikat. Autor on väga lapse­lähedane, pakkudes mudilastele targema ja mõistva sõbra, kes raskes olukorras teed aitab leida. Järeldused kasvavad kenasti tegevustikust välja, tekst on põhjendatud ja asjakohane. Inese Zandere on raamatus „Tuhatnelja edasi“ (tlk Contra) keskendunud samuti lapsele ja valinud erilise teema, kuid siiski sellise, milles iga laps end ära tunneb, ning situatsiooni, mis paljudele on tuttav. See on tormiline lugu muusikaõpingutest ja laste loovusest, mis on metsik ja vaba nagu taltsutamata klaverihobused.

Jon Agee „Elu Marsil“ (tlk Tiit Heidmets) on üks selliseid teoseid, mis mullustest pildiraamatutest selgelt eristus. Teos on üles ehitanud puändile, mille kasvamist noor lugeja küll pildis näeb, kuid mis peategelasel avastamata jääb. Olulisim, mis nii suurtel kui väikestel lugejatel-vaatajatel kõrva taha koguneda võiks, on teadmine, et me ei pruugi alati kõike märgata, kõiki detaile teada. Ulrika Kestere „Siilike, kes kuulas kõiki“ (tlk Ülle Kiivet) on samuti teos, mis tekitab palju mõtteid. Loo keskmes on siilike, kes jälgib pinevalt maailma suurima põldmarja küpsemist. Kui siis ühel päeval mari täiuslikult valmis saab, on igal metsaelanikul siilile soovitusi jagada, kuidas sellega peaks ümber käima. Siilike on segaduses. Kuulmise ja kuulamise olulisust ning murede jagamise vajalikkust rõhutab mõjusalt ka Susanna Iserni „Unihiire seitse voodit“ (tlk Kadri Põdra).

Ettelugemiseks sobivate raamatute hulgast on leida nii vana head kirjavara kui ka uudsemaid lahendusi. Eestis vägagi armastatud Max Velthuijsi „Konn ja sõbrad“ (tlk Lii Tõnismann ja Kerti Tergem) on üksiklugude raamatuist kolinud kogumikku ja tore on, sest varasemad väljaanded on juba kulunud, ja ausalt öeldes ei kujuta ma üldse ette, kuidas ilma Konna-lugudeta suureks kasvada saab. Meie lastele varasemastki tuttava Paul Maari „Posse Kõvamees ja tema päris kaalukas sõber“ (tlk Eve Sooneste) on suurepärane lugu sõprusest ja selle eri vormidest, millele lähenetakse väga huvitavast vaatepunktist. Nimelt esitatakse küsimus, mis saab kujuteldavatest sõpradest, kui lapsed on suureks saanud ja neist loobunud. Kuidas edasi elada, kui sind on välja vahetatud? Maar räägib tähtsatel teemadel ega jäta rõhutamata ka seda, et ainult varasematele kogemustele saab ehitada uusi suhteid, tundeid, sõprust. Milutin Đuríčkovići „Kuidas kaksikud suureks said“ (tlk Jüri Talvet) on vahva lugu perest, kuhu sünnivad kaksikud. Serbia keelest tõlgitud teos on küll kindlalt oma kultuurikeskkonnas kinni, kuid see ei häiri, kuna esile kerkib just üldinimlik. Eriti kiiduväärt on autori soe huumor, millega juhtuvat vaadeldakse.

Detektiivid ja võlurid puhkust ei saa

Suuremate laste juturaamatute seas on palju krimilugusid, mis raamatukogudes riiulil kuidagi puhata ei saa. Iga aastaga lisandub teoseid varem alustanud sarjadesse. Nii oli mullugi, näiteks Jürgen Banscherusi „Kwiatkowski juhtumid“ sai kaks uut osa (tlk Õie Ristioja) ja maineka krimikirjaniku Jørn Lier Horsti „Detektiivibüroo nr. 2“ lahendas juba oma kolmanda ja neljanda juhtumi (tlk Laura Pihlak). Samuti lisandus mitu uut sarja: Dori Hillestad Butleri „Muri ja Mari“ (tlk Liis Sillaste-Toots) ning Adam Frosti „Rebane uurib asja“ (tlk Tatjana Peetersoo). Tõsi, täiskasvanul on raske loetust vaimustuda, nõnda klišeelikud on need lood, kuid laste kirjanduse juures hoidmisel on neil oma osa. Üha nooremate lugemislauale nihkumine on tinginud žanris mõningasi muutusi, nii näiteks ei pea detektiiv olema täiskasvanu või laps, vaid võib olla ka koer või rebane. Samuti näikse krimikirjanike seas käivat võistlus, kes kõige napima mahuga hakkama saab. Iseasi, kas ja kui palju siis kirjandusest järele jääb.

Peale krimiseeriate jätkusid teisedki sarjad. Francesca Simoni Hirmsa Henry lood (tlk Aire ja Mario Kivistik) täienesid koguni kuue raamatu võrra. Ja ehkki siin on toeks populaarne animasari, näitab raamatute ilmumine siiski, et laste huvi tegelase vastu on suur. Ju nad leiavad raamatutest midagi, mis äratab nende lugemisisu, olgu selleks kas oma tumedamate tungide väljaelamine nn paha poisi kaudu või siis üleolekutunne, et mina küll nii halvasti ei käitu.

Pisut suuremate laste krimisarjad on mitmekülgsemad ja mitmekihilisemad ja pakuvad juba päris karme elamusi. Nii algab näiteks Jørn Lier Horsti „Salamandri mõistatus“ (tlk Eha Vain) rannal lebava laiba kirjeldusega. Ei mingit ehmumist ega kisa – tüdruk lihtsalt konstateerib fakti ja asub asja uurima. Mida edasi lugu areneb, seda tõelisemaks õudukaks see muutub. Ilmselgelt kasvatab Horst endale uut lugejapõlvkonda. Ses suhtes on Katarina Mazetti märksa leebem. Tema nõbude Karlssonite sarja kaheksandas osas „Lõksud ja võltsijad“ (tlk Allar Sooneste) tegeldakse peale müsteeriumi lahendamise ka noorte omavaheliste suhete ja hobidega. Põnevussarjadest jätkusid veel Åsa Larssoni ja Ingela Korselli ulmeline „PAX“, mille kümnes osa „Kodukäija“ (tlk Kadri Papp) ei ilmuta mingeid tüdimuse märke.

Hoopis teist võtet põnevuse loomiseks on kasutanud Luīze Pastore. Tema „Jakobi väga hästi õnnestunud plaan“ (tlk Margus Konnula) näib esmapilgul olevat Mika Keräneni Supilinna-lugude läti variant, kuid teoses seguneb reaalsus fantaasiaga nõnda, et moodustub omamoodi maagilis-realistlik maailm, kus koerad räägivad, pätid on üdini pahad, julmad ja rahaahned ning lapsed vaprad ja nupukad. Tore on ka rõhutamine, kuidas täiesti erinevad maailmad võivad küll olla kõrvuti, kuid ometi eraldi.

Erilise lugemiselamuse pakub ka Kate DiCamillo „Edward Tulane’i imetabane teekond“ (tlk Hels Kure), kus põnevuse loomise vahendiks on kadunud mänguasi. Nimelt võtab tüdruk laevareisile kaasa armastatud portselanjänese Edwardi, paraku satub loomake vette ning leiab end peagi ookeani põhjast. Huvitav on jälgida, kuidas seni minakeskne eneseimetleja hakkab hindama inimesi enda ümber ja võtab teadmiseks, et tähtis on mitte ainult armastatud olla, vaid ka ise armastust pakkuda.

Lastele pakuvad põnevust ka võlurilood, milles nõiad, võlurid ja maagid omakeskis toimetavad ja suuri asju ajavad. Mitmed 2018. aastal alguse saanud võlurilood said mullu uued osad, näiteks Cressida Cowelli „Olid kord võlurid. Teist korda võluvägi“ (tlk tõlkinud Eve Laur ja Urmas Alas) ja Jessica Townsendi „Vundersepp“ (tlk Hels Hinrikson).

Köitva fantaasiailma loob ka Catherynne M. Valente jutustuses „Lugu tüdrukust, kes purjetas ümber Haldjamaa omatehtud laevaga“ (tlk Leelo Märjamaa). Särtsakas tütarlaps September, kes on kogu elu unistanud seiklustest Rohelise Tuulega, astub vastu suurtele seiklustele. Esialgne õnnetunne ja elevus asendub aga peagi ärevuse ja hirmuga, kui Haldjamaale jõudes selgub, et seal on võimu haaranud kuri Markiis, kelle vastu võideldes tuleb Septembril ja tema sõpradel panna mängu kõik oskused ja elukogemused, et Haldjamaa taas vabaks saaks.

Siinkohal maksab mainida, et sellised Septembri-sugused tegusad ja hakkajad, iseennast ja oma kaaslasi hindavad tüdrukud on praegu tegelastena väga populaarsed, kusjuures poisse kujutatakse üha sagedamini nende leebemate, järeleandlikumate kaaslastena.

Johan Theorini ajaloolise fantaasiasarja „Jarmalandi kroonikad“ esimese osa „Salajaki lahing“ (tlk Heidi Saar) kohta see kindlasti ei kehti. Teos viib lugeja XIV sajandi Rootsisse, mida lõhestavad pidev võimuvõitlus ja sõjad. Probleeme põhjustavad ka viitrid, kes on hakanud inimesi ründama. Kolm venda põgenevad kodutalust, et astuda sõjaväkke ja viitritele vastu hakata. Teose teeb eriti köitvaks see, et Theorin annab sündmustest ülevaate mõlema vaenupoole vaatepunktist.

Fantaasia on reaalsusega põnevalt seotud ka Diego Arboleda jutustuses „Elio. Üks animatograafiline lugu“ (tlk Ehte Puhang). Siin põimuvad tõsielulised ajaloosündmused fantaasia­kujutelmade ja fiktsionaalse karakteriga. Mis tõsi, mis fiktsioon, saab kenasti raamatu lõpus ka välja toodud. Julian Clary „Perekond Julged lähevad puhkama“ (tlk Heija-Liis Ristikivi) pakub samuti põnevat reaalsuse ja fantaasia ühendust. Selle sarja peategelasteks on inimestena elavad hüäänid, kes värskes osas otsustavad mere äärde puhkusele minna.

Ära vihasta, imesta!

Nagu ikka, ilmus realistlikku lastekirjandust vähem kui fantaasiateoseid, kuid sellest olenemata väärib nii mõndagi esiletõstmist. Kui varasemate aastate juhtivad teemad olid eneseleidmine ning sõpruse ja tunnustuse otsimine, siis sel aastal näikse huvitavat haigused ja surm. Vastukaaluks rasketele teemadele on õnneks ka neid, mis pakuvad lahedamat, kuid kindlasti mitte maitsevaest lugemisnaudingut. Timo Parvelalt tõlgiti kaks uut Ella-lugude raamatut „Ella ja Eff Üks“ ning „Ella ja peavõit“ (tlk Kadi-Riin Haasma). Lausa imestama paneb, kui palju saab juhtuda teise klassi lastega. Ja kuidas saab kogu aeg lugeda justkui ühte ja sama lugu nii, et sellest ei tüdine. Meil ilmub vähe realistlikke teosed, kus osatakse elus imelist näha, probleemide ja äparduste üle nalja heita ja ütlus „ära vihasta, imesta“ näikse selliseid teoseid lugedes igapäevaelus üha enam kodunevat.

Märksa tõsisema tooniga on Kreetta Onkeli „Poiss, kes kaotas mälu“ (tlk Ave Leek), kus peategelane asetatakse keset eksistentsialistlikku välja ja küsitakse, mida teeks lugeja, kui avastab end kusagil pargimurul lesimas ning märkab, et ei mäleta enam oma nime, kodu ega vanemaidki. Vaid kiri taskus ütleb: „Ardo, tule kella viieks koju. Magustoiduks on maasikajäätis! Kalli-kalli. Ema.“ Pisitasa hakkab üht-teist selguma ning lugeja saab teada Ardo emast ja tema haigusest. Selgeks saab ka see, milleks on meil mälu. Isegi kui on palju asju, mida tahame parema meelega mitte mäletada, on see siiski parem variant kui üldse mäluta olla.

Ema vaimne haprus, tema depressioon on ka kirjaniku ja psühholoogi Jenny Jägerfeldi jutustuse „Superkoomik“ (tlk Kadi-Riin Haasma) teema. Peategelane on 12aastaseks saav Sasha, tüdruk, kes üle kõige tahab saada superkoomikuks. Esimestel lehekülgedel võibki lugeja seda võtta kui teismelise lihtsat soovi olla oma iidoli moodi. Loo edenedes aga hakkab ilmnema üha rohkem üksikasju. Algul selgub, et tüdruku ema on surnud, veidi hiljem loeme, et ta sooritas enesetapu, kuna põdes depressiooni. Raske, lausa võimatu oleks nii süngetest asjadest lugeda, kui Jenny Jägerfeld ei leevendaks pingeid osavalt tempereeritud huumoriga.

Teinegi surma ja leina kajastav raamat on Maja Lunde „Lumeõde“ (tlk Marit Hansen), mida reklaamitakse kui jõulujuttu, ometi on see palju enamatki. Peategelane Julian on peagi saabuvate jõulude ajal 11aastaseks saav poiss. Paraku on aga pühade tähistamine seekord kahtluse alla seatud, sest suvel on surnud poisi vanem õde. Igatsus lahkunud õe järele toob poisi juurde Hedvigi, kes oma särava naeratuse ja punaste juustega on kui elujõu kehastus. Ometi ei suuda keegi teine peale poisi tüdrukut näha.

Suurte ja raskete teemadega tegeleb ka Sara Pennypackeri „Pax“ (tlk Karel Allikas). 12aastase Peteri isa otsustab sõtta minna. Kuna poisi ema on autoõnnetuses surma saanud, peab poiss selleks ajaks minema vanaisa juurde sõjapakku. Et aga vanaisa juurde ei saa kaasa võtta lemmiklooma, mõned aastad tagasi orvuks jäänud ja poisi poolt üles kasvatatud rebast Paxi, sunnib isa Peterit looma loodusesse laskma. Poiss muretseb, et inimestega harjunud ja saagi püüdmises kogenematul loomal puudub oskus looduses hakkama saada, kuid hirm isa ees saab võitu. Vanaisa juurde jõudnud, otsustab ta tehtu heaks teha – Peter asub oma elu pikimale ja ohtlikumale rännakule. Isegi siis, kui Peter ja Pax on lahutatud, on märgata nende elude paralleeljooni, sarnaseid seiku, tundmusi ja igatsusi. Justkui tahetaks öelda, et ole sa inimene või loom, ikka vajad sa, et sind ümbritseks turvaline keskkond, su kõht oleks täis, pesa soe ja hea kaaslane kõrval.

Väärt kirjavara kõrval on ka raamatuid, mis näevad lastekirjanduses ainult pedagoogilist vahendit, millega oma targutamissoovi rahuldada, ilutseda, väärtusi ja vaateid peale suruda, ideid müüa või siis müüdi turjal ratsutada. Kirjandus, olgugi ta „kõigest“ lastekirjandus, on samamoodi kunst, kus vorm ja sisu põimuvad nõnda, et sellest moodustub midagi suuremat ja kõrgemat. Selliseid raamatuid on mulluses tõlkeraamatusaagis mitu. Need on noored lugejad kiiresti üles leidnud. Need ei vaja Anna päästeaktsiooni.

* Eesti Lastekirjanduse Keskuse andmed seisuga 28. I 2020.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht