Kaks tähtpäeva Eesti-Norra suhtluses

Eesti kultuuri jõudmine Norrasse on olnud Turid Farbregdi suguste pühendunute teene.

VERONIKA KIVISILLA

Eesti ja Norra suhtlust võib mõõta aastatuhande või enamaga, aga siin pole just palju arve ega nimesid, millest kinni haarata. Võib oletada, et esimene norralane, kes mingil määral eesti keelt kõneles, oli lugudesse-lauludesse oma jälje jätnud Olav Tryggvason, eestipäraselt Olav Tryggvepoeg, kes lapsena siinseil aladel pantvangis oli ja 995. aastal Norra kuningaks sai.

Konkreetne tähis on aga täpselt saja aasta möödumine Eesti ja Norra diplomaatiliste suhete algusest. 5. veebruaril tähistati Eesti ja Norra, Rootsi ning Taani ametlikku diplomaatiliste suhete sõlmimise aastapäeva. Eesti esimene välisdelegatsioon koosseisus Karl Robert Pusta, Eduard Virgo ja Ants Piip tegi oma esimesed visiidid Põhjamaade pealinnadesse juba 1918. aasta märtsis. Norra suursaadik Eestis, Else Berit Eikeland, ja Eesti suursaadik Norras, Lauri Bambus, on mõlemad rõhutanud, et Eesti ja Norra suhted ja saatus on suuremal määral läbi põimunud, kui esmapilgul näib. Norra ei tunnistanud kunagi Eesti okupeerimist ja Nõukogude Liidu koosseisu arvamist. On tähenduslik, et Eesti eksiilvalitsus loodi 1953. aastal just nimelt Oslos.

Kui kõneks on Eesti ja Norra suhted, tuleb juttu teha veel ühest ümmargusest tähtpäevast. 8. märtsil sai 80aastaseks Turid Farbregd, estofiil ja tõlkija, sõnaraamatute autor, kultuuriedendaja, värvikas igiliikur. Oma sünnikuupäeva kohta on Turid Farbregd öelnud, et ta on rahvusvaheline naine. Võime sel juhul olla küll tänulikud, et ta 1979. aastal (osalemine Helsingi ülikooli võrkpallinaiskonna liikmena sõpruskohtumisel Tallinnas!) kogu rahvusvahelisuses just Eestisse sattus ja kiindus. Noorim 12lapselises peres, tundis ta hingesugulust väikseima liiduvabariigiga.

Estofiil, tõlkija ja kultuurivedur Turid Farbregd

Dorota Osinska

Anu Saluäär kirjutab artiklis „Eesti ja Norra minevikus ja olevikus“ (ilmunud 2013. aasta Loomingus nr 6 ja kogumikus „Lähedased rannad“), et Eestis on viimase saja aasta jooksul ikka leidunud norra kultuuri ja kirjanduse vahendajaid. Tõlkijate reas, tänu kellele tunneme suurt osa norra kirjanduse klassikast ja paremikust, on August Hanko, Henrik Sepamaa, Elvi Lumet, Arvo Alas, Sigrid Tooming, Eha Vain, Maarja Siiner jt. Norra poolelt oli aastakümneid üks ja ainus vahendaja Turid Farbregd, kelleta oleks eesti kirjandus Norras täiesti tundmatu. Tõlgitud autorite loetelus on Viivi Luik, Jaan Kaplinski, Jaan Kross, Mati Unt, Lennart Meri, Tõnu Õnnepalu, Jaak Jõerüüt, Andrus Kivirähk ja teised. Auhindu ja tunnustusi nii eesti kui ka soome kirjanduse vahendamise eest norra keelde ei jõua siinkohal üles lugeda. Turid Farbregdi töö ei ole kaugeltki piirdunud ainult tõlkimisega, ainuüksi norra-eesti ja eesti-norra sõnaraamatu koostamist koos Ülle Viksi ja Sigrid Kanguriga võib pidada elutöömahuliseks. Selle kõige kõrval on alati olnud Eesti tutvustamine Põhjamaades kõikvõimalikel viisidel, kas või Leigarite ringreisi korraldamine. Raske kokku lugeda, kui paljude Norra kodude seinu kaunistab eesti kunst: Kaljo Põllu, Vive Tolli jt teosed. Enne taasiseseisvumist eesti kunstnike tööde välismaale smugeldamine, nende tutvustamine ja näituste korraldamine oli paras julgustükk, nagu ka kümned Eestis-käigud, et varustada mille kõigega siinseid abivajajaid.

Samuti võib ette kujutada, kui keeruline ja töömahukas oli internetieelsel ajal kogu asjaajamine, et ridamisi aidata eesti noori õppima rahvaülikoolidesse üle kogu Norra, leida neile majutust pakkuvad pered, korraldada reisid jne. Paljud neist kunagistest õppuritest on jäänud Norraga ühel või teisel moel seotuks.

1984. aastal asutas Turid Farbregd norra-eesti kultuuriseltsi, mille häälekandjaks kujunes Norsk-Estisk Kulturnytt, hiljem Estlands-nytt. Ajakirja kokkupanemine oli hoolimata mõningatest kaasautoritest suuresti tema õlgadel. Selleks et ei oleks piinlik üksi suuremat osa artikleid kirjutada, kasutas ta mitut pseudonüümi.

Turid Farbregdi kunagine väike Oslo korter ja tema Helsingi kodu on majutanud arvukalt eesti kultuuritegelasi. Minu esimene külaskäik tema juurde Helsingisse oli umbes kolm aastat tagasi koos pärimusmuusiku Katariin Raskaga, kes oli Oslos õppides elanud tema korteris. Tol korral olin rabatud, kui kiiresti Turid Farbregd trepist üles kuuendale korrusele jooksis. Olen hiljemgi külla sattunud ning uurinud huvi ja imetlusega mahukat Eesti-ainelist arhiivi, kus on toonane asjaajamine, kirjad, fotod ja palju muud väärtuslikku. Äärmiselt põnev oli üks suvine kohtumine, kui meiega liitus lähedal elav soome estofiil, üks Tuglase Seltsi asutajaid Eva Lille.

Kõnekas, et 1979. aastal, kui Turid Farbregd esimest korda Eestit külastas, sündis tulevane estofiil, tõlkija ning eesti-norra kirjanik Øyvind Rangøy, kellest on kujunemas tema töö jätkaja. Muidugi, ei ole lihtne Turid Farbregdi kingadesse (või jooksutossudesse?) astuda, sellist harukordset vaimset ja füüsilist sitkust kohtab harva. Mõlemad norralased kuuluvad Eesti Kirjanike Liitu, kus ollakse uhked kõigi estofiilidest liikmete üle.

Niisiis on Eesti ja Norra suhtluses 2021. aasta alanud ümmarguste tähtpäevadega. Diplomaatiliste suhete sajanda aastapäeva tähistamiseks valmib Norra saatkonna ja Asko Künnapi koostöös rändnäitus. Samuti tasub mainida äsja ilmunud teost „Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa. Väike Skandinaavia reisisaatja“, kus on kokku võetud Friedebert Tuglase ja Karl Ast Rumori 1931. aasta värvikas reis. Raamatu on koostanud Elle-Mari Talivee ja Kri Marie Vaik.

Eesti ja Norra aastatuhat ja enamgi kestnud suhtlus ei ole kunagi olnud ülemäära tihe. Peale Norra ja Rootsi on aga just Eestis kõige rohkem Norra märterkuninga Olavi auks nimetatud kirikuid. On hulk ühiseid merendusalaseid sõnu, kahe riigi kohtumised on kindlasti paljuski toimunud merel ja sadamates. Skandinaavia keelte õppimise võimalus on Eestis hea, aga õppureid pole kuigi palju. Kultuurikontaktid on igas valdkonnas harvad ja juhuslikud. Selge, et pigem on Norra siia jõudnud, mitte vastupidi. Eesti jõudmine Norrasse on olnudki Turid Farbregdi suguste pühendunute teene. Tema töö on Eestile suur kingitus. Iga estofiil on ime. Oleks neid meil rohkem!