Ira Lemberist ja Ira Lemberiga

Rein P?

  Ira Lember – ütleksite esimese hooga, et meie tunnustatumaid ja armastatumaid lastekirjanikke. Ent mitte ainult. Just viimastel aastatel on  ta kirjanduslik haare laienenud, tundub koguni, nagu oleks kunagine lastekirjanduse tsunfti kuulumine senini pärssinud tema rohkeid kirjanduslikke ideid.  Nii on viimase paari-kolme aasta jooksul ilmunud lausa ridamisi  raamatuid, mis irriteerivad juba pealkirjagi poolest: “Seiklus Mississippi ääres” (2003), “Daamide valss” (2004), “Kummuli kuu” (2004), “Must ratsanik” (2005). “Pöörane kevad” (2005), “Tüdruk, kes armastas teatrit” (2005). Kuid kirjaniku suurim saavutus varjab ennast pseudonüümi Artur Erich taha.  See on  viiest romaanist koosnev sari, mida kriitika on nimetanud nelja õe pentaloogiaks, ja see on kirjutatud kahasse hea kolleegi ning kauaegse sõbranna Erika Esopiga, viimane raamat juba üksinda pärast Erika lahkumist 1999. aastal. Neid kaht koloriitset kirjanikku võis omal ajal näha alati koos, mistõttu  neid kutsutigi kirjanduslikeks kaksikuteks: mõlemad elupõlised tallinlannad, mõlema elujoonis enam-vähem sarnane, mõlemad enam-vähem samal ajal kirjandusse astunud. Kirjandusloost meenub siinkohal veel vaid meeskirjanike duett Lall Kahas (Bernhard Lülle ja Iko Maran). Tänavu, ühel kaunil maikuu lõpu päeval oli Ira Lemberil põhjust oma sõpru ja kolleege kokku kutsuda, et muu hulgas esitleda ka oma vastvalminud mälestusteraamatut “Kuldne kaleidoskoop”. Siinkohal raamatus leiduva teemadel mõned küsimused kirjanikule:

 

Kas eestiaegene lapsepõlv ja tollane elu olid tõepoolest ilusamad ja loomulikumad kui praegusel ajal?

Minu jaoks kindlasti. Eks enamikule inimestest tundu ta lapsepõlv ikka kerge muinasjutuna. Vist seepärast põikangi oma jutukestes taas ja taas sinna kaugesse ja armsasse aega tagasi.

 

Kes olid tegelikkuses Artur ja Erich, kellest kokku on moodustunud omapärane kirjanduslik pseudonüüm?

Artur Erich on nimekombinatsioon meie, see on Erika Esopi ja minu isade eesnimedest. Mina olen Arturi tütar ja Erika oli Erichi tütar. See mõte tuli meile ühekorraga ja spontaanselt. Sugemeid nende meeste elusaatusest võib lugeja leida ka Artur Erichi nime all ilmunud raamatuist.

 

Kas nelja õe pentaloogia on nõnda lõplik, et ei teki kiusatust seda jätkata.

Mainin lugejale meeldetuletuseks, et Artur Erichi nime all ilmunud viieosalisse romaanisarja kuuluvad: “Äike”, “Pärast äikest”, “Välgust tabatud”, “Varjud”, “Varjude allee” (viimane neist üksinda kirjutatud, sestap lisasingi varjunimele tähe “I”). Saladuskatte all võiks öelda, et muidugi on mul kiusatus neid osasid jätkata – ja veel milline kiusatus! Võimalusi on isegi mitu: kas kirjutada ka “Varjudele” järg või  hoopis eellugu “Äikesele”, mis kannaks peakirja “Enne äikest”. Olen seda võimalust arvestades ka viimases osas ettenägelikult ukse praokile jätnud. Kes teab, kas laiskus laseb ja elupäevi jätkub?

 

Mis on muutunud loomingus ja elus pärast Erika Esopi lahkumist?

Me polnud Erikaga üksnes kolleegid ja kaasautorid, olime ka suurepärased sõbrad ning isegi kauged sugulased. Meie ühine töö pakkus meile mõlemale huvi ja tundus teinekord nagu malemäng, kus partneri ootamatu käik tegigi asja keeruliseks, huvitavaks ja põnevaks. Selle viisist ja üksikasjadest võiks terve raamatu kirjutada. Ka eraldi kirjutades andsime tihti teineteisele nõu ja kui ükskõik kummale hea idee tuli, ei peljanud ta teisele ka südaööl helistada. Me nautisime koos kirjutamist ja üldse teineteise seltskonda. Ma tunnen kõigest sellest puudust.

 

Mis jääb põlise tallinlasena pealinnas silma ja tekitab mõtteid?

Mu kodulinn Tallinn on selle aja jooksul suuresti muutunud, see on paratamatus, nagu kõik siin ruttavas elus. Linn on muutunud nii paremuse, kuid kahjuks ka halvemuse suunas. Mõnikord kardan, et ta süda tuksub liiga kiiresti. Kuid armastan teda ka sellisena.

 

Kuidas vastu seista aja survele?

Ajale ei saa selga vastu panna, tuleb lihtsalt inertsiga kaasa minna, meeldib see meile või mitte. Üks idee mul siiski oleks välja pakkuda: kaks korda kuus võiksid kõik kaubamajad ja selverid (kus teismelised oma vaba aega veedavad) suletud olla. Ja vaid raamatukogud avatud. Ehk tasuks proovida!

 

Mis on iralemberliku naeru saladus?

Ka see on mu lapsepõlvest kaasa toodud. Mu isa oli suure huumorimeelega mees ja väike nali ja naer olid me igapäevasesse suhtlemisse otsekui kodeeritud. Ma pelgan veidi neid inimesi, kes ei saa huumorist aru, ja mul on raske nendega suhelda. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht