Ilukirjandus ei pea olema ilus

PILLE-RIIN LARM

Muinasjutus on lihtne. Kaunitar õpib hindama koletise sisemist ilu ja armastuse vägi murrab nõiduse. Koletisest saab nägus prints.

Raamatuletil see nii ei ole. Hurmava lugeja suudlus ei muuda koleda välimusega raamatut kauniks, ükskõik kui erudeeritud või kirgas on selle tekst. Raamatuna ei pruugi kuigi kena välja näha isegi „Kaunitar ja koletis“.

Üleeile selgusid Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade kandidaadid, eile Eesti Kirjastuste Liidu kauneimate raamatute konkursil esile tõstetud 25 + 5 teost. Olgu, jätkem arutelu auhindade kohmakate nimetuste üle. Ühed pakuvad möödunud aasta ilukirjanduse tippe, teised raamatuilu tippe. Uurigem: kas need kattuvad?

Nii ja naa. Leidub kokkulangevusi, näiteks Piret Raua jutukogu „Kaotatud sõrmed“, Triinu Laane lasteraamat „Luukere Juhani juhtumised“ ja Hasso Krulli nn eelikteos „Tänapäeva askees“ esinevad mõlemas nimekirjas. Need on väga hästi kirjutatud ja ka väga nägusad. Kaunite raamatute hulgas on üldse meeldivalt palju belletristikat, peale nimetatute veel Andres Ehinilt, Kristiina Ehinilt, Vahur Afanasjevilt, Andrus Kivirähalt, Jaan Krossilt … Vähemalt tänavu ei saa sugugi öelda, et kaunimate raamatute konkursil on jäme ots riigi tellimuse ja rahasüsti saanud suurte institutsioonide käes – ilus saab olla ka suhteliselt soodsalt.

Liigne ilu võib aga belletristika puhul lugemist segada, ülekujundatud visuaal takistab teksti mõjule pääsemist. Olen kuulnud, et muu hulgas selle tõttu on mõni luuleraamat mõne kirjandusžürii õnnistuseta jäänud. Kindlasti ei olnud ka koletisel kerge kaunitari sisemist ilu märgata.

Võimalik, et inetuse suhtes on literaadid tolerantsemad: kirjastuse Vabamõtleja väljaannete välimusega püütakse justkui rõhutada, et kirjanduse sihtkapital ei toeta raamatute kujundamist, ometi on üks sarja raamat leidnud koha aasta parimate esseistikateoste seas (õigusega).

Ilukirjandus ei pea olema sisu poolest ilus, ammugi siis kenasti pakitud. Ilu koguni vajab enda kõrvale inetust. Arusaam, mis on ilus, mis inetu, teiseneb ajas – praegusest abjektist võib saada teadlastele või kunstnikele huvi pakkuv objekt, mis uurimise kaudu argistudes kaotab nii eemaletõukavuse kui ka maagia. Ennemini võrsub kolekirjandusest esteetika piire avardav avangard.

Ja kui nad surnud pole, siis elavad nad õnnelikult tänase päevani.