Suitsust nõrk. Ilmar Trulli „Veereb kartul põllu veerel“

JÜRI KOLK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Luuletaja, illustraator, karikaturist ja ristsõnade koostaja Ilmar Trull

Aivar Kullamaa

1 Põllu veerel uitab siga.
2 Põllumehel kartul valmis.
3 Viskab siga kartuliga
4 kohe esimeses salmis.

5 Teises salmis tänab siga
6 südamlikult põllumeest:
7 „Ma ei saanud üldse viga.
8 Tuhat tänu tuhli eest!“

9 Noh ja kolmandamas salmis
10 põllumehel vastus valmis:
11 „Ole lahke, armas siga.“
12 Viskab jälle kartuliga.

Ilmar Trulli lasteluulet kiputakse pidama lihtsaks ja lõbusaks, läbi ja lõhki lasteluuleks – mänguliseks ja kergeks. Ometi on selge, et nii päris ei ole. Trulli luule kandub meieni sügavamatel, tumedamatel ja ülivõimsatel hoovustel – kui olete neid kord märganud, kasvab tagasitee süütu ignorantsuse juurde hetkega kinni. Enam ei ole pääsu.

Teosest „Kala ei lärma“ (2020) leitud luuletus „Veereb kartul põllu veerel“ paljastab meile inimeseksolemise kihte. Vaatleme lähemalt mõnda neist.

Kuidagi ei saa mööda vaadata luuletuses peituvast vägivaldsusest ega ka sellega toimetuleku mehhanismidest. Luuletus algab kohe pingesituatsiooniga. Põlluveerel uitab siga. Pange tähele, siga ei uita põllul. Siga ei tuhni, luura, varitse. Ei, ta lihtsalt uitab, aga põllumehel on juba kartul valmis. See tähendab muidugi vähemalt kaht: a) põllumehel on saak koristamiseks valmis ja b) põllumees on võtnud ühe kartuli pihku ja ta on ootel (vaata ka: „Selle aja sees, kui mina püssi laadin, wõib mulle selja tagast tuhat punanahka kallale tormata. Tomahawk peab ikke walmis olema“1). Ja ta viskabki siga kartuliga! Siin lähevad asjad käest. Miks ta seda teeb! Kurjast südamest?

Neljandas reas avaneb päevselgelt – kes enne aru ei saanud – luuletuse teine kiht: luule ja maailma ühtsus. Mõlemad sündmused, nii sea uitamine kui ka põllumehe valmisolek ja kartulivise toimuvad luuletegelikkuses. Täpsemalt: esimeses salmis. See on otseviide paljude rahvaste pärimuslikule uskumusele, mille kohaselt loob maailma laulik, ja arusaadavalt ei saa see laul katkeda, laul kannab tegelikkust, on ühtaegu nii tegelikkus kui ka selle algimpulss ja hoidev vägi – viimane toob kõigile lugejatele paratamatult meelde Herakleitose, tumeda, ent siiski täpse algfilosoofi.2

Väärib meenutamist, et piibliski oli alguses sõna. See tähendab, et ka kristlik maailm püsib koos tänu kord alanud ja veel kestvale loitsule. Ja loomulikult elame kõik luuletegelikkuses, maailmas, mille olemuse määravad põhiosas sõna ja kirjeldus – seda suuremal määral, mida vähem me nende mõju märgata oskame.

Tagasi vägivaldsuse juurde. Teises salmis peab äsja kartuliga pihta saanud siga olukorraga toime tulema. Ja võttes arvesse lauliku loomingust kumavat leebet ja sõbralikku maailmapilti, pole midagi imestada, et sea valik on vägivallatu vastuhakk. Sea üks eeskujusid (või vastupidi?!) on ilmselt vägivallatuse tunnustatud eestkõneleja Gandhi. Vägivallatu, aga siiski vastuhakk. Siga tänab kartuli eest (8), koguni südamlikult!, ja ilmselgelt sööb selle ära. Muidugi, siga tänab südamlikult, aga ei saa siiski välistada teatavat üleolekut. Moraalse üleoleku tagavad sea viisakus ja tänu (isegi kui südamlikkuse taga aimub iroonia), aga lisandub ka annus füüsilist üleolekut – „ma ei saanud üldse viga“ (7). Muidugi, põllumehel on hangud ja tõrvikud, aga kodanikuühiskonna piire kompav siga julgeb oma õiguste (sisuliselt inimõiguste, siga on ka inimene) kaitseks välja astuda. Sellises ühiskonnas nagu meie oma on Trulli kujutatud siga omamoodi piirivalvur – ta peab põllu veerel uidates ka vahti. Sest kui ta laseks ennast metsasügavusse suruda, siis saaksime tema ja muu loomariigi mured kalevi alla lükata. Seega peitub (ja ilmneb) luuletuses tugev keskkonnateadlikkus, aga ka arbitraarse omandiõigusega võitlev hoiak. Tegemist on tüüpilise piirsituatsiooniga. Trull paneb A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ piiride-kraavide draamad lugeja alateadvuses subtiilselt kaasa helisema. On selge, et kui siga põllumehe eest, kes on ennast tugevama õigusega maaomanikuks kuulutanud, taanduks, teda üldse ei „tirriteeriks“, siis jääks ta kaotajaks koos kõige sellega, mida esindab. Sõnaga, teise salmi tänulik siga on midagi enamat kui naeratav buddha.

Kolmandamas (sõnavalik viib meid elektrirongiga regilaulu ja Ristija Johannese aega) salmis aktiveerub taas põllumees. Esiteks on ta sunnitud omaks võtma sea viisakad maneerid ning kahtlemata on siga sellega juba midagi saavutanud. Ja ometi – põllumees viskab siga jälle kartuliga. Ta ei viska seale kartulit, vaid siga kartuliga. See on ilmselgelt vägivaldne, kuigi jõuetu akt.

Trull näitab veenvalt, kui kahetsusväärselt on piiblist mahlasemad osad välja tsenseeritud ja eks seda ole teinud põllumehed! Tuntud kirjakoht3 teise põse keeramisest on üksnes osaline tsitaat. Nimelt soovitas meie õnnistegija pea veidi kõrvale pöörata ja lööja rannet hammustada.4 Soovitus jätta sinult särki nõudma tulnud tegelasele ka kuub ei tähenda ju pelka loobumist ja järeleandmist. See vabastab kuuest loobuja mõttetu võitluse koormast ja surub ülekohtu tegijale liiga suure suutäie lämmatavalt sügavale kurku.

Juhin tähelepanu, et olen jõudnud ainult luuletuse esimeste tähenduskihtideni, põhjalikum ülevaade nõuaks suuremahulist uurimistööd.

Ei saa ka öelda, et see luuletus oleks juhuslik õnnestumine. Rääkimata Trulli muust loomingust, leidub samas luulekogus silmapaistev tekst, kus ketikoer õpib vabadust teolt. Nimelt võtab ta kuudi selga ja – ehkki ta ilmselt kiiruses kaotab – on tal edaspidi alati kodu olemas ja ka vabadus olemas. Eks igaüks pea ise oma kuuti kandma.

Merehädalisest rääkiv luuletus tuletab meelde, et kõigepealt tuleb leida sisemine rahu. Laev tuleb siis, kui merehädaline on valmis. Ja meie närvilises maailmas peaks eneseväärikuse säilitamine olema prioriteet.

Luuletus „Tuvi suvi“ räägib väga paljude muude kihtide hulgas ka võõrandumisest, linnastumisest ja vaikivast, jäigast, siledast, külmaks pildiks, jumalasambaks5 saanud kultuurist, kultuurist kui puuslikust, kui soovite – kuld­vasikast, mille najal kõikvõimalikud tühikargajad ennast tähtsaks teha saavad: „pungis silm ja kummis rind“.

1 O[skar] Luts, Kewade. Pildikesed koolipõlwest. I. Postimees, 1912, lk 28.

2 Trull näitab veenvalt, et nii nagu maailm pärineb algelementidest, nii põlvneb meie mõtlemine alg­filosoofidest, kellele kangesti meeldis algelementide teemal kraagelda.

3 Mt 5-39.

4 Theodosius Noorem on oma rajudes esseedes võidelnud tõlgenduse eest, et mainitud kirjakohas peetakse silmas löögi alt läbi sukeldumist või enese kaitsmist haagi eest õlaga. Tõenäoliselt pingutas ta selles küsimuses veidi üle, aga teatud iva ta jutus kahtlemata on.

5 Friedrich Wilhelm Nietzsche: „Vaid narr! Vaid luuletaja!“. Tlk Ain Kaalep. – Rmt: Ain Kaalep, Peegel­maastikud. Luuletõlkeid. Antiqua. Gallika. Germanica. Ucrainiensia. Eesti Raamat, 1976, lk 194–197.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht