Hüpikämbliku­muuseum

PILLE-RIIN LARM

Hüpik on näriline, kes elab Aasia ja Aafrika kõrbealadel. Kasvult meenutab hüpik hiirt, kõrvade poolest jänest, tagajalgadelt ja liikumiselt kängurut. Teadlased on kindlaks teinud, et hüpikute hüppestiilide repertuaar on väga rikkalik, olgugi trajektoor, mida mööda nad kulgevad, on üsna juhuslik ja ennustamatu.

Ka hüpikämblikud on väikesed ja armastavad hüpata, kuid erinevalt mõnest kõrbenärilisest kalkuleerivad hüpikämblikud oma liikumist ette ja hüppavad vägagi täpselt. Viis, mida nad selleks kasutavad, tundub küll inimesele omapärane: nimelt on tuvastatud, et hüppe sihtpunkti kauguse määramiseks hägustavad hüpikämblikud meelega oma vaatepilti. Samuti on hüpikämblikud osavad teesklejad: leidub hüpikämbliklaste liik, kes on võimeline infiltreeruma sipelgapessa, liikudes siksakitades kuuel jalal ning hoides kaht jalga tundlate kombel eespool. Mõistagi on sedavõrd nutikad putukad suutnud levida üle maakera, ainult poolused on veel vallutamata.

Ka 14. septembril Kirjandustänava festivali avapauguna aset leidnud Mati Undi pop-up-muuseumi avamine oli nutikas hüpe. Alustagem näiteks nähtuse nimetamisest. Keeletoimetajad hakkasid väljendit pop-up taunima kohe, kui see paari aasta eest moodi läks (kui õigesti mäletan, sai puhang alguse restoranidest). Saab ju öelda ühepäeva-, juhu- või hüpikmuuseum. Veel parem oleks hüpikämblikumuuseum: Kadrioru klantsmajade vahele kerkinud trükitud presendiga kaetud mikroehitis on samasugune väike nutikas ettevõtmine nagu ämbliku kolimine sipelgapessa. Hoone imiteeris, tõsi küll, ühe teise linnaosa arhitektuuri, omaaegset Mati Undi ja Kersti Kreismanni maja Mustamäel. Seest oli see sisustatud nagu korter, lisaks vitriin Undi raamatute väljapanekuga. Juba hoonekarp ise oli väljapanek, ei puudunud isegi mälestustahvel ega majanurgal aadressisilt „Mustamäe tee 185A / Мустамяэ теэ 185A“. Päris täpne hüpe!

Kui nähtuse nimetamise juurde tagasi tulla, siis ingliskeelse pop-up’i kasuks räägib jällegi see, et Mati Unt ise sugugi ingliskeelseid väljendeid ei tauninud: kolleeg meenutab, et Shakespeare’i „Othello“ ainetel sündinud Undi lavastus kandis pealkirja „Hot“. Tõepoolest, 2002. aastal Von Krahli teatris.

Mati Undi hüpikämblikumuuseum, nimetan toda ajutist ehitist keelepatriotismist siiski nii, võib kuuldavasti rändamagi minna. Ära jää aga ootama, käed rüpes, jalad konksus, kuni see sinu kodukohta jõuab, vaid hüppa õige ise muuseumi. Eesti Kirjanike Muuseumide Ühingu veebisaidil leidub kaart, mida mööda retkeldes saaks sisustada mitu nädalavahetust. Ainult Lydia Koidula muuseum Pärnus on praegu remondi tõttu suletud, seetõttu tuleb retke trajektoor kaardi peal üsna sirge. Kes kõrvalehüpetest huvitub, võiks külastada Aavikute muuseumi Kuressaares või Anna Haava tuba Kodavere pärimuskeskuses Palal.