Hellar Grabbi poliitiline mõttelugu

Andres Langemets

Hellar Grabbi juubeliks on TPÜ Akadeemilises Raamatukogus valminud näitus ?Vabal häälel. Hellar Grabbi 75? . Kultuuri- ja kirjandusajakirja Mana toimetaja ja väljaandja 1965 ? 1999, sadade artiklite autor välis­eesti perioodikas ja alates aastast 1989 ka siinsetes väljaannetes, Vabadusraadio ja Raadio Vaba Euroopa eestikeelsete saadete poliitika- ja kultuurikommentaator, aastakümneid eraldi eksisteerinud kahe eesti kultuuri tutvustaja ja ühendaja ka isiklike kontaktide kaudu. Hellar Grabbit võib pidada rahvusliku mõtte- ja kultuurisilla rajajaks kodu- ja väliseesti vahel. Hellar Grabbi, EESTLASTE MAA. (?Eesti mõttelugu?, 56). Ilmamaa, Tartu, 2004. 503. lk.

22. IX 75aastaseks saanud kirjastaja, ajakirjatoimetaja ja kirjanduskriitik Hellar Grabbi on ?Eesti mõtteloo? sarjas avaldanud raamatujagu oma eri aegadest pärit poliitilisi, ajaloolisi ja mälestuslikke tekste, nagu ütleb autor ise saatesõnas.

Tunnistan, et meelsamini arvustaksin Hellar Grabbi kirjanduskriitikat, millest kaks raamatut on ilmunud ka kodu-Eestis. Seda põhjusel, et kirjanduskriitikuna on Grabbi mulle väga sümpaatne olnud. Ta on nõudlik ja täpne, detailide suhtes tähelepanelik ja lisaks on tal kõige fooniks põhimõtteline heatahtlik uudishimu teose ja autori vastu.

Seevastu poliitilises poleemikas on ta vägagi äge ja otsesõnaline, teeb küll tagasivõtteid ja mööndusi, aga oma jonni ei jäta. Teda pole lihtne ega ?ohutu? üle kommenteerida. Kui 1988 hakkasime Loomingus jõudumööda tutvustama pagulaskirjandust ja pagulasi ka muidu, siis õige pea hakkas neid elusal kujul saabuma ka toimetusse. Esimesena jõudis veebruaris kohale Ilmar Külvet, et teha Ameerika Häälele intervjuu, mis hiljem Grabbi toimetatud Manas ka ära ilmus. Intervjuu sai lahjavõitu, sest Külvet ei söandanud sel ajal veel liiga teravaid küsimusi esitada, kartes tagajärgi mulle ja toimetusele.

 

Isa- ja lapsetapja

Legendaarne Hellar Grabbi oli Eestis paljudele tuttav juba 1968. aasta ja hilisematest reisidest alates. Millal mina temaga tutvusin, ei oskagi täpselt öelda, ju alles selsamal 1988ndal. Aga ?Eestlaste maa? sisuga sobib väga üks tunane tähelepanek. Mul nagu paljudel teistelgi kodueestlastel oli pagulaskirjandusest ja pagulusest ikkagi objektiivsetel põhjustel vägagi lünklik ja ebakohane ülevaade. Loomingus kogesin seda iseenda naiivsuse kujul, kui järjekordsele uuele pagulastuttavale rõõmsalt teatasin, kes kõik olid mu juures olnud eile või eelmisel nädalal. Pärast mõnda kulmukergitust ja ninakirtsutust hakkasin aru saama, et pagulasühiskond on palju keerulisem ja diferentseeritum kui meie toonane koduühiskond, mis killunes alles mõned aastad hiljem. Hakkasin mõistma, mis tähendas, et pagulasi oli mitu põlvkonda ja mitmete poliitiliste hoiakutega, mis olid omavahel aastakümneid pidanud ideelist võitlust.

Võib-olla on neid võitlusi kõige näitlikum jälgida Enn Nõu romaanide varal. Aga Hellar Grabbi, kelle võiks arvata Nõu, Grünthali, Laabani, Taagepera ja paljude teistega nn nooremasse põlvkonda, kes vastandusid XX sajandi algul sündinud vanade ja vingete rahvuslaste põlvkonnale, teeb juba raamatu esimeses loos asja selgeks. ?Kes oleks küll suutnud kannatada neid võltspatriotismi kassikullast ja ?püha vabadusvõitluse? rasvast läikivaid ja nõretavaid aktusekõnesid, ajaleheartikleid ja juhtkirju ning valimispropagandat või igal võimalikul ja võimatul juhul vastuvõetavaid resolutsioone?? (lk. 16). See lugu on kirjutatud 1955 ja ilmunud ajakirjas Vaba Eesti, mille Ameerika toimetajaid Grabbi oli.

Selliste väljaütlemiste ja eriti muidugi korduva kodumaa külastamise eest pälvisid Grabbi ja ta mõttekaaslased vanema põlvkonna meeste seas pea et poolpunase maine.

Grabbi ise aga end kohutada ei lase ja on jätkanud oma võitlust võltspatriotismiga taasvabanenud Eesti aega välja. Noore Grabbi isatapjalik ponnistus pagulaskonna vanameelsete juhtide vastu muutus 1990ndate algul üsna ruttu ?isamaaliku-kisamaaliku? Laari valitsuse lapsetapjalikuks kriitikaks: Isamaa tuumikut nimetab ta kõhklemata ja järjekindlalt ?EÜS-i noortürklasteks? (lk 333). Olles ise siiski veendunud eesti rahvuslane edasi. Isamaalaste rahvuslusele seab ta vastu konservatiivsuse (?Konservatiivide suur võimalus? jm), mis välistaks rahvast vähe hooliva, ühiskonda lõhestava ja korrumpeerunud laissez faire liberalismi, mille viimaseaegseks eestvõitlejaks on peamiselt Reformierakond. Osalt vist ka Taagepera poolt RE puudliks nimetatud Res Publica.

Ma ei taha sellesse vaidlusse sekkuda, sest teema on liiga mahukas, et seda siin ära rääkida. Igatahes tundub, et Hellar Grabbile oleks taasiseseisvunud EVs leidnud palju vajalikumat rakendust kui kriitiku roll, aga ju ükski seltskond ei taibanud teda, samuti päris mitmeidki väga asjalikke pagulasi, 1990ndate algul kaasa tõmmata. Kõigil oli nii palju tegemist iseenda ja oma pundiga.

 

N Liidu lõpetasid sisemised pinged

?Eestlaste maa? on sisult väga mitmetahuline raamat. Võib-olla üks hingestatumaid ja põhjalikumaid on kohe esimene jagu, kus on juttu Milovan Djilasest ja Poola ning Ungari ülestõusudest 1956. Seda enam, et need teemad jõudsid toona ENSV üldsuseni ja isegi rahvusmeelseteni väga napilt, erinevalt hilisemast T?ehhi kevadest. Grabbi raamatust on näha, et need kolm teemat ? Djilas, Poola ja Ungari ? korduvad tal ikka ka järgmistes sõnavõttudes, t?ehhidest on vähe juttu.

Pikemas analüüsis ?Eesti rahva väljavaadetest?? jõuab Grabbi järelduseni, mida ta kordab mujalgi, et Eesti olukorras saab muutuse tuua ainult N Liidu sisemine areng, kus võib juhtuda see mis Poolas ja Ungaris. Igasugu kolmanda sõja ootus, välisvõitlus ja muu küll vaevalt suudavad Kremli diktatuuri kõigutada ja Eesti vabastada. See on öeldud oponeerimisena pagulasjuhtidele, aga tagantjärele peame tõdema, et Grabbil oligi õigus. Ma kaldun isegi kahtlema selles, kas jutt külma sõja võitmisest Lääne poolt väga palju tõele vastab, sest mingi sisemine plahvatus küpses kogu stagnaaja. Külm sõda purustas N. Liidu majanduse, see vastab tõele, aga lagunenud majandusega on Venemaal hingitsetud aastasadu. Perestroika avas ikka rahva kogunenud trotsi kraanid ning see oli otsustav.

Raamatu keskmised osad on koostatud kunagistest aktuaalsetest kommentaaridest. Lõpupoole on juttu Eesti ohvitseride saatusest, üliõpilasorganisatsioonidest, eriti Rotaliast. Ning päris lõpuks poleemikat Indrek Jürjoga teemal pagulased ja KGB ning Martti Turtola ja Magnus Ilmjärvega Pätsi hindamise üle. Nende teemade kohta võib aga öelda, et uurimine ja vaidlus jätkuvad. Grabbi püüab arusaadavatel põhjustel Pätsi porrikiskumise eest kaitsta, aga võib-olla ka seetõttu, et on end Pätsi eeskujul nimetanud rahvuskonservatiiviks.

Raamat on huvitav, vaidlusi ärgitav ja teaberohke.