Hannes Varblane 18. VI 1949 – 5. VII 2022

Võhmas sündinud, Kärstna ja Nõo kooli kasvandik ja Tartu ülikoolis ajalugu õppinud Hannes Varblane oli nii Tartu vaimu maapealne kehastus, kui vähegi olla saab. Veidi kummastavalt mõjub vähe teadvustatud kiretu fakt, et Varblase palgaline vaimutöö algas 1975 Eesti Spordimuuseumis teadurina. Ent näituste korraldamine Tartu Kunstimuuseumis kõlab luulega hoopis paremini kokku. Ja luuletas Varblane raevukalt, vihkamiseta poleks ta kirjutanud ridagi. Luule ja kirjandus, sekka meelepärast kunsti ja muusikat, rollinguid ja Dylanit ennekõike – need olid tema passioon, kirg, armastus ja kannatus. Kõik üheskoos. Luule kui rebend õieli elust, armistunud haav, mida ikka ja jälle tuli kratsida, sahtlitäis kõrtsiletil täis kritseldatud salvrätikuid. Ja luule kui teraapia, milles on koos nii vastuhakk kui vastu pidamine. Vastu olemine ja vastu pidamine kõlavad Varblasele mõeldes samas tähenduses. Mille kõige vastu – ja mille vähese, ent tõelise, vaba ja eheda poolt. Elus püsimine kõige selle armastamise ja vihkamise võimega, mis kumbagi neist väärib.

Esikkogu „Mäel, mis mureneb“ (1990) tõi Varblasele Betti Alveri kirjandusauhinna. Lõhestatud hingevaeva pihtimise poeesiat jagus aastate jooksul veel üheksasse kogusse. Varblase küsimus miks tõbrastunud aeg su kestus pole viiv on Hamleti-vääriline, ühtaegu ajalik ja ajatu ja praegu ehk rohkemgi kehtiv kui kunagi aastate eest selle sõnastamise hetkel. Ajuti anarhiasse kalduvat vabadusearmastust üle kõige võiks pidada Varblase elu ja loomingu juhtmõtteks koos alatise kompromissitu eneseväljendusega. Varblase luuletusi saab autori esituses kuulda sarjas „Kirjanike hääled“ välja antud luuleplaadilt „Kõikide üksilduste ajal“.

Varblase armastus kirjanduse vastu leidis väljundi ka tema esseistikas, mille paremik on kättesaadav kahes „Ilmavallas“-kogumikus. Tema alati suurte prillide taha peituv ja alati veidi valulik lühinägelik silmapaar ulatus pädevalt hindama mitte ainult kodumaist, vaid ka väärt maailmakirjandust. Omaaegsed Loomingu Raamatukogu kolleegiumi liikmed mäletavad, kuidas ühel koosolekul vaikides nurgas istunud Varblane ühtäkki virgus ja võttis jõuliselt sõna serbia kirjanduse väärtuste üle. Ilmamaa kirjastuse nõukogus ütles Varblane sõna sekka nii eesti mõtteloo ja kirjanduspärandi väljaandmise asjus kui ka seisis kartmatult oma vaadete eest ikka parema ja uuema eesti kirjanduse nimel.

„Oh ma vaene Tardo liin“ – võiks õhata pärast Varblase lahkumist siitilmast. Ometi oli ta juba aastaid sellest linnast eemal olnud. Ja ometi on tema vaim siin kohal. Seiskem näiteks mõnel õhtul Vanemuise tänavas Mati Karmini Juri Lotmani ees, tõstkem pilk veidi vasakule ja kõrgemale, vaadakem TÜ raamatukogu teise korruse akendesse, ja kui valgus on õige, võite näha ka Ilmar Kruusamäe Varblast kõrvuti Kurt Vonnegutiga.

Nüüd, mil Varblase hing on lõplikult vaba, on ta põrmuks saanuna oma armastatud ja vihatud, kuid vahest ikka rohkem sügavalt armastatud Tartus tagasi.

Eesti Kirjanike Liit

Eesti Kirjanduse Selts

Eesti Kirjandusmuuseum

Ilmamaa