Haiguse vivisektsioon?

Marko Martinson

fs: 2004. Tuum, 2004. 82 lk. Teost lõpetades kerkis mu silme ette pilt fs-ist. Justkui miski kogu, kes ?lendab? öötundidel Lasnamäe kiiskava kuu ümbruses, pää rinnal ning omis mõtteis, sulgunult.

Ometigi päris nii see pole. Tõepoolest, tema luuletusis võib olla palju (enese)irooniat, ent omal kummalisel kombel tekitas ta tunde, et igaüks, kes seda loeb, tunneb ühtäkki samamoodi. Mina tundsin. ?kange alkohol ja kultuur/ nemad hoiavad elus/ muidu me kylmuks surnuks/ või läheks päris hulluks/ kirglikud nagu me oleme ? eitage kui tahate, aga kipub nii olema küll.

Nõndaks, kui olete esimese luuletuse läbi saanud, siis jälgige fotot 13. leheküljel. Jälgige kaua. See iseloomustabki neid tundeid ehk tunderägastikku, millest fs nii tabavalt ja lühidalt kõneleb. Nii elabki meie modernne inimene: maa ja taeva vahel; palju õhku, natuke tunnet ? ja kõik.  

fs kirjeldab tavalist; see, mis teda ümbritseb, kõik see on (või on olnud) ka teiste elus olemas. Kuid fs-i lihtne sõnastus, paratamatuse hoomamine, nukrus, helgus on lihtsalt võimsad. Ja nii ongi. Luuletajale omaselt leiab ta ka ennast, avastab, vaiksete sammudega hiilides, ja peidab siis avastused iroonia alla. Aus, väga aus. Huvitav, kui paljud proovivad luuletust kirjutada, nagu kästakse 15. leheküljel?

Lugedes tekkis  tunne, kuidas ma tõusen vahepeal laineharjale, kuid rõõm jääb üürikeseks ja juba peksabki külm vesi pää kohal kokku. Ent mitte meres, vaid porilombis. Läbivaks motiiviks on suured autod, mis surma veavad, betooni hall toon ja külmus, olgu siis viimase puhul tegemist ilmaga või meie endiga. Ja ei õigusta end ühti selle viimase juures!

Ta ei räägi, et masinad võtavad varsti üle, ei, kindlasti mitte. Pigem räägib ta inimese ja masina perverssest sümbioosist. (Telekast saab hilisööni sms-iga armastust nõuda.)

 ?mis me kyll teeks/ kui masinaid poleks/ armastuse abimehi.

Pohmell, masinad, armastus, kultuur, külm, kenad noored naised, väsimus ? valus hakkab, kui mõelda, kui väga ma ise eiran reaalsust.

See kõik on seal väljas olemas, see kõik, mille ma olen oma elus teinud nõnda kirjuks? ja fs tõi kõik must-valgelt tagasi, palju selgemate joontega, võib-olla koguni kõige selgematega. Ei mingit utoopiat, absurdi ehk sõnade mitmetähenduslikke veeretamisi. Selge, puhas ja rusuv, ent mingil põhjusel nii positiivne, võib-olla just selle nukruse tõttu, mis selles on.

fs lahkab omamoodi haigust. Haigust, mida me kanname oma geenidega, meie hirme, paineid, kuulumatuse tunnet. Vast ei ole asjatult pandud motoks lõigukest Orwelli ?1984st? ja kummalisel kombel ongi põhjust ? 20 aastat. Ent haigus oli varem, seda Orwell ennustaski, ja seda fs vaatlebki, sellega ta kokku puutubki.

Sünnime üksinda, sureme üksinda ja vahepeal muutume automaatseks: kooli, tööle, nädalalõpud väljas semudega, ent tubades oleme üksinda, kardame omi mõtteid, mida vere kohin kõrvu toob. Ometigi liigume, nagu poleks meid olemas, üksindus on jubedaim asi, kuid samas nii vajalik. Tunned, et oled olemas. ?korraga parema käe sõrmed/ tundsid midagi sooja/ ehmusin/ siis sain aru/ see oli muu vasak kylg / peast käis läbi mõte/ veider ja raskesti usutav/ olen olemas.

Elu pole mängimiseks. Kõik, mida sa teed, ei ole ainuüksi sinu tegemine, vaid mõjutab paljusid inimesi. Ja ka seda leiab ?2004st?. Keegi pole kellestki parem. Natukenegi mõelda, siis jõuab igaüks selle mõistmiseni. Ma ei räägi siin mingist new age-suhtumisest, vaid igaüks on keegi ja alati tuleb ka vastutust kanda. Ja ka see moraal, moraali kujunemine leidub nondes tekstides.

Elasin kaasa, elasin ennast uuesti läbi, mõistsin. Olin see, kes oli võõras ja lihtne inimene ja mõistsin ja fs rääkis sellest kõigest. Polegi saanud pidama.