Filosoofiaprofessori surm ja kirjanduse ülesanne

Tõnu Õnnepalu tekstikorpust ümbritseb lai kirjanduslik, ajalooline, kultuuriline ja teoloogilis-religioosne pilvevöö, mille väljapuhastamine ja esiletoomine on ilmselt alles tulevaste kirjandusuurijate pärusmaa.

JOONAS HELLERMA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ehkki juubelid ja tähtpäevad on meie kirjanduselus kujunenud kõige kaalukamaks ajendiks, mille kaudu autoreid ja nende loomingut esile tõsta, ei laienenud see tava täies ulatuses Tõnu Õnnepalu 60. sünnipäevale. Pigem vastupidi, Õnnepalu viimase aja retseptsioon ei ole ennast autori uue aastakümne täitumisest eriti segada lasknud. Tema loomingu põhjalikuma läbilugemise ja mõtestamise asemel näitab uuem kriitika pigem nõutuse, vahest isegi kapituleerumise märke. Hea erandina võib esile tuua Raili Marlingu ja Eret Talviste kirjandusteoreetilise käsitluse Emil Tode „Raadio“ põhjal maikuu Keeles ja Kirjanduses. Seevastu Joosep Susi nendib Õnnepalu luulepäevikut „kevad ja suvi ja“ analüüsides, et „päeviku pihtimuslikkus võtab kriitikalt kõik relvad“. Hasso Krull aga heidab oma suvises Vikerkaares ilmunud „Palga” arvustuses teksti suuresti kõrvale, kuna Õnnepalu kirjutamises tuleb kirjanduse asemel näha hoopis autori isiklikku sügavat patoloogilist traagikat, mis vajab tõsist psühhoanalüütilist diagnoosimist. Ka Susi näib sellega solidaarne olevat, soovitades Õnnepalule: „…kirjanduskriitikat tasuks ikka edasi lugeda. Näiteks Hasso Krulli oma.“

Susi suitsunurga vormianalüütiline käsitlus jääb Õnnepalu luulepäevikust „kevad ja suvi ja“ valitud luuletuse analüüsimisel ambivalentseks. Ta osutab, et Õnnepalu ei ole selle teosega võtnud eesmärgiks kirjutada „kvaliteetset luuleteost“, vaid valinud pihtimusliku päeviku vormi, millega ei pruugi taotleda kirjanduslikku mõõdet (ometi rõhutab Õnnepalu sellele vastupidiselt teose eessõnas oma luuletaja eetost: ka seda päevikut kirjutab ta just nimelt luuletajana). Jääb mulje, justkui on Õnnepalu päeviku žanr kirjanduses midagi piirialast, kus Susi arvates on „nõuded tekstide kunsti­tasemele on lõdvemad“ ja „siin ei maksagi justkui küsida, kas tegemist on väärt luulega“. Sellest tõukuvalt osutab Susi, et keegi „kiuslikum lugeja võib Õnnepalu žanrivalikute taga näha ebaõnnestumise hirmu mitte olla 1990. aastate fiktsiooni tasemel, kergema vastupanu teed minekut“. Kas ei sarnane siin Susi arusaam Krulli omaga? Näib, et teksti­analüüsi asemel spekuleeritakse autori psüühilise seisundi ja selle sümptomitega, mida rõhutab samas toodud viide sloveeni filosoofi Slavoj Žižeki kuulsast psühhoanalüütilises žargoonis loosungist oma sümptomi armastamise kohta.

Need kimbatused päevikulise ja pihtimusliku teksti analüüsimisel, samuti hinnangute ja järelduste rajamine tekstist väljapoole jääva kirjaniku isiku pinnale annavad märku vajadusest Õnnepalu tekste põhjalikumalt lugeda. Kas Õnnepalu päevikuline ja pihtimuslik kirjutus, mis laieneb peale luule ka märkimisväärsele osale tema proosast, asetub sellega tõepoolest kunstilise perifeeria piirimaile? Oleks ilmselt naiivne arvata, et teooria seisab eespool teksti. Kui autori tekst tõrgub tõlgendamise standardprotseduurile allumast ega liigendu etteantud kategooriatesse, siis tuleks peale teksti puudulikkuse kaaluda ka võimalust, et midagi on lahti analüüsi endaga. Tuleb otsida teisi teid teksti mõju seletamiseks. See otsing saab ikka alati alguse lugemisest. Kui Susi kutsub oma suitsunurgas Krulli lugema, siis vahest oleks olnud asjakohasem kutse lugeda Õnnepalu ennast. Luule ja proosa analüüsis on palju võimalusi ja loomulikult pole midagi lahti, kui mõnd lõiku või luuletust iseseisvalt uuritakse ja eritletakse. Mõistagi on iga autori loomingus tõuse ja mõõnu, rohkem ja vähem tugevaid tekste. Ent Õnnepalu lugemisel oleks viljakam senisest kontekstuaalsem lähenemine, millega rõhutataks tema raamatute omavahelisi seoseid, ühenduskohti ja neis kulgevaid teemaliine. Siit on võimalik otsida püsivamaid alushoovusi, mille abil tema loomingu üksiknäited saaks asetada kunstiliselt kandvasse panoraami. Õnnepalu tekstikorpust ümbritseb lai kirjanduslik, ajalooline, kultuuriline ja teoloogilis-religioosne pilvevöö, mille väljapuhastamine ja esiletoomine on ilmselt alles tulevaste kirjandusuurijate pärusmaa.

Eri aegade nägemine teeb Tõnu Õnnepalust ajaloolise mõtleja, omapärase lindprii, kelle kriitiline meel on võimeline purustama anakronisme ja naiivset ajaloo mõistmist.

Dmitri Kotjuh / kotjuh.com

Kummitus piiril

Järgmisel aastal täitub 30 aastat Emil Tode „Piiririigi“ ilmumisest. Teos, mille lugemisel on raamatu pealkiri alati andnud võtme: see oli ennekõike teos idaeurooplase sattumisest läände – Pariisi, vabasse maailma, mille kaudu tuli hästi esile 1990ndate alguse uus ajalooline situatsioon, Ida- ja Lääne-Euroopa võõristav kohtumine ja kontrast nende vahel.

Tõepoolest, „piiririik“ ja ennekõike „piir“ on romaani peamised metafoorid, aga need ei kaota tähtsust ka Õnnepalu edasises loomingus. Õnnepalulik piiri mõiste erineb mõnevõrra klassikalisest semiootilisest piiri käsitlusest, kus piir on midagi produktiivset ja tähendusloomelist eri pooluste vahel. See mõõde ei puudu ka „Piiririigist“, ent siin on midagi, mis on Õnnepalul originaalne: piiril seisja on nähtamatu, ta mitte ainult ei seo ega vahenda realiteete, vaid mingil kujul ka ületab ja eitab neid, ta püsib nähtamatuna, isegi kummituslikuna eri maailmade vahel. See kummitus ei sobitu ühessegi etteantud kooslusse või realiteeti ja osutub niimoodi kohanematuks, väljaheidetuks. Seda kompenseerib aga tema positsiooniga kaasas käiv tunnetuslik erisaatus: ta näeb rohkem, tal on vaade mõlemale poole piiri. Kusjuures seda ei tuleks mõista ainult geopoliitiliselt, vaatena itta ja läände. Lõpuks ta näeb eri aegu: modernset, kus autod kiirteel tulle kihutavad, ja eelmodernset, „tuhandeaastast“ maailma, mida romaanis sümboliseerib päikeseline põllumaa koos enda ette kummardava naisekujuga. Ta näeb neid suuri mentaalseid hoovuseid, mille pesuvees keerleme siiani.

See aegade nägemine teeb Õnnepalust ajaloolise mõtleja, omapärase lindprii, kelle kriitiline meel on võimeline purustama anakronisme ja naiivset ajaloo mõistmist. Ta on ideoloogilise mõtlemise suhtes kaitsepoogitud, teda ei ahvatle modernsed progressiivsed ideaalid ega ka romantiline ja tagurlik igatsus. Ehkki ta muidugi tunnistab nende mõju ja haaret inimese, sh iseenda üle.

Enesekolonisatsioonist läbimurdmine

Peale uudse piiri-kontseptsiooni köidab Emil Tode „Piiririik“ aga veel ühe tähendusliku asjaoluga, mis eristab „Piiririiki“ kui Pariisi-romaani XX sajandi alguse Noor-Eesti eurooplaseks saamise pürgimusest, kus kirjandus- ja kunstielu keskusena etendas Pariis metropoli ja maailmalinna osa. Võib ka öelda, et „Piiririigi“ kirjade saatja on Noor-Eesti pürgimuse täideviija ja lõpetaja. Ta on selles mõttes uue etapi, uue ajastu kuulutaja.

Milles see seisneb? „Piiririigis“ leiab aset üks tähenduslik surm: sureb peategelase partner, tema võõrustaja ja kõnetaja, kelleks on filosoofiaprofessor Franz. See on professor, kes jutlustab Kierkegaardist, Nietzschest, Foucault’st ja Derridast. Aga „Piiririigi“ peategelane ei jää seda kõike enam uskuma. Leiab aset filosoofiaprofessori mõistatuslik surm; kas see oli enesetapp või midagi rohkemat, seda peab otsustama politsei­uurimine. See surm on kahtlemata sümboolselt laetud. Romaanis tuleb välja Franzi silmakirjalikkus: ta küll jutlustab pahempoolseid ideaale, aga jääb lõpuks ajalehe kohal kummargil aktsiahindade seisu vaatama, sest ta on sugulastelt pärinud mingisuguse aktsiaportfelli. Franz ikkagi ei olnud mingi tõeline revolutsionäär, marksist ega usklik: lõpuks lootis ta oma aktsiatele rohkem kui mis tahes kõrgetele ideaalidele. Nii sureb filosoofia. Teatud mõttes on see Franzi näol juba elav laip. Jah, filosoofia lõppes kui mitte Hegeli, siis vähemalt Heideggeri juures, kes kuulutas ju samamoodi filosoofia lõppu. Emil Tode kujutatud Pariisis tehakse sellega sümboolne lõpp kui mitte idaeurooplase, siis vähemalt eestlase jaoks. See aga tähendab, et „Piiririigi“ Pariis ei too endaga kaasa enesekolonisatsiooni: siin ei võeta vastu mingit filosoofiat, mingit õpetust või ideoloogiat, mida siis ebaküpsesse ja ajast maha jäänud Eestisse importida.

Meenutagem, kuidas enam-vähem samal ajal oli Madis Kõiv sõnastanud imperatiivi lääne filosoofia eesti keelde tõlkimiseks, et ületada sellealast suurt mahajäämust. Aga „Piiririigis“ ollakse sümboolselt juba selle filosoofia lõpus, see on juba minevik ja lõpetatud. Kui Noor-Eesti euroopluse pürgimust on käsitletud just enesekolonisatsiooni, läänele järelevõtmise projektina, siis Tode „Piiririik“ jätkab kohast, kus jäid pooleli A. H. Tammsaare ja August Gailit („Leegitsevas südames“). Tähtis on leida ennast ise, seda tööd ei tee ära imporditud filosofeemid ja ideologeemid. Filosoofiaprofessori surm on justnimelt sümboolne ja mitte barbaarne: see ei tähenda lääne kultuuri täielikku tagasilükkamist või eiramist, vaid selle teatud viisil läbinägemist ja oma vaatekoha leidmist.

Niimoodi tuleb „Piiririigis“ esile isedus, kellel on oma tugev ajalootunnetus, ent ta ei ole läänest pimestatud ega selle poolt alistatud: tal ei ole oma epigoonlikku filosoofiat, poliitikat ega ideoloogiat, aga ta tajub oma elusust ja kordumatust, ta on rõhutatult aistinguline, mõtlev ja tundev. See uus esile kerkinud isedus saabki nüüd mõtlemise ja kirjanduse ülesandeks: mis ta on? Kuidas ta peab elama? Mil viisil ennast mõtestama? Mis vormis ta peaks eksisteerima? Tema lähtekohaks on piiril seismine, sellega kaasnev nähtamatus ja kummituslikkus.

Looduse ülimuslikkus

Filosoofiaprofessori surm on õieti nagu kupja surm – see tähistab teatavat orjamentaliteedi lõppu ja uue vaba hääle sündi. Aga see ei tähenda, et see uus hääl saaks ennast nüüd uue isanda või türannina kehtestada ja välja elada. See hääl on pigem otsinguline, illusioonidega võitlev, pihtiv ja tunnistav heitleja, kes otsib alateadlikult oma uuele vabadusele vormi ja mõtet. Temast saab omapärane teeline ja tõeotsija. Tsivilisatsiooni suhtes on tema pilk karastunud ja kriitiline, ehk isegi esmaseks kujuneb siin hoopis suhe loodusega. Õnnepalu proosas ja luules leidub hulganisti viiteid sedasorti n-ö ökoloogilisele maailmavaatele ja „posthumanismile”, mille järele valitseb praegu suur tellimus, et leida alternatiive kapitalistlikule maailmatsivilisatsioonile, mis maakera kurnab ja moondab. Kuid paljud neist alternatiividest püüavad eneselegi teadvustamata ellu kutsuda seda, mis on juba surnud – pakkuda välja veel mingit uut ideoloogiat, uut raamistikku või tsivilisatsioonimudelit, mis peaks maailma päästma ja lohe tapma. „Piiririigis“ on koht, kus viidatakse Juhan Liivile ja seejärel seisab tekstis:

„… seal oli väike lagendik, õieti hõredam koht sirgete mändide vahel, kaetud ühetasase tiheda kanarbikuga, kuhu siiski ka natuke sügispäeva ulatus – selle koha peal ma alati seisatasin, jalad liivas, nagu mänd, mõeldes: „Maailma ilu“. [—] „Ah! Ma oleksin tahtnud käed sirutada ümber selle lagendiku, tema ümbert kinni võtta, teda kaitsta, varjata oma vaese kehaga tema üle, nagu ma tahaksin varjata sinu üle, Angelo, aga mu käed on nii lühikesed.“

See väikene lagendik seal mändide vahel, millest peategelane tunneb ära „maailma ilu“ ja tunnetab vajadust seda kaitsta ja hoida, on koloniseerimata, asustamata ja püha paik, mida ei saa teisendada ega võõrandada, ära müüa või muul viisil ekspluateerida. See on iseduse paik, tema juur ja tunnetuse läte. See vajab kaitset ja hoolt, sellel rajaneb kogu inimlik iseseisvus ja tema mõtlemisvõime. Nii on „Piiririigis“ antud kokkusurutud ja miniatuursel viisil kultuuri ja filosoofia lummusest vabastatud subjekti ühendus maaga. Ühendus maaga ja maa esmasus on hilisemas Õnnepalu loomingus aga üks põnevamaid harusid (hiljutises loomingus leiab see kreedo selget väljendamist „Aakris“).

See teema ei ammendu „Piiririigis“ ainult väluga mändide vahel, vaid tõuseb peaaegu juhtmotiiviks, kui teose alguses kirjeldab jutustaja oma kujuteldavat ideaalmaastikku, mis on vaene ja lihtne rohumaastik mere ääres, rohi „lidutaks seal lakkamatu tuule käes“. Peategelane mõlgutab mõtet, kuidas ta oleks hea meelega rohi sellel luhal, sest adub, kuidas iidne rohumaastik on palju elujõulisem kui inimene. Haljendav rohi on selles mõttes evolutsiooni „võidumees“, et see on elanud enne inimest ja elab ka pärast: „Himustades jagada taimedega nende kuningriiki, himustan ma tegelikult saada vastu võetud võitjate hulka, tugevamate hulka.“ Looduses näeb „Piiri­riigi“ jutustaja igikestvat substantsi, mille suhtes inimlik reaalsus on ajutine, mööduv (see äratundmine leiab Õnnepalu loomingus huvitavaid variatsioone, üks tähtsamaid neist leidub „Flandria päevikus“). Nii ei ole loodus midagi kauget, teistsugust või ähvardavat, inimene on sellega läbi põimitud ja sellest tehtud. Lõpuks on sellega seotud saladus, mida „Piiririigi“ jutustaja lõpulehekülgedel ei soostu avaldama ka oma adressaadile Angelole.

Kõhklev mõtlemine

Neis „Piiririigi“ kujutelmades, mis tõstavad vegetatiivse ja meteoroloogilise ettepoole inimlikust sofistikast, on paljuski ennetatud pingutusi, mida praegu tehakse ökoloogiliste ja roheliste maailmavaadete sõnastamisel ja nende üle teoretiseerimisel. Filosoofiaprofessori surm on selles suhtes loetav ka maailmaparandamise illusiooni lõpuna. Lootus, et mõistuse valgusel ehitatakse üles uus utoopia ja ajalugu mäletab neid, kes selle utoopia ehitamise juures kõige käbedamalt ja andunumalt tööle hakkavad, ei osutu realistlikuks. Tolles surmas ei lõpe maailm ega elu: see uus isedus, lummusest vabanenud mõtlemine pöördub nüüd tagasi enese juurde.

Siit lähtuv enese-kirjutus on Õnnepalu loomingu käivitav jõud. Selle tähtis tunnus on pihtimuslikkus ja päevikulisus, mis ei ole kaugeltki triviaalsed, vaid neil on reflekteeritud suhe kirjanduse traditsiooniliste vormide ja praeguse ajaloolise situatsiooniga. See annab ka võimaluse tunnustatud vormikaanonite asemel oma häält otsida näilises vabavormis, mis on oma taotlustes aga palju küpsem, kui see esiti paistab. See hääl on kõhklev („Harjutustes“ ütleb Anton Nigov, et mõtlemine algabki kõhklusest). Kõhklemises, kahevahel olekus (seismine piiril!), kus pole kindlat pinnast ja selget tõde, on võimalus, et avaneb tee välule, looduse ja iseenda juurde, mis on sündmus, kus kogetakse midagi puutumatut ja püha. Selle juures püsida, seda harjutada, seda kaitsta – selles seisneb ka uue vabaduse, uue mõtlemise ülesanne.

Niisuguses raamistikus võiks Õnnepalu olla loetav praegugi. Vähemasti ühe võimalusena. Oma mõtlemise kohta leidub Õnnepalul ka temaatiline luuletus kogust „Ithaka“. „Mis on see mu mõtlemine“: „See on lapse nutt sügisel pimedas hilja / suu toomingaverene külmad käed / kompimas kartulivarte ja mulla lõhna / porise välja peal // Mälestused aitavad teda / samapalju kui tähed mida näha ei ole / teed leida teed leida koju …“. Ka juba neis varastes värssides väljendub mõtlemise ja tajumise põiming, mõtlemine on ühtlasi kehaline ja füüsiline, looduse enese toiming, mida ei saa kehalisusest eraldada. Loodus on elu mõistatuse kehastus, millest lähtub ja kuhu suundub inimlik koduotsing.

Niimoodi linnulennult Õnnepalu loomingut lehitsedes jääb üle tõdeda, et juubelite ja tähtpäevade juures on üha selgemaks saanud vajadus peale kirjanduse populariseerimise ja noppelise käsitlemise ka mastaapsemaks kirjanduse uurimiseks, et muu seas pakutaks nüüdisautorite tervikkäsitlusi ning otsitaks praeguste autorite ja tekstide kohta kirjandus- ja mõtteloolises kaanonis. See võimaldaks kirjanduse retseptsioonis mitmehäälsust ja laialdasemat diskussiooni. Õnnepalu on seejuures vaieldamatult autor, kes ka juba praegu teistest rohkem käsitlemist leiab. Arvustused ja kriitika saaksid sellisel juhul olla söakamad ja katsetada erinevate lugemis­võimalustega, aga seda tasakaalustaksid monograafiad ja pikemad uurimused, mis käsitlevad teoste ja tekstide tähendust panoraamsemalt ja seostatumalt. Eesti kirjandus väärib seda, kultuurina ja lugejatena ka vajame seda.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht