Esimene vasikas

Iga Betti Alveri auhinna žürii on dilemma ees: kas tõsta esile konkreetse teose kvaliteeti just praegu või proovida lugeda autori veel kirjutamata teist ja kolmandat teost?

PILLE-RIIN LARM

Ma seisan harkisjalu
ja uudistan maailma.
Mul on naljakas saba
ja kaks suurt silma.

Ja ma ei taha
minna aia taha.

Paul-Eerik Rummo

Osalesin Betti Alveri debüüdiauhinna väljaandmises. Auhinna tänavused kandidaadid olid luuletajad Taavi Eelmaa („Electraumur“), Kristiine Kikas („Sees“), Teele Lember („Süstemaatiline unistaja“), Piret Põldver („Alati nii järsku“) ja Joosep Vesselov („Linna laul“) ning prosaistid Ester Urbala („Jumalik märk“) ja Tauno Vahter („Pikaajaline kokkusaamine“). Nad ei olnud mõistagi ainsad kandidaadid – võrdsed väljavaated olid kõigil 67 kahe hingedepäeva vahelisel ajal oma esikteose avaldanud autoril.

Järgnev ei ole žüriiliikme kommentaar ega selgitus, vaid lihtsalt lugeja tähelepanekud. Žüriis on kahtlemata ka teistsuguseid arvamusi.

Kui palju esikkogusid aastas ilmub?

Hea kolleeg Alvar Loog austas kirjandusdebütante juba traditsiooniks saanud ning oodatud kobararvustusega (Postimees 23. XI 2020). Algajatele kirjanikele on terava keele ja hea huumorisoonega Loogi tagasiside kindlasti õpetlik ja kasulik, see valmistab neid tulevikuks ette mitmes mõttes. Ülevaatest on palju abi ka neil, kes end ilmunuga kurssi soovivad viia. Pangem aga nüüd tähele ka hüüatust, mille Loog poetas justkui muuseas tänavuse esikteoste summa kohta: „67 raamatuga debüteerivat uut eesti kirjanikku aasta jooksul – see on ju skandaal!“

Kas ikka on? Võtsin nõuks selgitada välja viimaste debüüdiaastate statistika.

2013 – 33 teost
2014 – üle 40
2015 – 49
2016 – 37
2017 – 42
2018 – 70
2019 – umbes 60
2020 – 67

Näeme, et kümnendi esipooles, nii palju kui mul seda tagasiulatuvalt kindlaks õnnestus teha, oli esikteoste arv 30 ringis, seejärel hakkas tasapisi kasvama. Gradatsioon on seletatav masust taastumisega: kirjastused kosusid ning rahval oli rohkem raha, et raamatuid osta, aga samuti avaldada (kasvama hakkas ka isekirjastamine). Imelikult mõjub vaid 2015. ja 2016. aasta vahe.

2018. aasta paiku suurendas statistikat hüppeliselt kirjastuse Paljasjalg 100 luuleraamatu avantüür. Ajend oli justkui juubelikingitus Eesti Vabariigile, sisuliselt aga avaldati autorite oma raha eest peaaegu mida tahes. Paljasjala aasta järelmõju tunnistas mullune debüüdiauhinna žürii. Miks püsib aga sama tase veel ka 2020. aastal? Alvar Loogil on õigus, 67 esikteost ilma Paljasjalata on tõesti skandaal.

Ilmselt aitab nähtust taas seletada ühiskonnas ja kirjastamises viimastel aastatel toimunu. Tänavuses debüüdisaagis jäi näiteks silma noores trükikojas Trükiviis füüsilise kuju saanud teoste suur osakaal. Trükiviis töötab samal põhimõttel mis varem Dipri: paber masinasse, raamat välja. Näib, et oma raamatu saab avaldada kes tahes ja mis tahes tiraažis, saada vaid fail. Lahkelt näib pakkumisi vastu võtvat ka kirjastus Hea Tegu. Kuna rahva elujärg kuni koroonakriisini paranes, on tellimusi ilmselt jagunud. Võimalik, et kui kitsikus tõesti kätte jõuab, jääb (omakirjastatud) harrastusteoseid vähemaks. Ennustan siiski, et tänu mõnegi ettevõtte edukale ärimudelile ei lange debüütteoste arv enam alla 50.

Mida on debüüdimaailmas uut?

Betti Alveri auhinna laureaat Taavi Eelmaa 26. augustil luulekogu „Electraumur“ esitlusel.

Olen osalenud Betti Alveri debüüdiauhinna žürii töös ka 2015. aastal. See kogemus annab hea võimaluse kaht aastat võrrelda mitte ainult arvude (49 vs. 67 teost), vaid ka muu poolest.

Tsiteerin 2015. aasta žürii liiget Indrek Ojamit: „Kui mõelda väljendile „kirjanduslik debüüt“, võivad kergesti meelde tulla mõne aasta tagused kriitilised arutlused ebaküpsete noorautorite üle või vähemalt noortekirjandus kui kriitikas levinud kategooria. Sellele vastavalt peaks debüüdiauhind olema alustavale autorile hooguandva ja tunnustava funktsiooniga. Tänavune esmaraamatute saak näitas esiteks kindlasti seda, et alustav autor ei pruugi tingimata olla konventsionaalses mõttes noor.“ (Sirp 27. XI 2015)

Tõdemus kehtib ka tänavu. Debütantide keskmise vanuse kasvu tendents tundub olevat isegi süvenenud. See ei ole mõistagi midagi taunimisväärset, vanuse ja varasema elukogemuse pärast kedagi ei diskrimineerita. Pigem näib, et mõnigi küpsemas eas autor on muu hulgas kasutanud oma aastaid heade raamatute lugemiseks ning see tuleb eneseväljendusoskusele ainult kasuks. Muide, Marie Under debüteeris 34aastasena.

Eks mängi oma osa väljendusoskuse paranemisel ka laiem lehvik. Kahe aasta esikteoseid võrreldes ei ole kvantiteedi kasv millegipärast kaasa toonud märkimisväärset kvaliteedi langust. Kasvanud on nii harrastuskirjanduse kui ka loetavate esikteoste hulk. Häid raamatuid, mis mõnel muul aastal mahtunuks ka kandidaatide lõppnimekirja, oli tänavu rohkem kui viis aastat tagasi. See kehtib eriti proosa puhul: mõnel muul aastal võinuks kandidaatide seas olla ka näiteks Kadri-Ann Sumera, Jete Leo Normani, Triin Sinissaare, Katriin Fischi või Mart Alaru esikteos. Tänavu oli konkurents tihe.

Kui 2020. aastal on Eestis pikema algupärase proosaga pisut kehvasti, siis üldises debüüdisaagis see ei kajastu. Võimalik, et näeme tasapisi võrsumas uut prosaistide põlvkonda, kes peagi aitab ka suure kirjanduse tagasi romaaniree peale.

Toon näiteid, teen seda mitmesuguste paarikute abil. Katriin Fischi romaanis „Lubaduste lennurada“ ja Triin Sinissaare romaanis „Mäe tippu ja tagasi“ kohtame omadega puntras nooremas keskeas naissoost peategelast, kes suundub võõrsile iseennast leidma. Seetõttu on tegevuspaigana tähtsal kohal lennujaam. (Need teosed võiksid leiduda Tallinna lennujaama raamatunurgas!) Ester Urbala peategelane novellikogust „Jumalik märk“, mida võib käsitada ka romaanina, oleks justkui Fischi ja Sinissaare kangelaste vanem ja kahvatum õde: tema karjäär on vähem glamuurne ja eraelu puudulikum, ülekilosid rohkem ja ka avantüürid piirduvad kodumaa pinnaga, kuid huumorisoon on tal see-eest märksa arenenum.

Muide, kahtlustan, et Ester Urbala Karin ja Jete Leo Normani Juhataja töötavad samas asutuses. Kuidas need kaks üksildast hinge elus kokku viia? Mõlemad on märkamatud, neist on kerge mööda kõndida – seda tervitatavam on heas mõttes kontorirottide särav etteaste debüütkirjanduses.

Jete Leo Normani teose „Maailm kontoris ehk Kuidas kärbitakse heeringat“ ja Kadri-Ann Sumera teost „Seitsme aja raja taga“ näib ühendavat autobiograafiline taust: ühel ilmselge töökogemus avalikus sektoris ning teisel muusiku elukutse. Mõlemad on oma ala profid. Niisugust detailitäpsust ei suudaks saavutada isegi Jaan Kross, uurimistöö siin ei aita, vaid on vaja aastaid ise süžees elada. Normani ja Sumera puhul sarnaneb seegi, et mõlema teosele on eelnenud veebipostitused ning vähemalt osa neist postitustest on jõudnud ka kaante vahele.

Ja veel. On ammu teada tõsiasi, et naer on üks tõhusamaid viise raskel ajal mõistuse säilitamiseks. Millega siiski seletada huumori kohalolu tänavustes debüütteostes? Seitsmest kandidaadist lausa kolme teost võib nimetada enamjaolt naljakaks: Vesselov, Urbala, Vahter. Lisaks Norman. Humoorikus muide ei tähenda, et tõsistesse teemadesse ei suhtuta pieteeditundega või et ei olda võimelised mitte ainult „sõnadega joonistama“ (Sumera), vaid lausa akvarellvärvidega maalima hapraid õrnu hetki. Žürii liige Vahur Afanasjev osutas auhinnaüritusel kenasti, et loodetavasti ei ole tegu vaid reaktsiooniga poliitilisele hullumajale, ebanormaalsele ametile, lakkamatule koroonavõitlusele vm. Kui ka on, siis vähemalt on TÜ psühhiaatriakliiniku jaotuse järgi tegu küpse psühholoogilise kaitsemehhanismiga. Veelgi enam, peale debüütteoste huumori on esindatud ka muud küpsed kaitsemehhanismid: supressioon ehk mahasurumine, intellektualiseerimine, ennetamine, liitumine, altruism ja sublimatsioon. „Väga hea, noored kirjanikud! Küllap näitab see midagi ka ühiskonna kohta.“

Mida vasikas järgmiseks teeb?

„Ära tümita debütanti, eriti kui see on noor ja luuletab. Esimese luulekogu järgi, olgu see kui tahes halb, on väga raske ära aimata autori potentsiaali.“ See soovitus pärineb Märt Väljataga krestomaatiliseks kujunenud „Paarist palvest retsensendile“ (Sirp 28. X 2005).

Mitte ainult kriitikud, õigupoolest ei aima keegi debütandi potentsiaali. Iga Betti Alveri auhinna žürii on dilemma ees: kas tõsta esile konkreetse teose kvaliteeti just praegu või proovida lugeda autori veel kirjutamata teist ja kolmandat teost. Ehk ennustada: kuhu see harkis jalgade ja naljaka sabaga vasikas läheb, kas ta jääb kirjandusse, kas ta õpib kirjutama järjest nauditavamalt? Aia taha ei taha minna keegi, see on selge, aga mõni ei tee ühtki sammu, ei lähe kuhugi. Tasub ka silmas pidada, kas auhinnatav teos on niisugune, mida saab seada järgmistele noortele autoritele eeskujuks. Ja kui saaks veel korraldada nõnda, et omavahel tülli ei minda! (Tänavune žürii toimis rahumeelselt.) Debüüdiauhinna kandidaatide ja laureaatide senine nimekiri on veebist leitav, žüriide kõhklused ja vaidlused on neist üsna kergesti väljaloetavad.

2020. aasta Betti Alveri auhinna žürii arvamuste ja lootuste summana tunnistati parimaks esikteoseks Taavi Eelmaa luulekogu „Electraumur“.

„Lohutav, lohutav on lugeda luuletajat, kes tunnistab tupiku paratamatust ja pöördumatust, kuid ikkagi luuletab,“ nendib Taavi Eelmaa luulekogu „Electraumur“ arvustuses Eero Epner (Looming 2020, nr 7).

2 × Kris Moor

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht