Ervin-Øyvind, meie mees

Betti Alveri kirjandusauhinna pälvis Øyvind Rangøy luulekoguga „Sisikond“.

PILLE-RIIN LARM

„Saa tuttavaks, see on Ervin! Ta on kõige parem eesti luuletaja! Kas sa oled tema luuletusi lugenud? Neid, mis on Facebookis? Kui ei ole, hakake kohe sõbrustama! Ervini luuletused on nii head, et oleksin tahtnud need ise kirjutada.“

Nii tutvustas mulle suvel Võtikveres norralast Øyvind Rangøyd soomlane Mika Keränen. Muidugi olen ma Rangøy luuletusi lugenud, ehkki mitte Facebookis, ja tuttavad oleme ka, kuid ma ei hakanud seda Mikale ütlema. Tõtt-öelda olin parasjagu Ervini luulekoguga „Sisikond“ üsna jännis. Teos on tihe ja imelik, raske on selle sisikonnani jõuda, aga käest ka visata ei saa, Võtikvereski oli see mul kaasas. Muidugi on tegu heade luuletustega.

Samasugust sümpaatiat ja mõningat nõutust aimub ka Siim Lille „Sisikonna“ arvustuses: „Rangøy tekstid on kummaline segu merest ja fjordidest, Norra ja Eesti piltidest, mälestustest“. Lill tunnustab Rangøy raamatu nõtket keelt: „Kui kaks keelt kohtuvad mitmekeelses luuletajas, on tulemus hää ja üks keel ei pea teise ees taanduma. Rangøy luuletab ka norra keeles. Mõlemad keeled löövad teineteise kõrval särama ning ühe kaudu saab teisest ja enda keelest-kultuuristki paremini aru“ (Sirp 19. VII 2019).

Nõus. Ka hiljuti rubriigis „Luulesalv“ Rangøy kaastööd toimetades imestasin, kui täpne, tundlik ja leidlik on ta eesti keel. (Samas.) Aga miks ei peakski olema? Erinevalt paljudest eestlastest oskab autor isegi võru keelt. Rangøy on vandetõlk ja muidugi on ta tõlkinud eesti kirjandust: tema vahendusel on norra keelde jõudnud Eeva Pargi „Lõks lõpmatuses“, Meelis Friedenthali „Mesilased“ ja hulk head luulet. Rangøyst sai eesti filoloog Tartu ülikoolis, kus ta asub juba mõne kuu pärast tööle norra keele lektorina. Praegu elab ta poolenisti siin ning on abielus eestlannaga.

Kas „Sisikond“ on nii mitmekeelse ja -külgse autori puhul siis eesti või eestinorra või Eesti luule? Mine võta kinni. Ma ei nimetaks Rangøyd ka estofiiliks, nii nagu ei nimetata estofiilideks siinseid eestivene autoreid ega Mika Keräneni – nad on omad.

---

Betti Alveri kirjandusauhind

Betti Alveri kirjandusauhinna pälvib parima luule- või proosavallas kahe hingedepäeva vahel ilmunud debüütteose autor. Laureaat kuulutatakse igal aastal välja 23. novembril, Betti Alveri sünniaastapäeval.

Tänavu valis žürii ligi 60 debüütteose seast välja seitse: Vahur Laiapea „Kodutud seosed“ (EKSA), Margit Lõhmuse „Sterne. Jutud 2002–2019“ (Kultuurileht), Anna-Kristiina Pae „Lindudeta kevade“ (Elusamus), Berit Petolai „Meoma ümisevad tuuled“ (Verb), Øyvind Rangøy „Sisikonna“ (Vihmakass ja Kakerdaja), Jane Rähni „Ma tundsin üht poissi“ (Janar Sarapu) ja Toomas Tauli „Toa 116“ (Ilmamaa).

Žüriisse kuulusid Triin Paja, Raul Oreškin, Katrin Väli (Hallas), Jüri Kolk ja Rauno Alliksaar.