20.01.2006

Eriline igapäevane elu

Andres Kurg

Kuidas käsitleda vaikiva enamuse loomingut?

netifoto

“Igapäevased praktikad. Tegemiskunstid” on mitmeski mõttes ebaharilik raamat. Igapäevaelu nagu kõndimine, rääkimine, lugemine, sisseostude tegemine või toiduvalmistamine näib kuuluvat pigem XX sajandi II poole kunsti või kirjanduse huvisfääri (mõelgem kas või Andy Warholi kuuetunnisele filmile “Uni”), Michel de Certeau’ teos on aga sündinud riiklikult tellitud uurimisprojektina. Lugeja võib selle peale oodata statistikast ja näidetest pungil lehekülgi, kuid leiab eest hoopis tavaliste toimingute teemalise teoreetilise arutelu, mis püüab tähelepanu lüürilise keelekasutusega ja üldistusjõuga, kutsudes igaüht tõmbama paralleele oma argieluga (statistika ja intervjuud on siiski olemas koos Luce Giard’i ja Pierre Mayoliga kirjutatud raamatu II köites “Elamine, toidu valmistamine”). Ning lõpuks on raamat pigem mitmele allikale toetuv ning eri suundades hargnevatest esseedest kujunev vastus küsimusele, kuidas üldse igapäevaelust saab kirjutada, kui tavapärane sotsiaalteaduslik uurimus.

Certeau’ raamatu üks keskseid ülesandeid on vastukaaluks senistele humanitaar- ja sotsiaalteadustele, mis uurivad kultuuritooteid ja nende levikut, vaadata toodetud esemete, diskursuste, ruumide jms kasutust või tarbimist. Sellised protseduurid sisaldavad hälbimist tootja poolt ette antud funktsioonist, isepäist kohandamist ja leiutamist, vaikiva enamuse loomingut, mida polegi võimalik tabada rangete piiridega distsipliinideks killustunud teaduse meetoditega. Nii kritiseerib raamat traditsioonilist rahvakultuuri mõistet, mis lõikab tegevuse ja esemed välja nende konkreetsest kasutuskorrast, et neid eksponeerida ja tsiteerida, või statistikat, kus “analüütilise killustamise tagajärjel kaotatakse käest just see, mida enda arvates otsiti ja esitati” (lk 43). Kasutaja nähtamatust loomingust kirjutamiseks, õigemini, et sellest oleks võimalik mõelda, rakendab Certeau laiahaardelist interdistsiplinaarset mõistestikku, mis hõlmab lingvistikat, antropoloogiat, psühhoanalüüsi, ajaloo- ja teadusepistemoloogiat. Raamatu kaks esimest osa, kus on juttu tavalisest kultuurist ja tegemiskunsti teooriatest, ongi tegelikult sissevaated varem sama maa-ala kaardistanud autorite töödesse (vastavalt Wittgenstein ja Freud, Foucault ja Bourdieu), sellele järgnevad peatükid “päris” igapäevastest asjadest nagu ruumipraktika, keelekasutus ja uskumisviisid.

Certeau interdistsiplinaarsus ja teemade ring tuleneb vähemalt osaliselt ta enda elukäigust. Õppinud ülikoolis filosoofiat, klassikalist filoloogiat ja teoloogiat, liitus ta 1950. aastal 25aastasena jesuiitide orduga, uurides tol perioodil näiteks XVII sajandi kristlikke müstikuid. Ta oli ka Lacani École Freudienne’i liige selle asutamisest peale; kirjutas historiograafiast, semiootikast, sotsiaalteadustest ning avaldas 1968. aasta Pariisi rahutuste ajal hetkesündmuste analüüse. See viis ta kontakti vasakpoolsete ringkondadega ning suunas 1970. aastatel tema huvisfääri argielu uuringute juurde. 1968. aasta järgne Prantsuse ühiskond moodustab samuti olulise tausta esmakordselt 1980. aastal ilmunud “Igapäevaste praktikate” raamatule. Kui Henri Lefebvre’i varasemate argielu uuringute tõukejõud oli tarbimisühiskonna tungimine seni puutumatusse eraelusfääri, igapäevaelu kaubastumine II maailmasõja järel, siis Certeau’ puhul võiks küsimusepüstitus seisneda 1968. aasta sündmuste järgses “rahunemises”. Mis sai pärast seda, kui üliõpilaste ja tööliste “sõnavõtud” (Certeau’ selleteemalised artiklid on avaldatud raamatus “La Prise de Parole”) tänavatel olid maha surutud? Kuhu see demokraatlik poliitiline energia kadus? Siit teadvustubki too teadustest kustutatud ja ametlikult represseeritud igapäevaelu kui oluline poliitiline valdkond.

Taktika käsiraamat

Certeau’ raamatus on igapäevaelu erilisuse lahtiharutamisel keskne strateegia ja taktika eristus. Strateegia on seotud oma kohaga, territooriumiga, millelt operatsioone suunata ja mida kaitsta, “mis saab olla baas, kust juhtida suhteid sihtmärkidest või ähvardajatest koosneva väljaspoolsusega (kliendid või konkurendid, vaenlased, linna ümbritsev maa, uurimistöö eesmärgid ja objektid jne)” (lk 89). Taktikat seevastu iseloomustab koha puudumine, kavaldamine, kohandamine ja ärakasutamine. “Taktikal ei ole muud kohta kui teise koht” (lk 90). Seda taktikalist vastutegevust ja juhusest haaramist kohti valitseva “omandi” võimu õõnestamisel võib pidada Certeau’ igapäevaelu teooria läbivaks teemaks, mis ilmub nii tööliste “parukategemisena” (tööandja materjale ja masinaid enda tarbeks ära kasutades), jätab endast märke grafitina linnas või lugeja kritseldustena raamatus (jäljed teisest autorist). Certeau’ eesmärk on näidata taktikat mitte pelgalt vastupanuna, vaid kasutaja loominguna, “hakkamasaamisena”, mis omandab kohati universaalse või isegi bioloogilise mõõtme. “Üldises sissejuhatuses” kirjutab ta kasutajate operatsioonidest, “mille mudelid võivad pärineda aastatuhandete hämarusest, ulatudes end maskeerivate kalade või kujumuutvate putukate riugasteni” (lk 34). Sellisel juhul tekib aga küsimus nende rahvalike riugaste ja manipuleerimise mõjust valitsevale korrale ja diskursustele. Kui too vastutegevus on alati olemas olnud, siis ei näi see strateegilises võimukeskmes midagi muutvat. Certeau’ huvi raamatu kirjutamisel näib siiski olevat mujal. Esiteks on taktikaline ruum kaasajal ahenemas ja kasutajal mängida üha passiivsem roll (erinevalt raamatust ei kirjuta televaataja “televiisori ekraanile enam midagi”, lk 84), teiseks on raamat ka üleskutse taktikaliste manöövrite laiendamiseks piiritletud erialaterritooriume ületava interdistsiplinaarse teaduse näol.

Vaade ülalt

Raamatu 7. peatükist “Jalutuskäigud linnas” on saanud praeguste linnauuringute üks võtmetekste. Certeau eritleb siin ülalt vaadatavat panoraamlinna tänaval kõndijate linnast, mis loob oma nähtamatuid trajektoore funktsionaalse ja mõistuspäraselt rajatud linna sees. Vaade ülalt on representatsioon, mis aitab toota urbanistlikku diskursust, “pilt, mis saab võimalikuks vaid siis, kui unustada ja maha salata kõik linnaga seotud praktikad”. See on Certeau’ jaoks ka panoptiline linn (viitega Foucault’ raamatule “Valvata ja karistada”), mille lahtrites paikneb too seni tähelepanuta jäänud taktikaline teine oma ratsionaalselt läbipaistmatu liikuvusega. Nägemise ja sellega seostuva teadmise ning läbipaistvuse kriitika on üks raamatut läbiv teema: pilk mitte ainult ei valitse ja jälgi, vaid taandab tegevuse pelgalt kujutiseks (nagu kaartidel ja linnaplaanidel), osutades juba möödunud tegevusele. “Jälg asendab praktika” ja “paneb unustama maailmas olemise viisi”, on Certeau’ diagnoos geograafia ja urbanismi distsipliinile. Jalakäijate toimingute analüüsimiseks võrdleb autor kõndimist lausumisega, mis samuti võtab omaks etteantud korra ja kohandab seda kasutajale vastavalt. Nii saab liikumisest terve süsteem oma retooriliste võtete ja kujunditega, mis paikneb Certeau’ meelest mitteteadvuse diskursuse piirimail. Teiselt poolt organiseerib jalakäija praktikat linnaruumi tähenduslikkus (legendid, mälestused, kujutlused) ning “ruumijutustused”, mis tingib selle, kuidas me ruumides liigume (Certeau võrdleb jutustusi ühistranspordiga, mis meid ühest kohast teise viib).

Ootamatu on raamatus koha ja ruumi eristus: koht on staatiline ja seotud omandiga, ruum aga elav ja seotud liikumisega. “Ruum on koht, mida praktiseeritakse”, näiteks kõndides saab ruumiks linnaplaneeringuga geomeetriliselt defineeritud tänav või lugedes saab ruumiks raamatu kirjast moodustuv koht (lk 179). Koht täidab siis rolli, mis tavaliselt omistatakse ruumile (siit ka ebaharilik koha ja aja eristus, nt “Omand tähendab koha võitu aja üle”), ruumi aga on tõlgendatud hoopis dünaamilise ja avatuna, suuna, kiiruse ja aja kaudu (ligilähedases tähenduses on briti geograaf Doreen Massey kasutanud just “koha” mõistet).

Certeau täna

Osa funktsionalistliku linnaruumi kriitikast mõjub raamatus tänaseks paratamatult aegununa. Tähenduslikkuse kadumine ratsionaalselt tsoneeritud linna elu-puhkuse-töö võrgustikes ei ole ilmselt enam urbanismi kõige põletavam küsimus. Modernistliku, keskvõimu reguleeritud linna (Certeau’ järgi “linn-mõiste”) vahetas õige pea pärast raamatu ilmumist välja ettevõtjate loogikat järgiv “planeeringuta” linn (tegelikult märgib ka Certeau, et “linn-mõiste mandub”, ent ei peatu sellel siiski pikemalt). Küsimus võiks siis olla, kas see linnadiskursuse muutus toob endaga kaasa ka taktika muutumise, nende kadumise, või vastupidiselt, hoopis plahvatusliku kasvu? Gilles Deleuze on kirjutanud varasema distsiplinaarse või panoptilise ühiskonnatüübi (jällegi viitega Foucault’le) asendumisest kontrolliühiskonnaga, kus iga element on avatud keskkonnas jälgitav igal ajahetkel. Kas taktikaline ruum aheneb sellises ühiskonnas jätkuvalt, või kolib taktika üle teistesse valdkondadesse ja omandab uusi vorme?

Teine küsimus Certeau’ puhul on seotud tema raamatu kasutusega Eesti ajaloo seisukohalt. Raamatut saatvas lühikokkuvõttes oma kodulehel on Tartu ülikooli kirjastus pidanud uurimust oluliseks, “kuna suur osa eestlaste ajaloolisest mälust kõneleb sellest, kuidas võõrvõimude alluvuses ellu jääda”. Ilmselt pakubki raamat ühe võimaliku mõistestiku näiteks nõukogude perioodi analüüsiks ja ilmselt muugi konteksti kui ainult Eesti tarvis (nt too kurikuulus Václav Haveli kirjeldatud vürtspoodnik), ent kui taktikaline oli siiski too hakkamasaamine. Ja kui palju see kindlas kontekstis loodud mõistestik öelda laseb? Palju huvitavam ja ootamatum tunduks kaasaja Eestit puudutav uurimus, mis asetaks varjamatult end nõrgema poolele, räägiks näiteks tööandja arvel tehtavast tööliste loomingust või kutsuks üles teadusasutustes looma “tekstilisi objekte, milles väljenduvad kunst ja solidaarsussidemed” (lk 80).