Emadus kui revolutsiooniline praktika

Kas ei võiks mõelda emadusest kui tegutsemisviisist, mis sillutab teed uutele valitsemisvormidele, majandamisviisidele ja tugevale kodanikuühiskonnale?

Sveta Grigorjeva

See, et ema on viimased 15 aastat olnud mu muusa ja elu armastus, ei tähenda, et ma poleks esimesed 15 teda vihanud. Olen emast ilukirjanduses (ja arvustustes) kirjutanud nii palju, et keegi vist ei usuks, kui ütlen, et olin väiksena totaalne daddy’s girl! Sain lapsepõlves läbi ainult isaga, sest ta tundus minu lapsepõlveplaneedil enam-vähem ainsa rahuliku inimesena. Ema aga – kallis ema – oli torm, särts ja tornaado, ning mitte ainult minu, vaid kohati ehk kogu Lasnamäe hirm! Alles lapsest naiseks sirgudes hakkasin vaikselt aru saama, et (t)ema permanentne närviline – justkui „rahutu“ – olek tuleneb tema õlgadele langenud üüratust kohustuste tulvast naise, aga eriti emana. Alles lapsest naiseks sirgudes sain aru, miks issi oli suure osa mu lapsepõlveaastatest nii chill ning miks ema samal ajal tihti hullus mu silme all. Alles hiljem tuli mõistmine, et „ema on ka inimene“ (lk 89).

Luuletaja, näitekirjanik ja stsenarist Andra Teede

Liis Treimann / Eesti Meedia / Scanpix

Jah, ema on ka inimene. Aga ta ei ole üliinimene. Ega peagi olema. Ema ei ole ka nõudepesumasin. Ei ole laste kodutööde vigade parandaja. Ei ole issi teenija. Emal on ka vaja oma aega, aega, mil ta ei ole ema, aega, mis kuulub vaid talle endale. Ometigi on sellest nii mõnelgi pool endiselt väga raske aru saada ning naisedki on suunatud (selliseks pole nad loodud) ikka hoolitsema pigem teiste kui enda eest. Feminist ja mõtleja Adrienne Rich eristab oma monumentaalses raamatus „Naisest sündinud“ („Of Woman Born“) kaht emaduse tähendust: emadus kui iga naise potentsiaalne suhe paljunemisvõime ja lastega ning emadus kui institutsioon, mille eesmärk on tagada, et kõik naised jääksid meeste (patriarhaadi) kontrolli alla. Rich väidab, et niipea kui naine teab, et tema kehas kasvab laps, langeb ta teatud teooriate, ideaalide, arhetüüpide ja oma uue olukorra kirjelduste võimu alla: „See institutsioon on olnud kõige erinevamate sotsiaalsete ja poliitiliste süsteemide nurgakivi. See on hoidnud enam kui poole inimkonnast nende elu mõjutava otsuse tegemisest kõrvale, vabastades samal ajal mehed isadusest mis tahes autentses tähenduses ..“.¹ Emadus kui institutsioon on naised n-ö getostanud ning pärsib nende potentsiaali. Emade tunded oma laste vastu – hellus, aukartus, rõõm – võivad tihti takerduda ängi, mida põhjustab emadus kui institutsioon. Autor väidab, et institutsionaliseeritud emadus nõuab naistelt pigem emainstinkti kui intelligentsust, omakasupüüdmatust kui eneseteostust, suhet teistega, mitte niivõrd enese loomist.

Lugedes Richi raamatuga paralleelselt Andra Teede „Emadepäeva“, sugenes tunne, et Teedegi kirjeldab tihti pingeseisundit, mis tuleneb soovist olla hea ema, ent jõuda ühtlasi teha ka muud kui vaid ema-olemise-(tasustamata)-tööd. Kogu on sümpaatne, sest siin ei idealiseerita emaduse ja isikliku teostuse vahelist pinget millekski süütuks ja/või suisa olematuks ega jäeta muljet, et lapsesaamisega on autor nüüd ennast inimesena/naisena kuidagi realiseerinud, ei: „mu lapsed on ju veel nii väikesed / ma ei saa ometigi raamatuid kirjutada / pesumasinas on üleeilsed nõud .. ma olen vaevu veel mina ja samal ajal kõik naised / kes on kunagi olnud aegade algusest peale / mitte teinud ja läinud ja olnud / elu ilma elamiseta / teise elu eest“ (lk 78-79). Veel mõni näide: „panen last viis tuhat aastat magama / väike lõunauni kestab ise poole vähem / kui ta karjudes tuleb / siis hakkan kirjutama // las ma lihtsalt ütlen / et koidula näidendid olid palju lühemad / kui minu omad / ja tal oli parimatel päevadel / viis teenijat majas / arstihärra maksis kinni / ja mul ei ole isegi robottolmuimejat“ (lk 26); „kuidas see on kuidas see käiski / paned lapse magama tühiasi / ja hakkad kirjutama / mida ma hakkasingi ütlema / tähendab / ja juba on ta üleval“ (lk 28).

Suurema osa maailma tööst teevad ära naised, sest laste kasvatamine, kodu eest hoolitsemine/koristamine on töö, mis on enamjaolt lükatud naiste õlgadele: „ämm käis juba küsimas kumb meil aknaid peseb / mina või ega ometi tema pojake“ (lk 23), „emadepäevaks olen nii väsinud / et keeran suure lauluga kanalist üles ikea poole .. emadepäevaks on mu laps juba nii suur / ja lauad täis lilli kõik õnnitlevad / üks terve päev aastas kui see polegi iseenesestmõistetav / et ema ärkab esimesena ja ema koristab viimasena / ema töötab ja teenib raha“ (lk 95).

Teede nendib ühes luuletuses: „mind ja krõõta eristab peamiselt see / et temal lasti rahus ära surra / aga mul on kodulaen / ja väikelaen / ja õppelaen / ja autoliising .. ei mingit suremist kapitalismis“ (lk 30). Rich küsib oma raamatus, kas emadusest rääkides või sellest mõeldes on tegelikult üldse vahet, mis majandussüsteemiga parajasti tegemist on: „Aga miks peaks kapitalism iseenesest nõudma, et naised olgu spetsialiseerunud sellele emotsionaalse päästja rollile või et naised ja mitte kunagi mehed kasvatagu lapsi ja hoolitsegu kodu eest?“ Lastehoiud, koolid ja noorte­laagrid küll hõlbustavad töötavate naiste toimetulekut topeltrolliga, kuid Rich märgib, et muutus ei ole kuigi radikaalne. Ka marksistliku või maoistliku sotsialismi tingimustes peetakse nii emadust kui ka heteroseksuaalsust endiselt inimolendite „normaalseks“ olukorraks ja uue ühiskonna ehituskivideks.² Niisiis, ei mingit suremist (emana) kapitalismis ega sotsialismis!?

Malkia A. Cyril esitab mustanahaliste, kväär-, trans-, vaeste ja üksikemade kogemust mõtestavas esseeraamatus „Revolutsiooniline emadus“ („Revolutionary Mothering“) küsimuse: „Kuidas saab majapidamist, kogukonda või rahvast tõhusalt juhtida, kui naisi peetakse ennekõike tuleviku eest vastutavaks, samal ajal kui nad on suuresti tähelepanuta jäetud, kuritarvitatud, tõrjutud, isoleeritud ja nähtamatud?“ Vastus: „Kaks sõna: ei saagi.“³ Teede: „.. ja mina vahetan pilke vastutulijatega / kes lükkavad samamoodi / munakiviteedel vankreid mäest üles / ma ei ole enam kunagi täiesti üksi / ja ometi tuhat korda rohkem üksi / kui kunagi varem“ (lk 39).

„Revolutsiooniline emadus“ laiendab emaduse tähendust. Kogumiku autorid kutsuvad üles mõistma emadust mitte pelgalt soolise identiteedi või bioloogilise antusena, sest emaduse all võib mõista parema maailma loomise praktikat, ellujäämise strateegiat. Ema saab olla ka iseendale ehk „ematada“ ennast (mother yourself). Aktiivselt ühiskonda panustades saab olla terve ühiskonna ema. Ema saab olla ka meessoost, ema saab olla hõim. Praeguseks on nii Eestis kui ka mujal emaduse mõiste kaaperdanud ja oma ideoloogilise vankri ette sättinud eelkõige marukonservatiivsed parteid ja ideoloogid. Kas ei võiks aga emadusest mõelda hoopis kui millestki, mis sillutab teed uutele valitsemis­vormidele, majandamisviisidele, tugevale kodanikuühiskonnale? Õppida tasub seejuures just marginaliseeritud kogukondadelt, nendelt, kellelt ei oodatagi tegelikult emaks saamist, aga kes teevad seda kõige kiuste ning kes suudavad oma lapsed üles kasvatada ja elus hoida isegi kohutavates tingimustes.

Ka eesti kirjanduses on emaduskogemuse kujutamisel ülekaalus pigem eesti keskklassinaiste tekstid. Ootan pikisilmi kohalike vene, mustanahaliste, töölis­klassi, vaeste, transnaiste, kvääremade teoseid! Revolutsioonilist emadust meile kõigile!

1 Adrienne Rich, Of Woman Born. Motherhood as Experience and Institution. W. W Norton & Company, 1995, lk 47.

2 Samas, lk 39.

3 Revolutionary Mothering: Love on the Front Lines. Toim Alexis Pauline Gumbs, China Martens, Mai’a Williams. PM Press, 2016, lk 34.