Elajat ei tulnudki

IVAR SILD

Aarne Ruben, Elajas trepi eelastmel. Tuum, 2004. Aarne Ruben on saanud maha oma teise romaaniga, sellega on ta juba päris korralik jälg eesti kirjanduses. Ehkki tegu pole peadpööritavalt modernistliku või eriliselt omanäolise teosega, annab see ometi märku autori võimest jätkata ning otsida oma rada. ?Volta annab kaeblikku vilet? võitis 2000. aasta romaanivõistluse ja andis lootust, et sellest poisist kasvab kirjanik. Pärast ?Elajat? tunduvad lootused igati õigustatud.

?Elajas trepi eelastmel? on ühe noore baltisaksa aadliku küpsemise lugu: õpingud, töökoha leidmine, abiellumine. Põhiliselt keerleb minategelase Adolfi mõtteilm oma noorusarmastuse ja kõikvõimalike usuliste ning kombeliste tõekspidamiste ümber. Lisaks sisimatele arutlustele on tal ka sõber Collatinus, kes ilmub ja kaob vastavalt oma vajadustele, kuni lõpuks püsivalt Adolfi teenistusse jääb.

Romaani kõige jõulisem ja elavam koht ongi Adolfi ja Collatinuse kohtumine Jan Husi tuleriidal. Ruben pole põlanud põhjalikku kaevumist ajalooarhiivi ning vürtsitada ajastuhõngu loomiseks lugu põhjalike ladinakeelsete süüdistustega ?ketseri? pihta. Husi hukkamine muudab ka peategelase enda maailmavaadet, ehkki lõplikku liberaali temast ei saa. Selleks on ta ikkagi ?liiga? sinivereline ja n.-ö. hea kasvatuse vili. Edasi viivad rännakud Adolfi Lüübekisse ja Pariisi. Hoolimata oma päritolust (poleks tal ju vaja muud kui isamajja tagasi minna), üritab ta juristina rakendust leida. Lüübekist naib ta endale kauni Kunigunde, kelle tunded algul polegi samaväärsed. Ent naine peab alluma mehele ? ja nii ka tunnetes ? kordub mitmel korral romaani kestel.

Samas toimub kõik kuidagi kiiresti ja ilma eriliste saatuse vingerpussideta. Tegelikult polegi tegevusel ja olevikul romaanis suuremat tähendust, sest huvitavad mõtted koonduvadki just arutelude ümber, mida enamasti peategelane ?lugudena? esitab. Kuidagi veidrana tundub mulle juristist noor aadlik, kes käib ilmas ringi ning jutustab küll oma koduse orjarahva, vanakreeka ja jumal teab mis legende ümber. Isegi Dumas? ?Kolm musketäri? on leidnud siin oma lühiversiooni. Ja veelgi hämmastavam on peategelase mõjujõud. Nendesinaste lugude abil saab ta endale töökohad, võidab oma äia, suudab naist rahustada ning temast saab Pariisi populaarseim õppejõud. Mina pole küll adekvaatne inimene hindama juristitöö põhimõtteid ei nüüd ega keskajas, ometi tundub, et päris sellist jama ka ei saanud ülikoolis tudengitele ajada.

Lugude tõttu tekkiski mul esmane paralleel just Wimbergi ?Lipamäega?, kus samamoodi pole sündmustikul suuremat rolli kui vaid raamistada esitatavaid muinaslugusid. Vahe tekib aga siiski sellega, et Adolf jutustab kõik legendid endale suupärasemaks. Nõnda on Rubeni romaan ka stiililt ühtlasem, ehkki lugudelt kirjum.

Tänu tegevustiku taandamisele ei eksi Ruben ka kuskil kompositsiooniliselt, sest pisuke kiirustamine ja detailidest ülelibisemine on arusaadav ning mitte eriti häiriv. Pigem esitab küsimusi, mida õieti nende juttudega öelda tahetakse ning kui palju on tänases ilmas nõnda veidralt käituvaid juriste. Kui on, siis kuidas nad küll hakkama saavad? Oletada võib, et keskajal siiski võis ka tõesti paraja jutuvahutamisega kaugele jõuda.

Esikromaaniga võrreldes on Ruben astunud suure sammu edasi inimliku soojuse suunas. ?Volta annab kaeblikku vilet? tundus stiililiselt kalgi ja tühjana, ent oli juba vägagi loetav. ?Volta? tekitas minus hämmingut ja terve lehekülje igasuguseid küsimusi, nõnda ka ?Elajas?.

Aga Praha ülikool ja Jan Husi põletamine ja kõnelused ilmakorra üle tõid mulle meelde hoopis klassik Ristikivi romaani ?Nõiduse õpilane?. Õpiti ja õpetati sealgi ning üritati sõdida inimeste vaimupimeduse vastu. Ainult sealne peategelane oli üsna võrreldav ka ajaloolise Janiga. Ajastu on Rubenil tabatud enamasti niisama täpselt ja minategelase kaudu ka rohkem n.-ö. vanamoodsamas jutustamisstiilis. Isegi kui Ruben kuskil ka eksib mõnes tões või detailis, siis kirjutuslaad katab selle kenasti ära. Ei jää sellist tunnet, et nii need asjad nüüd ka polnud. Ajaloolises romaanis polegi ju tähtsust niivõrd faktitõel, kuivõrd oskusel usutav olla.

Millegipärast ootasin ma kogu aeg, et elajas trepi eelastmel ennast ka päriselt ilmutab, s.t. kui Adolf mainib enda halvaks pööramist, siis ka midagi tõeliselt kurja korda saadab. Kuid midagi sellist ei juhtu. Need on vaid viimastest kammitsaist vabaneva noormehe usulised süüriismed. Kogu see vahetu ja mõnus ja veidi arhailine jutustamisstiil aga justkui nõuaks puänti, mida ei tule. Raamat katkeb sõnalt. On äkki Aarne Rubenil tetraloogia plaanis, kus edaspidi alles elajas ennast õieti ilmutama hakkab? Ongi tegu vaid eelastmega, kus vaid vihjatakse, et elajas on sündinud? Rubeni kaks raamatut on kuratlikult heade pealkirjadega, kuid viimase puhul tundub, et idee ongi vaid pealkirjaks jäänudki. Efekti mõttes vist?

Ehkki raamatule lisatakse filosoofilist vürtsi, tundub mulle hetkel, et tegu on mõnusalt loetava meelelahutusega, kostüümidraama, millel muud eesmärki pole kui luua visioon, kuidas keskajal räägiti ja riietuti. Võib-olla olnuks tulemus veelgi veenvam olnud, kui Ruben oleks siiski tegevust rohkem arendanud ning jätkanud ka n.-ö. suurte ajalooliste sündmuste kõrvalliini. Igatahes on tegu mõneski mõttes naudingut pakkuva raamatuga ning kui see oligi taotluseks, siis on see õnnestunud.